Riigikohus selgitas kaebeõigust keskkonnaasjades (3-3-1-8-15)
Riigikohus
tegi 13. mail haldusasjas
3-3-1-8-15 olulise lahendi, milles selgitas keskkonnaasjades kohtusse
pöördumise õiguse tingimusi nii enne kui pärast keskkonnaseadustiku üldosa
seaduse (KeÜS) jõustumist. Kohus leidis muuhulgas, et pärast KeÜSi jõustumist
peavad kaebajad kaebeõiguse osas tuginema oma õiguste riivele ning seni
tunnustatud nn puutumuskaebust enam esitada ei saa. Samas annab KeÜS uue kohtus
kaitstava õiguse – igaühe õiguse tervise- ja heaolu vajadustele vastavale
keskkonnale, millega tal on oluline puutumus.
Puutumuskaebus varasemas Riigikohtu
praktikas
2007.
aastast alates on Riigikohus oma praktikas leidnud, et keskkonnaasjades on
isikute õigus kohtusse pöörduda (nn kaebeõigus)
erinev kui muudes haldusasjades. Halduasjas 3-3-1-86-06
leidis Riigikohus, et sellistes asjades kohtusse pöördumise õiguse aluseks võib
lisaks õiguste rikkumisele olla ka kaebuse esitaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Selline puutumus
peab kohtusse pöördumise õiguse andmiseks olema oluline ja reaalne. Puutumus
peab olema ka individuaalne, st seotud konkreetse isikuga ja avalikes huvides
ei saa ka sel alusel kaebusi esitada. Riigikohus leidis juba 2007. a, et keskkonnasjades peaks kaebeõigus olema laiem kui muudes haldusvaidlustes
Hilisemates
vaidlustes kordas Riigikohus eeltoodud järeldust. Haldusasjas 3-3-1-68-11
leidis Riigikohus, et ala looduskaitse alla võtmata jätmist ei saanud
vaidlustada puutumuskaebusest lähtuvalt. Haldusasjas 3-3-1-87-11
selgitas Riigikohus veel lisaks eeltoodule, et puutumuskaebuse puhul kontrollitakse
tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid. Nt
keskkonnamõju osas piisab sellest, kui kahjustatakse keskkonnaressurssi, mida
kaebaja tavapäraselt kasutab.
Puutumusest antud vaidluse kontekstis
Seekordses
vaidluses andis Riigikohus hinnangu, kas meres liiva kaevandamise loaga võib
oluline puutumus olla isikul, kes oma põhjenduste kohaselt kasutab kaevandamise
poolt kasutatavat merd kalapüügiks ning elab kaevanduse mõjupiirkonnas.
Riigikohus leidis oma otsuses, et
kaebajal küll oli huvi kavandatava tegevuse vastu, ent kaebeõiguse
tekkeks ei piisa igasugusest huvist. Täiendava kriteeriumina tõi kohus välja,
et selline huvi peab olema „oluline“. Millised huvid võiksid olla olulisteks
huvideks, kohus aga kahjuks ei selgitanud. Kohtu hinnangul ei olnud antud juhul
kaevandamise mõju kaebaja huvidele oluline ja reaalne ja seetõttu ei olnud
isikul ka kaebeõigust kaevandamisloa vaidlustamiseks. Kolm kolleegiumi liiget viiest leidsid, et antud juhul polnud kaevandamise mõju oluline ja reaalne; kaks liiget seevastu leidsid, et antud juhul oleks pidanud puutumuse alusel saama kaevandamisluba vaidlustada
Eeltoodud
järeldustega ei olnud nõus sugugi kõik kohtukolleegiumi liikmed. Viiest kohtunikust
kaks (I. Pilving ja J. Põld) leidsid eriarvamuses, et
isikul oleks siiski pidanud olema õigus kaevandamisluba vaidlustada. Kohtunike
hinnangul oli puutumuskaebuse kriteeriumite sedavõrd range kohaldamine
vastuolus Arhusi
konventsiooniga, millele varasem kohtupraktika sisuliselt tugines.
Kohtunike hinnangul oli kaebaja näidanud piisavat puutumust ning mõju
võimalikkus oli usutav. Kuna kaebuse üks põhiväiteid oli keskkonnamõjude
hindamise ebapiisavus, ei olnud kohane järeldada, et mõju kaebaja huvidele oli
väheoluline.
Kaebeõigus KeÜSi jõustumise järel
Riigikohus
selgitas otsuses ka KeÜSi jõustumise tagajärgi kaebeõigusele keskkonnaasjades.
Otsuse punkti 19 kohaselt näeb KeÜS sarnaselt halduskohtumenetluse seadustiku
üldreeglitega kaebeõiguse eeldusena ette õiguste rikkumist. Seega
puutumuskaebuse esitamist KeÜS ette ei näe. Samas on KeÜSis sätestatud uus,
kohtulikult kaitstav õigus – õigus tervise ja heaolu vajadustele vastavale
keskkonnale, millega tal on oluline puutumus.
Riigikohtu
hinnangul tähendab see, et puutumust tuleks tulevikus keskkonnaasjades
kaebeõiguse tuvastamisel käsitleda teistmoodi. Puutumus ei ole iseseisvaks
kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära, millise (loodus-)keskkonna osa kaitsmine
on seotud konkreetse isiku õigusega.
Puutumuse
mõiste on sisustatud KeÜS § 23 lg-s 2
järgnevalt: „Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud
keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel
eriline seos mõjutatud keskkonnaga.“ Sealjuures loetakse mõjutatud keskkonnaks
või loodusvaraks KeÜS § 23 lg 3 kohaselt ka juba „tõenäoliselt mõjutatud“
keskkonda või loodusvara. Seega piisab õiguse riiveks juba potentsiaalsest ja
ebakindlast mõjust keskkonnale või loodusvarale (vt ka KeÜS kommentaare
§ 23 kohta (p 3 - 4.1)). KeÜS § 23 kohaselt piisab sellest, kui
Võib
eeldada, et KeÜSi sätete alusel on kaebeõigus sisustatud laiemalt kui seda on puutumuskaebuse esitamise võimalused Riigikohtu viimases lahendis käsitletud
kujul. Konkreetses kohtuasja kohaselt viibis kaebaja tihti oma elukoha ümbruses
ning kasutas sageli loodusvara (merd ja seal kalu). Juhul, kui kaevandamine
võib potentsiaalselt kaasa tuua häiriva müra kaebaja elukohas või kalavarude
vähenemise tema kasutataval kalastusalal, on tegemist keskkonnaga, millega
isikul on oluline puutumus. Kui kaevandamine võib halvendada seda keskkonna
nii, et see ei vasta kaebaja tervise või heaolu vajadustele, oleks kaebajal uue
seaduse kohaselt olnud kaebeõigus. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1 võib
kaebuse tagastada vaid juhul, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus,
eeldades, et tema faktiväited on tõendatud. Tõenäoliselt ei oleks kaebaja
õiguse riive puudumine antud juhul olnud ilmselge ning kaebus oleks tulnud
sisuliselt läbi vaadata.
Riigikohtu lahend
I. Pilvingu ja J.
Põllu eriarvamus
KeÜS
kommentaarid § 23 kohta
|
