Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Detsember 2012
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Aleksandri 8, 51004 Tartu | k6k@k6k.ee   

Riigikohus: Natura hindamine tuleb läbi viia, kui mõju ei ole välistatud

Riigikohus tegi 6. detsembril otsuse kohtuasjas 3-3-1-56-12, milles võttis olulisi seisukohti seoses Natura 2000 võrgustiku aladele avalduva mõju hindamise (nn Natura hindamise) kohustusega. Kui senises halduspraktikas on Natura hindamise algatamise eelduseks võetud tingimus, et tegevusel võib olla oluline mõju Natura 2000 võrgustiku alale, siis Riigikohus on selgelt järginud juba Euroopa Kohtu poolt nö Waddenzee kohtuasjas võetud seisukohta, mille kohaselt hindamine tuleb algatada siis, kui mõju ei ole välistatud.

Asjaolud

Kaebaja oli vaidlustanud Salme Vallavalitsuse korralduse, millega anti endisele Kadakaranna kinnistule ehitusluba drenaažitorustiku ehitamiseks. Kinnistu asub täies ulatuses Natura 2000 alal. Ehitusloa menetluses ei algatatud keskkonnamõjude hindamist; vallavalitsus tugines seejuures eelkõige Saaremaa Keskkonnateenistuse kooskõlastusele, milles ei peetud keskkonnamõjude hindamist vajalikuks.

Kaebaja esitas kaks eksperdihinnangut, mille kohaselt on ehitustegevusel oluline mõju Natura 2000 võrgustiku alale. Seetõttu oli asjas peamiseks vaidlusküsimuseks, kas antud juhul oleks tulnud ehitusloa menetluses läbi viia keskkonnamõju hindamine.

Natura hindamise kohustus ja selle käsitlus senises halduspraktikas

Kohustus hinnata Natura 2000 võrgustikku kuuluvaid alasid mõjutavate tegevuste keskkonnamõju tuleneb EL direktiivi 92/43/EMÜ (nn loodusdirektiivi) art 6 lõikest 3. Eesti õigusesse on loodusdirektiivist tulenev kohustus üle võetud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) sätetega. Meie õigusnormide kohaselt viiakse Natura hindamine läbi keskkonnamõju hindamise (KMH) või keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) menetluses. KMH, KSH ja Natura hindamise temaatika kohta võib lähemalt lugeda KÕKi kodulehe vastavast teemarubriigist.

Natura aladele avalduva mõju hindamise eripära seisneb selles, et kui tavapäraselt on keskkonnamõju hindamise algatamise eelduseks tõenäosus, et kavandataval tegevusel võib olla oluline keskkonnamõju, siis Natura 2000 aladel on küsimus üldistatult selles, kas mõju hindamise võib ära jätta. Euroopa Kohus on mitmel korral selgitanud  loodusdirektiivi art 6 lõike 3 sisu ja rakendamise eelduseid, tuntuim sellekohane lahend tehti kohtuasjas nr C-127/02, nn Waddenzee asjas. Euroopa Kohtu praktikast tulenevad art 6 lõike 3 tõlgendamise osas selged juhised – mõjusid tuleb hinnata iga kavandatava tegevuse puhul, mille osas ei saa välistada olulist mõju Natura alale. Hindamine tuleb läbi viia kõigil nendel juhtudel, kui esineb kahtlus olulise mõju puudumise või esinemise osas. Ainult siis, kui mingit kahtlust ei jää, võib hindamise ära jätta.

Senises halduspraktikas on nii kohalikud omavalitsused kui Keskkonnaamet lähtunud Natura aladel mõju hindamise algatamise otsustamisel pigem tavapärasest mõju hindamise algatamise kriteeriumist – kas tegevusel võib olla oluline mõju. Mõju hindamine jäetakse sageli algatamata, tuginedes eksperthinnangutele, mille kohaselt kavandataval tegevusel „tõenäoliselt ei ole“ olulist mõju Natura 2000 alale.

