Kas ja kuidas kaasatakse VVOsid püsivatesse, otsuseid tegevatesse organitesse?
Üldjuhul on VVOd otsuseid tegevate organite tegevusse kaasatud, pigem on küsimus selles, kuivõrd on sisulist ja palju ainult formaalset kaasamist. Jätkuvalt on kohati probleemiks see, et VVOsid ei kaasata protsessi piisavalt varakult, vaid kaasatakse alles siis, kui ametkonna siseselt on sisuline otsus ära tehtud. Arenguruumi on ka kaasamise protsessi disainis ja juhtimises. Näiteks on ELFi juht ja EKO võrgustiku esindaja metsanduse arengukava juhtkogus toonud välja, et tema hinnangul on taolise juhtimise ja protseduuriga arengukava kokkupanemine ebaõnnestunud ja tasub kaaluda võimalust juhtkogus mitte jätkata. Üldisemaks probleemiks on ka see, et ühingutel puudub võimekus sisuliselt piisavalt kaasamisprotsessis osaleda. Ühingutes tegutsevate ekspertide töö ei ole tihti õiglaselt tasustatud või on üleüldse tasustamata ja taolisel moel ei ole võimalik oodatud põhjalikkusega panustada. Lahenduseks oleks siin senisest enam strateegilise partnerluse kasutamine avaliku sekotri ja VVOde vahelises koostöös. Keskkonnavaldkonnas tegutsevate VVOde võimalus otsustusprotsessides sisuliselt osaleda on raskendatud ka seetõttu, et väga tihti tuleb neil oma valdkonnas tegutsedes kokku põrgata kas väga tugevate erasektori ärihuvidega või ka avaliku sektori enda majandushuvidega (näiteks RMK tegevus metsanduses, mis näib olema riigimetsades elurikkuse eest seismise asemel suunatud eelkõige kasumi teenimisele), näitena võib siin tuua raied riigimetsas lindude pesitsusperioodi ajal.
Kas VVOd saavad
valitsussektorilt toetust (nii rahalist toetust kui tunnustust)?
VVOdele on loodud erinevaid võimalusi valitsussektorilt toetuse saamiseks, kuid murekohaks on rahaliste vahendite vähesus. Ühingute võimekuse arendamisse
panustava SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital eelarve pole suurenenud 2008.
aastast alates. Keskkonnavaldkonna suurimaks rahastajaks oleva
Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetuste maht on aastate lõikes pigem
vähenenud. Ühe näitena nappidest vahenditest tulenevatest tagajärgedest võib
tuua selle, et Aarhusi konventsiooni kohaselt on riigi üheks ülesandeks tagada
ka keskkonnaalase info kättesaadavus ja levitamine. Keskkonnaõiguse alase info
puhul ei ole riik ise taolist infot sellises formaadis jaganud, seda on riigil
aidanud teha SA Keskkonnaõiguse Keskus oma igakuise uudiskirjaga, mida seni on
rahastanud riik. 2020. aasta voorus aga selleks tegevuseks riigilt toetust ei
saadud ning tänasel päeval ei täida nimetatud info kättesaadavaks tegemise
kohustust riik ise ega toeta selles ka VVOsid. /...../
Kuidas hindate, kas VVOsid
peaks rohkem kaasama ja kas nad oleksid huvitatud kaasatud olemisest
rahvusvaheliste keskkonna-alaste foorumite töös (konventsioonid, mitmepoolsed
keskkonna-alased lepingud)? Kui jah, siis kuidas?
Kõige suurem kokkupuude senises töös on kliimateemadega seonduv. Selles [kliima] valdkonnas on märgata, et VVOdelt küsitakse sisendit nt erinevate seisukohtade
kujundamisel (nt Kliimaneutraalne EL, 2030. a ambitsiooni tõstmine). Kui tahta
neid protsesse sisulisemaks muuta, siis võiks seisukohtade loomine (jm
keskkonna-alaste foorumite töö) olulistes küsimustes olla reaalne koosloome.
Hetkel seab aga piiranguid üldjuhul see, millised on Eesti arengudokumentides
seatud eesmärgid ning nendeni jõudmiseks ettenähtud meetmed. /...../ Huvi ja soov teadmisepõhiselt erinevatesse
rahvusvahelistesse protsessidesse panustada on kindlasti olemas, aga selleks
peab olema ka eelsoodumus reaalselt võimaldada protsesse mõjutada, st koosloome
vormis kaasatud olla. Eelkõige on KÕKil huvi olla kaasatud meie strateegilistel
fookusteemadel.
Milline on Teie hinnang
sellele, kuidas Eesti kohtud on kohaldanud Århusi konventsiooni artikli 9
lõikes 2 sätestatud keskkonnakaitseliste VVOde kaebeõigust?
Kohtukontroll põhineb Eestis subjektiivsete õiguste kaitse mudelil.
Formaalselt ei sätesta sellest erandit ka KeÜS § 30 lg 2, mille kohaselt
eeldatakse keskkonnaorganisatsiooni õiguste rikkumist, kui vaidlustatud
haldusakt või -toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste
eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Teisisõnu
eeldatakse kaebeõiguse osas keskkonnaorganisatsiooni õiguste rikkumist, kuigi
organisatsioonil ei ole asjas subjektiivset avalikku õigust tavalises
mõttes. Konstruktsioon on vajalik just
nimelt põhjusel, et klassikalise käsitluse korral ei saa organisatsioonil olla
puutumust pelgalt põhikirjaliste eesmärkide pinnalt, kuid konventsiooni
kohaselt peab olema keskkonnaorganisatsioonidel olema võimalik teatud
keskkonnaasju vaidlustada tehes seda sisuliselt avalikes huvides. Probleemiks
on asjaolu, et KeÜS erinorm reguleerib üksnes kaebeõigust, mis on olulisim,
kuid mitte ainus menetlusosalise staatust puudutav regulatsioon. Seadust
sõna-sõnalt järgides saab keskkonnaorganisatsioon kohtuasja algatada, kuid
mitte nõuda enda kaasamist juba algatatud asja. /....../
Positiivsena on ka Eesti halduskohus tänaseks käimasolevas haldusasjas nr
3-20-771 tunnustanud keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust esmakordselt ka
kliimaküsimustes, leides, et kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkide ja
vaidlusaluse ehitusloa kehtestanud korralduse vahel on seos. Kliimamuutuse
teemaga tegeleb kaebaja igapäevaselt ka oma põhitegevuses, mis väljendub
eelkõige kliimastreikide ja -arutelude korraldamises. Seetõttu puudus kohtul
alus arvata nagu tegutseks mittetulundusühinguna registreeritud juriidiline
isik kõnealuse kaebuse esitamisel muudel
eesmärkidel kui põhieesmärgiks seatud loodus- ja keskkonnakaitse.
Samal teemal:
Århusi konventsioonist Keskkonnaministeeriumi kodulehel.