Ka Euroopas on loodusliku mitmekesisuse kao peatamine üks teravamatest aruteluteemadest looduskaitses. Looduse väärtustamiseks ja selle kaitsmiseks suunatakse seetõttu üha enam raha ning otsitakse paremaid võimalusi loodusväärtuste hoidmiseks. Eestil on hästi läinud siiani – meie loodus on võrreldes Lääne-Euroopaga ääretult rikas, kuid ka meie ei saa loorberitele puhkama jääda.

Suur osa Eesti kaitsealadest on väärtuslikud kogu Euroopa seisukohast

Möödunud aasta lõpus oli Eesti maismaast kaitse alla võetud 18,7 protsenti, merealadest koguni 27 protsenti. On see palju või vähe? Kuna elusloodus riigipiire ei tunnista, siis annab kõige parema vastuse sellele küsimusele Eesti elurikkuse hindamine laiemas plaanis. Euroopa Liidus annab heaks võrdluseks võimaluse nn loodus- ja linnudirektiivide alusel loodud kaitsealade võrgustik Natura 2000 ning liikmesriikide poolt koostatavad aruanded.

Natura kaitsealade võrgustikku arvatakse vaid need alad, mis on kas teatud elupaigatüüpide (nt vanad loodusmetsad, looduslikud rabad, rannaniidud) või haruldaste liikide (nt must-toonekurg, lendorav) jaoks üleeuroopalise tähtsusega. Eesti maismaast on Natura 2000 võrgustikku hõlmatud 17 protsenti – seega on Eesti maismaal asuvad kaitsealad pea eranditult tähtsad kogu Euroopa seisukohalt.

Viimase Natura 2000 võrgustiku teemalise aruandluse kohaselt on Eesti üks väheseid EL riike, kus rohkem kui pooled EL-tähtsusega elupaigatüübid ning liigid on soodsas seisundis. Meie naabritel Lätis on selliseid elupaigatüüpe ja liike vastavalt vaid pisut üle 10 protsendi ja umbes 30 protsenti, Soomes vastavalt pisut üle 30 protsendi ja 40 protsendi. EL võrdluses on elupaigatüübid paremas seisus vaid Rumeenias ja Küprosel, liikidel läheb paremini vaid Küprosel.

Loodus on väärtus ning piirangud on vajalikud selle säilimiseks

Hoolimata suhteliselt hõredast asustusest ja seega vähesest inimtegevuse survest, ei ole loodusväärtuste säilimine Eestis miski, mis juhtuks iseenesest. Mõningatel puhkudel on vaja inimtegevusele, nt metsamajandamisele või kaevandamisele, seada piiranguid. Seevastu näiteks poollooduslike koosluste säilitamiseks vajab elurikkus inimeste aktiivset sekkumist.

Arusaadavalt võivad nende tegevusele seatavad piirangud tekitada maaomanikes esimese hooga meelehärmi ning vastuseisu. Tegevuste kooskõlastamine ametiasutustega, raiekeeld või piirangud ehitamisele on maaomanikule parimal juhul tülikad ning halvimal juhul jätavad nad ilma loodetud tulust. Ajalooline kogemus (nõukogude okupatsioonivõim jättis maaomanikud ilma õigusest maale) ei toeta riigipoolsete keeldude või kohustuste seadmist.

Selgus, kompenseerimine ja kaasamine

Looduskaitseliste piirangute pinnalt erinevate osaliste vahel tekkivad väärarusaamad ja konfliktid takistavad looduskaitseliste eesmärkide täitmist ehk lihtsamalt öeldes looduse hoidmist. Kuidas oleks võimalik neid ennetada ning lahendada?

Senise kogemuse põhjal võib öelda, et senisest enam vajavad tähelepanu loodusväärtuste tutvustamine, piirangute kompenseerimine, looduskaitse sisukam planeerimine ja selles osalemine ning otsesuhtlus piiranguid kehtestavate ametnike ning kohalike elanike vahel.

Maaomanikele peaks olema selge, miks teatud konnaliik või metsatüüp on sedavõrd väärtuslik, et seda just tema maa peal kaitsma peab. Arusaam sellest, kuivõrd väärtuslik ja eriline üks või teine paik on, aitab piiranguid aktsepteerida. Head näited on rahvuspargid, eriti Matsalu ja Karula, kus kogukonnad hea meelega looduskaitsesse koosluste hooldamise ja loodussõbraliku maakasutusega panustavad.

Piirangud tähendavad maaomanikule sageli millestki loobumist. Lihtsam on leppida selliste piirangutega, millega kaasneb kompensatsioon, nt metsatoetused või poollooduslike koosluste hooldamise toetused.

Suurel osal Eesti kaitsealadest on lisaks põhireegleid sisaldavale kaitse-eeskirjale ka kaitsekorralduskava. Neis dokumentides on reeglina kirjas, kuidas üht või teist piirangut alal täpsemalt tõlgendada, millised tegevused on loodusväärtuste hoidmiseks vajalikud või eriti ohtlikud. Head kaitsekorralduskavad annavad selge raamistiku edasisteks tegevusteks nii ametnikele kui maaomanikele, mistõttu tuleks just viimastel kavade koostamises aktiivselt osaleda ja kaasa rääkida.

Kulude kokkuhoiu nimel toimuv tsentraliseerimine looduskaitses on inimestes tekitanud tunde, et riik ja nende elu üle otsustavad ametnikud jäävad neist kaugele. Pikaajaline lahendus saab olla looduskaitse senisest suurem rahastamine. Lühiajaliselt aitab aga see, kui nii maaomanikud kui ka ametnikud võtavad rohkem initsiatiivi ja üksteisega otse suhtlevad, kohe kui vajadus tekib.

Lugu ilmus ERRi arvamusportaalis 06.06.2018