Riigikohtu seisukohad

Riigikohus rahuldas 6.12.2012. a otsusega Elvi Maripuu kassatsioonikaebuse. Kohus leidis, et Natura 2000 võrgustikku kuuluvad eriti tundlikud alad, mille seadusevastaseks kahjustamiseks võib piisata oluliselt väiksemast keskkonnamõjust kui tavapärase loodus- või elukeskkonna puhul. Kuna sellistele aladele olulise keskkonnamõju avaldamine on ka eraldiseisvaks KMH kohustuslikkuse aluseks, tuleks „oluliseks“ pidada mitte ainult KeHJS § 5 tingimustele vastavaid tegevusi, vaid iga tegevust, mis võib kahjustada ala kaitse-eesmärke.

Riigikohus viitas nii Euroopa Kohtu poolt asjas nr C-127/02 tehtud otsusele kui järgnevatele lahendiele ning tõi välja, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Antud juhul ei nähtunud vaidlustatud korraldusest nõuetekohase eelhindamise läbiviimist, mis võimaldaks järeldada, et kavandatava tegevuse mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele on välistatud. Asjas tuvastatu kohaselt on olukord hoopis vastupidine - Tümina kinnistul paiknevate Natura 2000 võrgustiku raames kaitstavate elupaigatüüpide pindala võib ehitustegevuse tagajärjel väheneda ja seda ka esmatähtsa elupaigatüübi osas. Seega oleks ehitusloa menetluses tulnud KMH algatada.

Oluline on välja tuua Riigikohtu etteheide kohalikule omavalitsusele, et too tugines KMH algatamata jätmisel üksnes Saaremaa Keskkonnateenistuse kooskõlastusele, millest aga samuti nõuetekohast eelhindamist ei nähtunud.

Lisaks võttis Riigikohus olulise seisukoha kaebeõiguse küsimuses. Antud asjas taotles kaebajaks olev kinnistuomanik, et ei lubataks tema kõrvalkinnistul ehitustegevust, mis võib tema enda Natura 2000 võrgustiku alal asuva kinnistu looduskeskkonda oluliselt kahjustada. Riigikohus leidis, et ehkki Natura 2000 võrgustiku alale avalduva keskkonnamõju hindamise eesmärgiks ei ole otseselt isikute omandiõiguse kaitse, kaitstakse selle sättega käesoleval juhul õigushüve, mis on samaaegselt ka omandiõiguse kaitsealas. Selle seisukohaga ei ole nõustunud riigikohtunik Indrek Koolmeister, kes on oma eriarvamuses leidnud, et omandiõiguse instituudi ülesandeks pole siiski keskkonnakaitseliste küsimuste lahendamine ning omandiõigusest pole tuletatav iseseisev subjektiivne õigus looduskeskkonna kvaliteedile. Seega ei oleks Riigikohus I. Koolmeistri arvates pidanud kaebeõiguse osas tuginema omandiõiguse kaitsele, vaid analüüsima kaebaja muude õiguste rikkumist või võimalikku puutumust asjaga.

Riigikohtu lahendi olulisus

KÕKi hinnangul peaks Riigikohtu lahend mõjutama senist halduspraktikat eelkõige Natura hindamise küsimuses, kuna kordab sõnaselgelt üle Euroopa Kohtu praktikast tulenevad tõlgendusjuhised, mille kohaselt Natura hindamine tuleb läbi viia kõigil juhtudel, mil oluline mõju Natura 2000 alale ei ole välistatud. See tähendab, et Natura hindamist võidakse tulevikus varasemast sagedamini läbi viia. Põhjalikum arendustegevuse mõjude väljaselgitamine võiks omakorda tõsta nende suhtes langetavate otsuste kvaliteeti.

Keskkonnaalase kaebeõiguse küsimus jääb ilmselt ka edaspidi kohtupraktikas selginema, kuna hetkel ei ole kohtupraktika pinnalt lõpuni selge, millised on üksikisikute keskkonnaasjades kohtussepöördumise võimalused ja piirid.

 

Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-56-12

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus