Riigikohus tegi 24. aprillil otsuse kohtuasjas 3-3-1-15-14, milles lahendas küsimust, mil määral on riigil õigust piirata ehitiste rajamist maardlate territooriumile. Vaidluse all oli Purtse tuulikupargi rajamine Aseri fosforiidimaardla alale, mille kooskõlastamisel oli Keskkonnaministeerium seadnud tingimuseks tuulikute ja rajatiste demonteerimise juhuks, kui maardlast hakataks kaevandama. Riigikohus leidis, et ministeeriumi tingimused olid liiga koormavad.

Taustast

Maapõueseaduse (MaaPS) § 62 lõiked 1-3 näevad ette, et maapõue kasutamist mõjutavate tegevuste korraldamisel tuleb tagada maavara kaevandamisväärsena säilimine ning juurdepääs maavaravarule. Sisuliselt tähendab see, et kui maavara sisaldava maardla peale plaanitakse midagi ehitada, ei tohi see takistada tulevikus maardlast maavara kaevandamist. Praktikas on see tekitanud omajagu probleeme piirkondades, mille alla jäävad ulatuslikud maardlad (iseäranis Ida- ja Lääne-Virumaal).

Asjaolud

Kõnealuses kohtuasjas oli vaidluse all Sonda ja Lüganuse vallas uue tuulikupargi rajamine, täpsemalt Purtse tuulikupargi asukohavalikuks algatatud üldplaneering. Tuulikupargi jaoks plaanitud maa-ala kattus nelja maardlaga, sh Aseri fosforiidimaardlaga. Fosforiidimaardlas on maavaravaru määratud passiivseks, st praegusel ajal ei oleks selle kaevandamine võimalik. Maapõueseaduses sätestatud nõue säilitada juurdepääs maavarale kehtib samas ühtviisi nii aktiivsetele kui passiivsetele varudele.

Planeeringud, millega kavandatakse maapõue kasutamist mõjutavat tegevust, tuleb maapõueseaduse kohaselt kooskõlastada Keskkonnaministeeriumiga (KKM). KKM andis Purtse tuulikupargi planeeringule oma kooskõlastuse, ent seadis lisatingimuseks, et aktiivsetele maardlatele ehitisi rajada ei tohi, ning et fosforiidimaardlale jääva alaga kattuvate kinnisasjade osas sõlmitakse lepingud kehtivusega 35 aastat, mis peavad tagama maavarale juurdepääsu. Samuti oli KKM tingimuseks, et kui antakse kaevandamisluba fosforiidi kaevandamiseks, siis tuleb 2 aasta jooksul pärast seda tuulegeneraatorid demonteerida ja ära vedada ning tehnovõrgud ja –rajatised kõrvaldada.

Riigikohtu seisukohad

Riigikohus leidis, et KKM poolt seatud tingimused ei olnud õiguspärased.

Riigikohtu hinnangul tuleb MaaPS § 62 tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist, kas ja millistel tingimustel on maardlate alal võimalik muid tegevusi lubada. Iseenesest on õigustatud ka tegevustele piiravate tingimuste seadmine, kuna see on arendaja jaoks soodsam kui tegevuste täielik keelustamine. Otsuse tegemisel ning tingimuste seadmisel tuleb aga põhjalikult kaaluda avalikke ja erahuve ja leida tasakaalustatud lahendus. Lisaks riigi huvile säilitada juurdepääs maavaravarule tuleb arvestada nii kaebaja erahuvi kui ka võimalikke muid avalikke huvisid (nt kasu tuuleenergia tootmisest, keskkonnasäästlikkus).

Vaidlusaluses asjas soovis KKM seada Purtse tuulikupargi ehitusõigusele tähtaja piirangu 35 aastat, pikendamise võimalusega 15 aastat – eeldusel, et selle aja jooksul fosforiiti kaevandama ei hakata. Riigikohtu hinnangul ei ole ehitusõigusele ajalise piirangu seadmine iseenesest õigusvastane. Kohus pidas aga ebaproportsionaalseks KKM poolt seatud tingimust, et kahe aasta jooksul kaevandamisloa saamisest (isegi kui see juhtub enne 35 aastat) tuleb tuulikud jm rajatised kaevandamisalalt demonteerida. Kohus leidis, et selline tingimus paneb kaebaja liiga ebakindlasse olukorda, kuna tal ei ole võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul ta saab rajatavat tuulikuparki kasutada – kas 5, 20 või 35 tegutsemisaasta jooksul. Sellises olukorras ei saa arendaja hinnata tuulikupargi majanduslikku tasuvust ega oma tegevust sellest lähtuvalt kavandada. See ei ole kooskõlas põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse printsiibiga.

Riigikohus leiab, et kui riigil tekib ootamatu vajadus fosforiidimaardla kasutamiseks enne teemaplaneeringus seatud tähtaja lõppu, tuleb kaaluda, kas tekkinud vajadus on piisavalt oluline, et õigustada tuulikupargi tegevuse lõpetamist enne tähtaja lõppu. Riigikohus märgib veel, et Keskkonnaministeeriumil on arendajast oluliselt paremad andmed maavara kaevandamise perspektiivi kohta. Seega peaks just KKM suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus fosforiidi kaevandamiseks, mitte panema selle riski kaebajale. Kohus märgib ka, et asjaoludest nähtuvalt ei ole praegu tugevat avalikku huvi fosforiidi kaevandamise vastu, sest KKM enda prognoosi kohaselt ei teki kaevandamise vajadust lähima 35 aasta jooksul.

KÕKi hinnang ja järeldused

Riigikohtu lahend on oluline mitmest aspektist.

Esiteks on võetud selge seisukoht maapõueseaduse § 62 kohaldamise osas, ning leitud, et maardlate alale plaanitavate muude tegevuste absoluutse keelu asemel tuleb igakordselt kaaluda, kas kavandatav tegevus on õigustatum kui maavarale juurdepääsuvõimaluse säilitamine. Antud vaidluses oli tegu küll passiivse maardlaga, milles kaevandamise perspektiivi lähiaastatel tõenäoliselt ei teki, ning seetõttu ei saa Riigikohtu järeldusi laiendada automaatselt kõigile vaidlustele, mis tekivad maardlate aladele tegevuste ja ehitiste lubamise üle. Ent juba asjaolu, et Riigikohus on välja toonud KKM kaalumiskohustuse, mis sätte sõnastusest väga selgelt välja ei tule, võib anda edaspidi nii arendajatele kui kohalikele omavalitsustele tugevama aluse maardlate aladel muude tegevuste ja ehitiste lubamise üle vaielda.

Arvestades käimasolevat diskussiooni fosforiidi kaevandamise teemal, on mõistagi huvitav ka lahendist ilmnev prognoos fosforiidimaardla kasutuselevõtu osas. Riigikohtu seisukoht, et KKM peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus fosforiidi kaevandamiseks, kinnitab selgelt, et kehtivate normide kohaselt on KKM-l täielik otsustusõigus fosforiidimaardla kasutuselevõtmiseks. Valitsuse uues tegevusprogrammis väljendatud seisukoht, et fosforiiti ei hakata kaevandama, on seega puhtalt poliitiline. Arutelud teemal, kas ja kuidas tuleks strateegiliste maavarade, nagu fosforiit ja põlevkivi, uutes maardlates kasutuselevõttu lubada, jätkuvad käimasolevas uue maapõueseaduse eelnõu koostamise protsessis.

Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-15-14