Riigikohus: KOV võib
keelduda tuulegeneraatorite lubamisest ka juhul, kui nende müra jääb alla
piirväärtuse (RKHKo 3-20-2773)
Riigikohus tegi 22. juunil olulise
lahendi tuulegeneraatorite planeerimise teemal. Riigikohtu lahendist nähtuvalt
on KOV-del õigus ja kohustus kaaluda tuulegeneraatoritele ehitusõiguse andmisel
planeeringutes mürahäiringu olulisust ka juhul, kui müra jääb olemasoleva
üldplaneeringu alal alla piirväärtuse.
Asjaolud
Mustjala Vallavolikogu algatas 28.
aprilli 2017. a otsusega Pahapilli küla Varese sadama detailplaneeringu, mille
eesmärgiks oli sadama korrastamine ja rekonstrueerimine ning sadamat
teenindavale ühele 83 m kõrgusele tuulegeneraatorile ehitusõiguse määramine.
Planeeringumenetluses esitatud vastuväidete tõttu otsustas vallavolikogu 2020.
a oktoobris detailplaneeringut kehtestades aga jätta tuulegeneraatorile
ehitusõigus andmata.
Tuulegeneraatori ehitusõiguse osas jäeti
detailplaneering kehtestamata eelkõige kohalike elanike vastuseisu tõttu -
tuulik oleks asunud elamute lähdal ja põhjustanud väidetavalt mürahäiringut.
Koostatud mürahinnangute kohaselt ei oleks tuuliku müra ületanud päevast
sihtväärtust, kuid teatud tuule suuna ja tuule kiiruse (üle 5 m/s) korral
võinuks öine müra ületada sihtväärtust lähima elamu juures. Volikogu leidis, et
arvestades Pahapilli küla mereäärset asukohta, kus tuule kiirus on valdava osa
ajast üle 5 m/s, tähendaks see tuulegeneraatori töö piiramist suurel osal
ajast. Kui tuulegeneraator on juba püstitatud, ei saa kohalik omavalitsus olla
veendunud ega tagada, et leevendavat meedet rakendatakse, samuti puudub
leevendava meetme rakendamise kontrollimise võimalus. Kohalikel elanikel on
keeruline tõendada müranormide rikkumist, neil puudub võimalus leevendava
meetme rakendamise vajadust ja rakendamist kontrollida ning seetõttu võib
edaspidi tekkida lõputu vaidlus mürataseme ning tuule suuna ja kiiruse üle.
Samuti tõi volikogu põhjendusena välja, et kavandatav tuulegeneraator hakkaks
paiknema olemasolevale elamule lähemal, kui koostamisel olevas üldplaneeringus
lubatud 1000 m (lähimad majapidamised jäänuks 400 m kaugusele, õuealad 300 m
kaugusele).
OÜ Adepte vaidlustas Saaremaa
Vallavolikogu otsuse tuulegeneraatorit puudutavas osas. Tallinna Halduskohus
rahuldas kaebuse ja andis õiguse kaebajale, ringkonnakohus aga otsustas teisiti
ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. OÜ Adepte Group
esitas selle peale kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis rahuldamata. Kokkuvõttes
jäi arendaja kaebus seega rahuldamata ning detailplaneering jõusse volikogu
poolt kehtestatud kujul.
Riigikohtu
seisukoht
Vaidlus puudutas eelkõige küsimust, kas
vald oli detailplaneeringu kehtestamise otsustamisel õiguspäraselt juhindunud
rangemast müranormatiivist - sihtväärtusest - või oleks ta pidanud järgima leebemat
müranormatiivi - piirväärtust.
Täpsemalt puudutas vaidlus atmosfääriõhu kaitse seaduse
(AÕKS) § 56 ja § 57, mis käsitlevad välisõhus leviva müra normtasemeid ja
kategooriaid. Müra piirväärtus tähistab lubatud mürataset, mille ületamine võib
põhjustada keskkonnahäiringut, mil tuleb rakendada müra vähendamise abinõusid. Müra sihtväärtus on suurim lubatud müratase
uute üldplaneeringutega aladel. Mürakategooriad määratakse vastavalt
üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarbele.
Vaidlusaluses asjas ei olnud tegemist
uue üldplaneeringuga alaga AÕKS § 56 lg 2 p 2 mõttes, kuna neid alasid käsitas
juba 2011. a kehtestatud Mustjala valla külade üldplaneering olemasolevate
aladena. Seetõttu leidis Riigikohus, et nendel aladel tuli müra normtasemena
kohaldada piirväärtust.
