Euroopa Kohus selgitas kaebeõigust keskkonnaasjades (C-137/14)
Euroopa Kohus tegi oktoobri keskpaigas lahendi, milles
selgitas kaebeõigust keskkonnaasjades (kohtuasi
nr C-137/14). Täpsemalt selgitas kohus nii seda, millisel juhul võib
keskkonnaotsuste vastu kohtusse kaebuse esitada kui ka seda, millised
argumendid on kohtus lubatavad. Kohus tugines otsuses suures osas senistele
lahenditele. Samas arendas kohus mõningaid seniseid seisukohti edasi ning otsus
kujutab endast head vahekokkuvõtet senisest praktikast. Seetõttu tutvustame
järgnevas uudises Euroopa Kohtu seisukohti lähemalt.
Euroopa Kohtus toimunud vaidluse osapoolteks olid Euroopa
Komisjon ning Saksamaa. Komisjon heitis Saksamaale ette, et viimane on oma
õigusesse valesti üle võtnud EL keskkonnamõju hindamise direktiivi (2011/92/EL)
ja tööstusheite direktiivi (2010/75/EL)
sätted, mis puudutavad otsuste vaidlustamise võimalust. Need sätted omakorda
põhinevad rahvusvahelise Aarhusi konventsiooni artiklis 9 toodud nõudel, et
asjaomane üldsus peab saama keskkonnaotsuseid vaidlustada.
Täpsemalt heitis Euroopa Komisjon Saksamaale ette, et
viimane on õigusvastaselt:
piiranud otsuste tühistamise võimalusi
üksikisikute poolt algatatud vaidlustes juhtudega, mil rikkumine kahjustas
isikute isiklikke õigusi; lubanud tühistada keskkonnaotsuseid
keskkonnamõju hindamise (KMH) või selle eelhindamise läbiviimata jätmise tõttu
vaid juhul, kui kaebaja tõendab, et see oli põhjuslikus seoses lõppotsuse
sisuga; piiranud kohtuvaidluses lubatud argumente vaid
nendega, mis esitati juba varasemas haldusmenetluses (otsuse
ettevalmistamisel); seadnud üleminekutähtaja
keskkonnaorganisatsioonide laiema kaebeõiguse reeglite jõustumisele.
Kuna praktika seisukohalt on olulisemad esimesed kolm,
tutvustame järgnevalt neid.
Üksikisikute poolt
algatatud vaidlused
Esimese etteheite osas leidis Euroopa Kohus, et Saksa õigus
oli EL reeglitega kooskõlas. Kohus rõhutas, varasemale praktikale (otsusele
asjas C-115/09)
viidates, et keskkonnaasjades kohtusse pöördumise õigus on üksikisikutel ja
keskkonnaorganisatsioonidel erinev. Tulenevalt EL õigusest võivad liikmesriigid
otsustada, et kohtusse saavad kaebuse esitada vaid need üksikisikud, kelle
isiklikke õigusi keskkonnaalane otsus rikub. Seega on õiguspärane, et ka
keskkonnaotsuse tühistamise üle otsustades lähtuvad kohtud samast kriteeriumist
ja tühistavad otsuse vaid juhul, kui isikliku õiguse rikkumine kohtus
tõendamist leidis.
KMH reeglite
rikkumise seos lõppotsusega
KMH menetlusnõuete rikkumise vaidlustamise osas leidis
Euroopa Kohus, et Saksa õigusnormid ei olnud EL õigusega kooskõlas. Taaskord
varasemale praktikale (otsusele asjas C-72/12)
tuginedes rõhutas kohus, et keskkonnamõju hindamisel on menetlusnõuete
järgimine ja selle kohtuliku kontrolli võimalus erilise tähtsusega. EL riikide
poolt nende nõuete kohtulikule kontrollile seatud piirangud ei tohi kaasa tuua
EL õiguse kasuliku mõju kadumist. Nõue, et kaebaja tõendaks menetlusliku
rikkumise mõju lõppotsuse sisule, oleks selles valguses liiga piirav.
