Euroopa Kohus: maaomanikud võivad taotleda maa Natura võrgustikust väljaarvamist (C-301/12)

Euroopa Kohus tegi 3. aprillil otsuse kohtuasjas C-301/12, milles võttis seisukoha, et kui Natura 2000 võrgustikku kuuluv ala ei ole enam kaitsmist väärt, tuleks algatada selle võrgustikust väljaarvamise menetlus. Sellise menetluse algatamise ettepaneku võivad teha ka maaomanikud.

Antud asjas oli Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlus Itaalia poolt seoses kohtuvaidlusega äriühingu Cascina Tre Pini Ss (edaspidi „Cascina”), Itaalia keskkonna-, maastiku- ja merekaitseministeeriumi, Lombardia maakonna, riigikantselei, ning Somma Lombardo kohaliku omavalitsuse (KOV) vahel.

Vaidluse keskmeks oli Itaalias, Lombardias Milano-Malpensa lennujaama läheduses asuv Cascinale kuuluv maatükk, mis arvati 2002. aastal Valle del Ticino looduskaitseala koosseisu. Euroopa Komisjoni poolt nimetati see Natura 2000 alade võrgustikku 2004. aastal. Vahepeal oli aga jõutud asuda realiseerima 1999. a kinnitatud Malpensa piirkonna planeeringut, mis näeb ette alade kasutamist kaubandus- ja tööstusrajatiste jaoks ning Milano-Malpensa lennujaama laiendamist. Cascina väitis vaidluses, et Malpensa lennuliikluse pidev suurenemine on põhjustanud ala keskkonnaseisundi halvenemise. 2006. aastal esitas Cascina taotluse talle kuuluva ala väljaarvamiseks Natura 2000 võrgustikust, sest ala ei vastavat enam Natura alade kriteeriumidele. Haldusasutused tema taotlust ei rahuldanud.

Eelotsusetaotluses palus Itaalia riiginõukogu Euroopa kohtul hinnata, kas EL õigusest tuleneb liikmesriigile õigus vaadata Natura loodusalade nimekiri ise üle (maakondade asemel), kui liikmesriik märkab, et ala keskkonnaseisund on muutunud, ning kas sellist otsustusõigust võib rakendada mitte ainult omal algatusel, vaid ka maaomaniku nõudmisel.

Kohtu seisukohad

Euroopa Kohus leidis otsuses, et ehkki loodusdirektiivis ei ole ühtki sätet, mis otseselt näeks ette võimaluse ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks, lubab direktiiv ala väljaarvamist, kui see on looduslikest arengutest tulenevalt õigustatud. Protseduur ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks peab toimuma samamoodi nagu ala nimetamine Natura võrgustiku alaks.

Kui liikmesriigi poolt läbi viidud seire annab aluse arvata, et ala ei vasta enam Natura ala kriteeriumidele ning on lõplikult kindel, et ka lisameetmeid rakendades ei ole sellega enam võimalik EL looduskaitseliste eesmärkide täitmisele kaasa aidata, on liikmesriigil kohustus esitada Komisjonile ettepanek ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks. Kohus märgib otsuses, et kui liikmesriik sellises olukorras ala väljaarvamise ettepanekut ei tee, võib ta jätkata ala kaitse korraldamisega, ent see tähendaks asjatut ressursikulu.

Samuti on kohtuotsuse kohaselt oluline, et Natura 2000 võrgustiku ala staatus piirab maaomaniku omandiõigust. Kuni alal on kaitsmist väärivad omadused, on omandiõiguse piirangud keskkonnakaitselistel eesmärkidel õigustatud. Ent kui ala kahjustumine ei võimalda seal enam elupaiku ja liike kaitsta, võivad jätkuvad piirangud ala kasutamisele kujutada endast omandiõiguse rikkumist.

Kohus märgib siiski, et üksnes maaomaniku oletuslik väide, et ala ei ole enam keskkonnakaitseliselt väärtuslik, ei saa olla aluseks ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks. Väljaarvamise eelduseks on kindlus, et vaidlusalune ala ei saa „lõplikult enam anda mingit panust looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsesse või Natura 2000 võrgustiku loomisesse“. Samuti ei õigusta ala väljaarvamist automaatselt üksnes liikmesriigi suutmatus konkreetse ala kaitsmise kohustusi täita. Sel juhul on liikmesriigil hoopis kohustus ala kaitseks vajalikud meetmed ikkagi kasutusele võtta.

Võimalik tähendus edasisele praktikale

Euroopa Kohtu otsusest võib jääda ekslik mulje, nagu oleks alade Natura võrgustikust väljaarvamine maaomaniku palve alusel nüüd lihtsam või põhjendatum. Nii see kindlasti ei ole.

Ainus selge järeldus, mis võib edasist praktikat mõjutada, on see, et juhul, kui on selge, et ala ökoloogiline seisund ei ole enam kaitsmist väärt, on liikmesriigil kohustus algatada menetlus selle Natura võrgustikust väljaarvamiseks (senises õiguses ega kohtupraktikas ei olnud sellist otsest kohustust väljendatud).

Jätkuvalt jääb aga püsima Euroopa Kohtu poolt juba nn Lappeli kaldapealse kaasuses (C-44/95) rõhutatud kriteerium, et Natura võrgustiku alade kindlaksmääramisel ei saa olla aluseks majanduslikud kriteeriumid, vaid eelkõige ökoloogilised kriteeriumid. See tähendab, et ka ala võrgustikust väljaarvamise aluseks ei saa olla näiteks see, et keegi soovib alal mõnd arendusprojekti (Eestis on seni olnud kõne all nt sadam, sõudekanal, Rail Baltic) rajada. Ala võrgustikust väljaarvamine saab toimuda ainult põhjusel, et selle ökoloogiline seisund on tõepoolest sedavõrd halb, et ala enam Natura ala ökoloogilistele kriteeriumidele ei vasta. See eeldab ala ökoloogilise seisundi põhjalikku väljaselgitamist, inventuuride läbiviimist jmt.

Silmas tasub pidada ka seda kohtu viidet, et ala Natura võrgustikust väljaarvamine toimub samas korras nagu ala võrgustiku osaks arvamine. See tähendab, et otsust loodusala Natura võrgustikust väljaarvamise kohta ei saa teha üksnes Eesti vastavad riigiasutused, vaid ettepanekud alade nimekirja muutmiseks arutatakse läbi Euroopa Komisjoni juurde loodud ekspertkogudes ning need peavad ka Komisjonilt lõpliku heakskiidu saama.

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-301/12

Euroopa Kohtu pressiteade (pdf, ingl k)

Uudiskirja väljaandmist toetas
Keskkonnainvesteeringute keskus.


Uudiskirja saab endale elektrooniliselt tellida siin
Loobumiseks palume saata teade aadressile k6k@k6k.ee