Õiguslikult on selge, et Eesti on Pariisi kliimakokkuleppega liitudes võtnud endale rahvusvahelisel tasandil kohustuse seda kokkulepet täita. Leppe peamine alusnõue on, et üleilmset keskmise temperatuuri tõusu tuleb hoida tuntavalt allpool kaht kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega, ning pingutada, et temperatuuritõus jääks 1,5 kraadi piiresse.
Oluline on tähele panna, et üksnes kahe kraadi piiresse jäämisega Eesti Pariisi leppest tulenevaid kohustusi ei täidaks. Jääda tuleb tuntavalt (well below) alla kahe kraadi piiri ja pingutada (pursue efforts) 1,5 kraadi piiresse jäämiseks.
Eelnõus võetud eesmärgid Eesti kasvuhoonegaaside hulga vähendamiseks on aga madalad. Suure tõenäosusega ei võimalda need Eestil järgida trajektoori, millega suudaksime jääda oma süsinikdioksiidiheitega globaalse soojenemise puhul kahe kraadi piiresse, rääkimata 1,5 kraadi piirist.
Kliimaministeeriumi TalTechilt tellitud uuringu järgi peaks kahe kraadi piiresse jäämiseks vähendama kasvuhoonegaaside (KHG) heidet 2030. aastaks ligikaudu 70% ja 2040. aastaks u 90%.
Kuna TalTechi uuring ei arvesta täielikult Pariisi leppe põhimõtetega, peaksid tegelikud heite vähendamist kajastavad arvu olema veelgi suuremad, st heite vähendamine veelgi kiirem. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus on Eestil aga plaan seada eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside hulka 2030. aastaks 59% ja 2040. aastaks 82%.
Ekstreemsem kui varem
1,5 kraadi piirist tuleb lähtuda ka teaduslikel põhjustel. Valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) 2018. aasta eriraport hoiatab, et kliima soojenemine üle 1,5 kraadi toob kaasa ekstreemsemad tagajärjed, kui varem arvatud, ja võib viia ekstreemsete ilmastikutingimuste hüppelise suurenemiseni. Iga lisakraad, isegi vaid 0,5 kraadi, võib kaasa tuua üha kiirenevaid negatiivseid muutusi, mille tagajärgedega toimetulek käib inimkonnale üle jõu.
Näiteks on IPCC leidnud, et 1,5 kraadi võrra soojenemine põhjustab oluliselt vähem ja lühema kestusega kuumalainetega perioode kui kahekraadine soojenemine. Samuti on 1,5 kraadi puhul prognoositav tormide ning üleujutuste esinemissagedus väiksem kui kahe kraadi puhul.
Ka aitab temperatuuritõusu hoidmine 1,5 kraadi piires vähendada kahjusid veevarudele ja põllumajandusele, mis on hädavajalik joogivee ning toidujulgeoleku tagamiseks.
Värsked uuringud näitavad, et juba 1,5-kraadine maakera keskmise temperatuuri tõus tähendab, et riskid hakkavad üksteise otsa veelgi kuhjuma ning planeeti pöördumatul ja ohtlikul moel mõjutama, eriti kuna see võib viia mitme murdepunkti ületamiseni, näiteks igikeltsa järsu sulamiseni.
Mõjutab ka Eestit
Kliimamuutuse mõju on globaalne, kuid selle tagajärjed ilmnevad eriti teravalt kohapeal. Eestis on juba täheldatud meie igapäevaelu ja majandust mõjutavaid muutusi. Põuad võivad kahjustada põllumajandust ja vähendada veevarusid, tormid kahjustada elektritaristut ning üleujutused hävitada kodusid. See kõik toob kaasa rahalisi kaotusi ja suurendab inimestevahelisi pingeid.
Prognooside järgi asub kliimamuutuse ränkade tagajärgede tõttu järgmise 30 aasta jooksul liikvele üle miljardi inimese. Sellest ei jää mõjutamata ka Eesti.
1,5 kraadi piirist lähtumine on seega oluline juba meie kõigi, sh Eesti riigi elanike elukeskkonna ja õiguste kaitseks. Maailmas on juba jõudnud kohtutesse arvukalt kliimakohtuasju, milles vaidlustatakse valitsuste vähest tegevust kliimamuutuse vastu võitlemisel.
Euroopa inimõiguste kohus (EIK) tegi kevadel olulise lahendi, andes Šveitsi vanadaamide ühendusele õiguse vaidlustada oma riigi tegevus ning leides, et Šveitsi riik rikkus nende inimõigusi. EIK lähtus otsuses sellest, et Šveitsi riik ei tegutsenud piisavalt, et hoida kliimamuutusi 1,5 kraadi piires, ning rõhutas, et riigid peavad kaitsma oma kodanikke kliimamuutuste tagajärgede eest.
