Planeerimisseadus
(§ 125 lg 1 p 1) näeb ette, et ehitusloakohustusliku hoone püstitamiseks linnas
tuleb koostada detailplaneering. Detailplaneeringuta on võimalik ehitist
püstitada vaid juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei anna planeeritavasse
kohta ehitamisel lisandväärtust ehk kui üldplaneering ise seab ammendavad
tingimused ning ehitis on sarnane olemasoleva hoonestusega. Teisisõnu, tuleb
juhinduda sellest, kas:
- üldplaneering sätestab piisavalt ammendavad ala kasutus- ja ehitustingimused, sh projekteerimistingimuste aluseks olevad täpsed ehitustingimused (vt ka ehitusseadustiku § 26 lg 4). Ehitise püstitamine või laiendamine ei tohi olla vastuolus ka muude üldplaneeringus määratud tingimustega;
- planeeritav ehitis on nii mahult, otstarbelt kui ka hoonestuslaadilt keskkonda sobiv, sh kas piirkonnas on juba väljakujunenud ühtne hoonestuslaad.
Kohalik omavalitsus ei pea isegi eelpool mainitud tingimuste alusel lubama hoonet püstitada projekteerimistingimuste alusel ja detailplaneeringut koostamata. Lõppotsuse teeb kohalik omavalitsus kaalutlusotsuse alusel, hinnates mh vajadust juba olemasolevaid dokumente täpsustada. Näiteks, kõnealusel juhul ilmnes vajadus täpsustada üldplaneeringus miljööväärtuslike alade ja arhitektuuriliselt väärtuslike ehitiste teemaplaneeringut.
Ehituse planeerimisel tuleb meeles pidada ka tavapärast praktikat, et detailplaneeringu algatamisel kannab planeeringu koostamise kulu planeeringust huvitatud ja kasu saav isik.
Õiguskantsleri
seisukoht 24.09.2018
Samal teemal:
Detailplaneeringust KÕKi kodulehel
KÕKi planeeringuteemalised analüüsid, juhendid jmt
Planeeringud keskkonnaõiguse uudiskirjas