Vaidluse ajend: kinnistute arvamine Võilaiu hoiualasse

Kohtuasjas nr 3-3-1-85-10 oli kaebuse esitanud OÜ Baltic Wind Energy (BWE), kes vaidlustas Vabariigi Valitsuse 18. mai 2007.a. määruse nr 156, millega muudeti Saaremaal kaitse alla võetud hoiualade nimekirja ning arvati Võilaiu hoiuala hulka kaebajale kuuluvad kinnistud. BWE leidis, et valitsuse määrus oli põhjendamata, sest selles ei olnud esitatud ühtki loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldust, ei ole viidatud, kus ja millised kaitstavad loodusobjektid kaebaja kinnistutel asuvad, ega ole ka põhjendatud, miks on valitud just hoiuala kaitserežiim.

Määrusega kaitse alla võtmise põhiseadusevastasus

Riigikohtu üldkogu poolt tehtud lahend puudutab peamiselt küsimust, kas hoiuala kaitse alla võtmise otsus oli ka sisuliselt määrus ehk üldakt, või oli tegelikult tegemist haldusakti ehk üksikaktiga. Vahetegemine on oluline seetõttu, et üldaktidele (mille hulka kuuluvad ka seadused) põhjendamiskohustus ei laiene; samuti ei saa üldakte isiklike õiguste rikkumise motiivil vaidlustada, vaid nende õiguspärasust kontrollitakse põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Nii ei saa üksikisikud vaidlustada halduskohtus seaduseid, samas kui näiteks keskkonnalubade või planeeringu kehtestamise otsuste ehk haldusaktide vaidlustamine halduskohtus on võimalik.

Riigikohtu üldkogu leidis, et ehkki LKS § 10 lg 1 kohaselt võetakse hoiuala kaitse alla nime poolest määrusega, on sellel otsustusel haldusakti tunnused. Samas kohalduvad sellise otsuse menetlusele haldusmenetluse seaduses (HMS) määruse menetlusele (mitte haldusakti menetlusele) sätestatud nõuded. Kuna aga LKS ega HMS ei näe ette hoiuala kaitse alla võtmise määruse põhjendamist ega kättetoimetamist, samuti ei ole ette nähtud vaidlustamiskorda, riivab LKS § 10 lg 1 põhiseaduse §-st 14 tulenevat põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Seetõttu on Riigikohtu hinnangul tegemist nii olulise riivega, et LKS § 10 lõike 1 tekstiosa „määrusega“ on vastuolus põhiseaduse §-ga 14 ning tuleb kehtetuks tunnistada.

Otsuse õiguslikud tagajärjed

Kuna Riigikohus tunnistas LKS § 10 lg 1 tekstiosa „määrusega“ kehtetuks, siis ei kohaldu selle sätte alusel antavale aktile enam õigustloovat akti puudutavad normid, sh vaidlustamise reeglid. Seega on LKS § 10 lg 1 alusel antav akt (ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise otsus) halduskohtus vaidlustatav nagu ka muud üksikjuhtumit reguleerivad aktid (haldusaktid).

LKS § 10 lg 1 osalise kehtetuks tunnistamise järel tuleb hoiuala kaitse alla võtmise otsustust käsitleda haldusaktina ning sellele kohalduvad haldusakti menetlemise ja vormistamise nõuded, sh põhjendamiskohustus. Seetõttu on Riigikohus leidnud oma otsuses ka seda, et vaidlusalune, Võilaiu hoiuala puudutav otsus tuli tühistada, kuna vastavas valitsuse määruses ei olnud motivatsiooni esitatud, rikutud oli nii akti menetlus- kui vorminõudeid.

Võimalikud tagajärjed edasisele praktikale

Riigikohtu otsuse tagajärjel tuleb edaspidi kõiki hoiualade kaitse alla võtmise otsuseid käsitleda haldusaktidena. See tähendab, et neile kohalduvad kõik haldusakti menetluse nõuded, sh kohustus anda isikule võimalus oma seisukohti esitada, aga ehk kõige olulisemana ka kohustus esitada põhjendused. Hoiualade kaitse alla võtmise puhul peaks põhjendustest KÕKi hinnangul välja tulema selged argumendid, milliste kaitse alla võtmise eelduste ja loodusväärtuste tõttu ala kaitse alla võetakse, milline on otsuse aluseks võetud teave ning miks tuli valida konkreetne kaitserežiim. See tähendab, et kaitse alla võtmise otsused tuleb teisiti vormistada. Samas on põhjendused võimalik esitada ka akti seletuskirjas, mistõttu praktikas ei pruugi otsuste väljanägemine palju muutuda  (erinevalt varasemast tuleks põhjendused siiski koos haldusaktiga kättesaadavaks teha).

KÕK märgib, et tegelikult on senises kohtupraktikas käsitletud kaitse alla võtmise otsuseid haldusaktidena ka varem (sh on lubatud neid halduskohtus vaidlustada), antud asjas on Riigikohus läinud aga kaugemale ning likvideerinud segadust tekitanud õigusnormi. Selline lahendus on õigusliku regulatsiooni selguse mõttes kindlasti tervitatav, ehkki võib tekitada olulist segadust seniste hoiualade kaitse alla võtmise otsuste õiguspärasuse suhtes. Hoiualade kaitse alla võtmise otsuseid, mille vaidlustamistähtaeg ei ole möödunud, on nüüd võimalik nt motivatsiooni puudumise tõttu või menetluslike puuduste tõttu põhimõtteliselt vaidlustada. Kuna tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, on see võimalus siiski pigem teoreetiline, samas ei ole välistatud, et kohtud otsustavad varem tehtud otsuste vaidlustamisel kaebetähtaja ennistada, st lubada kaebusi ka varem kehtestatud otsuste vastu.

Ehk on oluline välja tuua ka see, et ka Riigikohtu üldkogu ei olnud otsuse osas üksmeelne – riigikohtunik Tõnu Anton on jäänud lahendi osas eriarvamusele, mille kohaselt oleks üldkogu enamus võinud otsuses käsitletud põhimõtete selgitamisel jõuda suurema selguse ja üheseltmõistetavuseni.

Vt ka Riigikohtu otsust kohtuasjas nr 3-3-1-85-10

Tagasi uudiskirja juurde