EIK tõi oma lahendis esile, et 1,5 kraadi eesmärgi täitmise olulisust on tunnustatud rahvusvahelistes kokkulepetes, nagu 2021. aasta Glasgow’ kliimapakt ja 2022. aasta Sharm el Sheikhi kohtumisel vastu võetud rakenduskava.
Eesti, olles üks Pariisi kokkuleppe osalisriike, on võtnud endale kohustuse kliimamuutuse leevendamise nimel tegutseda. Pariisi leppest tulenevate kohustuste täitmine on oluline inimõiguste kaitse tagamiseks.
Selleks on vaja ambitsioonikaid eesmärke seada ja nende elluviimiseks pingutada. Pariisi leppes on rõhutatud, et iga osalisriik peab panustama ja pingutama maksimaalselt ning vähendama KHG-heidet võimalikult kiiresti. Arenenud riigid, kelle hulka kuulub ka Eesti, on lubanud kiiremini tegutseda ning suurema panus anda.
Pariisi kokkulepe ei ole meile väljastpoolt peale surutud, vaid sellega ühines Eesti kaheksa aastat tagasi riigikogu otsuse alusel iseseisvalt ja individuaalse osalisena.
Mitte valik, vaid kohustus
Niisiis ei ole 1,5 kraadi piiri eesmärgi seadmine poliitiline valik, vaid õiguslik kohustus, mis peab tagama meie enda inimeste õiguste kaitsmise kliimamuutuste eest. Selle täitmata jätmisel ei ole välistatud ka Eestis analoogne kohtuasi nagu Šveitsis.
Ent olenemata pea kohal rippuvast võimalikust kohtukirvest tekitaks vähem ambitsioonikas eesmärk ka küsimuse, kas Eesti tõesti soovib taganeda oma rahvusvahelistest kohustustest ja kas Eesti tõesti ei soovi oma kodanikke kliimamuutuste eest kaitsta.
Kliimaministeeriumi juhtkond on väitnud, et kliimakindla majanduse seaduses on eesmärke seades võetud lähtealuseks Euroopa Liidu kliimapoliitika ning et sellest piisab ka Pariisi leppe täitmiseks.
Sama on välja toodud eelnõu seletuskirjas. Ent nagu näitavad Climate Action Trackeri andmed, ei ole praegu seatud Euroopa Liidu kliimaeesmärgid ega meetmed piisavad, et piirata soojenemist 1,5 kraadini. Euroopa keskkonnaameti 2023. aasta lõpus avaldatud uuringu kohaselt ei ole Euroopa Liit oma praeguste meetmetega isegi kursil, et saavutada oma 2030. aastaks seatud KHG-heite vähendamise eesmärk. Seetõttu peavad nii Euroopa Liit kui ka Eesti tegema rohkem.
1,5 kraadi eesmärgi poole liikumine ei nõua Eesti riigilt võimatut. Oluline on seada paika eesmärk ja seejärel kaaluda põhjalikult selle saavutamiseks vajalikke meetmeid. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu koostades on toimitud vastupidi – küsitud ettevõtjatelt, millises tempos nad on valmis KHG-heidet vähendama ja milliseid meetmeid nad on valmis rakendama, ning selle põhjal arvutatud välja Eesti eesmärgid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks. Ent kui riik ei võta siin tugevat juhtrolli, ei pruugi ka ettevõtjad tunda, et nad peaksid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ja sellega ka oma konkurentsivõime tugevdamiseks rohkem pingutama.
Eesti võimalused kasvuhoonegaaside heite vähendamisel seisnevad tõenäoliselt taastuvenergia arendamises ja kasutamises, et oleks võimalik lõpetada saastava põlevkivi kasutamine. Lisaks tuleb investeerida hoonete ning tööstuse energiatõhususe suurendamisse, et vähendada nende energiakulu.
Oluline on ka hoida metsi ja teisi looduslikke ökosüsteeme ning neid taastada, kuna need aitavad süsinikku siduda. Üheks vajalikuks meetmeks on seega kindlasti raiemahtude vähendamine. Mõistlik on loobuda suure süsinikumahuka tööstuse arendamisest, millel on Eesti ühiskonnale proportsionaalselt väga väike lisandväärtus, nagu nt põlevkiviõlitööstusel.
Kokkuvõttes on Eesti riigil kohustus kliimaeesmärke seades valida selline KHG-heite vähendamise trajektoor, mis on kooskõlas Pariisi kliimaleppe 1,5 kraadi eesmärgiga. Iga lisanduv tonn kasvuhoonegaase loeb ja iga murdosa kraadist, mille võrra suudetakse atmosfääri soojenemist ära hoida, on oluline. Eesti peab võtma vastutuse ja astuma julgeid samme, et tagada inimväärne tulevik nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele ehk me enda lastele ja nende lastele.