Selles osas ühtib Euroopa Kohtu seisukoht Riigikohtu senise
praktikaga, mille kohaselt on menetlusnõuetel keskkonnaasjades eriline tähtsus.
Riigikohus on samuti rõhutanud, et eelduslikult saab õiguspärase lõppotsuse
tagada vaid õiguspärane haldusmenetlus (vt nt lahendit haldusasjas 3-3-1-35-13).
Seega on ka Riigikohus vabastanud kaebajad kohustusest tõendada, et
menetluslikud rikkumised mõjutasid lõplikku otsust (mis HMS § 58 üldpõhimõtte kohaselt
oleks siiski vajalik).
Vaidluse eseme
piiramine haldusmenetluses esitatud argumentidega
Euroopa Kohus leidis, et EL õigusega olid vastuolus ka Saksa
õiguse sätted, mille kohaselt võisid kaebajad kohtumenetluses esitada vaid
selliseid argumente, mida nad olid juba keskkonnaotsuse ettevalmistamise
menetluses esitanud. Euroopa Kohus rõhutas, et KMH direktiivi ja tööstusheite
direktiivi otsuste vaidlustamist puudutavate sätete eesmärk on tagada
keskkonnavaldkonnas lai juurdepääs õigusemõistmisele. Tuginedes oma varasemale
otsusele asjas C-115/09
leidis kohus, et EL õigus ei piira mingilgi moel väiteid, mida kaebajad võivad
keskkonnaotsuse vastu kohtumenetluses esitada. Seega on Saksamaa poolt
ettenähtud täiendavad piirangud EL õiguse vastased.
Euroopa Kohtu hinnangul ei ole kohtumenetluses esitatavate
argumentide piiramine juba varem haldusmenetluses esitatud argumentidega
õigustatud ka õiguskindluse põhimõttega ega haldusmenetluse tõhususe
kaalutlusel. Kohus möönis siiski, et kohtumenetluse tõhususe tagamiseks võivad
liikmesriigid ette näha menetlusnorme, mille kohaselt ei ole vastuvõetavad
kuritarvitavad või pahausksed väited.
Kokkuvõte ja
järeldused
Uus Euroopa Kohtu lahend kinnistab senist lähenemist
kaebeõigusele keskkonnasjades. Samal ajal, kui kohus tunnistab
keskkonnaorganisatsioonide laia kaebeõigust, on lubatud üksikisikute
kaebeõiguse piiramine nende juhtudega, mil otsus rikub kaebaja isiklikke õigusi.
Vaidluse sisu osas ei ole lubatav nõuda kaebajatelt, et nad tõendaksid
menetlusnõuete rikkumise olulisust; samuti ei ole õiguspärane piirata argumente
tulenevalt varasemas haldusmenetluses toimunust.
Mõnevõrra segaseks jääb vaid see, mida mõtles Euroopa Kohus
selle all, kui möönis, et EL riigid võivad kehtestada reegleid, mille kohaselt
ei ole kohtumenetluses vastuvõetavad kuritarvitavad või pahausksed väited.
Kuigi kohtumenetluse tõhususe ja õigluse huvides ei saa täiesti suvalised
väited olla vastuvõetavad, tuleb siiski meeles pidada keskkonnaasjades
kaebeõigust puudutavate sätete eesmärki. Antud lahendis rõhutas kohus samuti,
et selleks eesmärgiks on tagada lai juurdepääs õigusemõistmisele. Seetõttu peaksid
nii seadusandjad kui kohtud olema väga ettevaatlikud keskkonnavaidlustes
esitatud väidete kuritarvitavateks või pahauskseteks pidamisel, et see ei tooks
kaasa kaebeõiguse lubamatul viisil piiramist.
Kohtuotsuse
tekst
|