Samas asus Riigikohus seisukohale, et
kuigi antud juhul tuleb müra normtasemena kohaldada piirväärtust, ei takista
see kohalikul omavalitsusel kaitsta piirkonna elanike tervist mõjusamalt, kui
hädavajalik. Vaatamata sellele, et seaduse järgi on müra sihtväärtus suurim
lubatud müratase uute üldplaneeringutega aladel, ei tähenda see Riigikohtu
sõnul, et muudel aladel oleks müra sihtväärtus kaalumisel asjakohatu.
Müranormid loovad ümbruskonna elanikele subjektiivse avaliku õiguse
ülenormatiivse müra tõrjumiseks (RKHKo 3-3-1-15-16, p 15). Maksimaalsest normtasemest allpool seevastu ei
ole arendajal piiramatut õigust müra tekitada, vaid neis tingimustes on
planeeringu kehtestajal planeerimisdiskretsioonist tulenev ulatuslik
otsustusruum. Olemasolevat elukeskkonna väärtust tuleb vähemalt säilitada
ning võimaluse korral püüda seda parandada (PlanS § 8 ja § 12 lg 2). Riigikohus
märkis, et ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega
seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute
huvide vahel. Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda
vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik.
Riigikohus selgitas, et müra
sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks. Risk ei sõltu
seejuures asjaolust, kas tegemist on uue üldplaneeringu alaga või muu alaga.
Seega ei saa kolleegiumi hinnangul siht- ja piirväärtuse vahele jäävat müra ka
väljaspool uute üldplaneeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast
ebaoluliseks. Väljaspool neid alasid, kus müra sihtväärtus seaduse järgi
kohaldub, tuleb haldusorganitel müra sihtväärtust arvestada avalikku huvi
väljendava eesmärgina koos muude oluliste asjaolude ja huvidega.
Sihtväärtus on oluline ja seda tuleb kaalumisel arvesse võtta, kui olemasolev
müraolukord võib uue müraallika lisandumise tõttu inimese jaoks tajutaval
määral halveneda.
Eriarvamusele jäi selles küsimuses
riigikohtunik Viive Ligi, kes ei nõustunud kolleegiumi enamuse seisukohaga, et
müra sihtväärtusel on õiguslik tähendus, kuna tema hinnangul tuleb
kohaldatavate müranormide määratlemisel alati lähtuda üldplaneeringust ja
selles määratud juhtotstarbest. Samuti leidis Riigikohus, et vaidlustatud
otsus ei sisalda olulisi kaalutlusvigu, seletades põhjalikult lahti erinevad
aspektid, mis on seotud tuulegeneraatori rajamise ehitusõiguse kehtestamisega
nagu kaalutlusõigus, elanike õiguste kaitse, avalikud huvid ning üldplaneeringu
erandlik muutmine. Muuhulgas võis volikogu Riigikohtu hinnangul arvestada
koostamisel oleva üldplaneeringu kui olulise asjaoluga. Samuti tõi Riigikohus
välja, et asjaoludest nähtuvalt kaalus volikogu kõrvaltingimuste seadmise
võimalust (tuulegeneraatori töö pidurdamist teatud tuule suuna ja kiiruse
korral), kuid need tingimused ei olnud volikogu hinnangul piisavad kohalike
elanike õiguste kaitsmiseks, mistõttu peeti põhjendatuks tuulegeneraatori
ehitusõiguse osas jätta detailplaneering kehtestamata. Samuti leidis
Riigikohus, et vastustaja oli avalikke ehk taastuvenergia tootmisega seotud
huvisid arvestanud, kuid pidanud neid huvisid elanikele kaasnevate riivetega
võrreldes ebaproportsionaalseteks, kuna tegemist oli vaid ühe tuulikuga, mis
andnuks üksnes rajatavale sadamale lisandväärtust.
KÕKi
hinnang
Tegemist on olulise lahendiga, kuivõrd
toob suurema selguse, kuidas arvestada tuulegeneraatorite planeerimisel nende
müraga, kui müranormide kohaldamisse laiemalt. Riigikohtu lahendist nähtuvalt
on KOV-del õigus ja kohustus kaaluda tuulegeneraatoritele ehitusõiguse andmisel
planeeringutes mürahäiringu olulisust ka juhul, kui müra jääb olemasoleva
üldplaneeringu alal alla piirväärtuse.
Tuleb siiski silmas pidada, et
planeeringu kehtestamisel tuleb seejuures kaaluda nii mürahäiringu olulisust
kohalike elanike seisukohalt kui ka selle leevendamise võimalikke meetmeid ja
nende tõhusust, nagu ka avalikku huvi taastuvenergia tootmiseks. Hinnang neile
küsimustele sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja võib erinevatel juhtudel
olla erinev.
Riigikohtu lahend asjas 3-20-2273
Riigikohtunik Viive Ligi eriarvamus
|
