Uus atmosfääriõhu kaitse seadus toob muudatusi eelkõige müra, haisu ja
saastelube puudutavates reeglites
Veel enne suvepuhkusele minekut võttis Riigikogu vastu uue atmosfääriõhu kaitse
seaduse (AÕKS). Seadus asendab alates järgmise aasta algusest senise
välisõhu kaitse seaduse. Kuigi kajastasime eelnõud lühemalt ka oma varasemates
uudiskirjades, on nüüd aeg küps anda kogu seadusest põhjalikum ülevaade. Et seadus
on mahukas, keskendume eelkõige olulisematele muudatustele.
Uus seadus on osaks
keskkonnaõiguse kodifitseerimisest
Lisaks mõningatele sisulistele muudatustele, mida allpool
lähemalt kirjeldame, on uue seaduse üheks põhimõttelisemaks muudatuseks
välisõhu reeglite kooskõlla viimine keskkonnaseadustiku üldosa seadusega
(KeÜS). Täpsemalt tähendab see, et üle on vaadatud valdkonna terminoloogia ning
ühitatud seda võimalikult palju KeÜS kasutatavate põhimõistetega (nt
piirväärtuse, keskkonnaohu mõiste). Samuti hakatakse välisõhu saastelubadele
kohaldama KeÜS 5. peatükis toodud menetlusreegleid ning loa andmisest
keeldumise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise aluseid.
Nende muudatuste ja
kogu kodifitseerimise eesmärgiks on anda ühtsem alus keskkonnakaitsele ja
sellest tulenevatele piirangutele sõltumata mõjutatavast keskkonna elemendist
või seadusest, mis tegevust reguleerib.
Õhukaitse põhimõtted
ja põhikohustused
Uue seaduse algusesse on koondatud rida välisõhu kaitse
põhimõtteid ja põhikohustusi, mis seni paiknesid seaduse erinevates osades. Nt
sätestab uus seadus selgelt, et õhukvaliteedi piir- või sihtväärtuste
ületamisel tuleb rakendada meetmeid nõutud kvaliteedi tagamiseks. Probleemide
ennetamiseks tuleb oluliste heiteallikate kavandamisel vältida asukohti, kus
ebasoodsate ilmastikutingimuste korral saasteained hästi ei hajuks.
Õhukvaliteedile
esitatavad nõuded
Jätkuvalt on uues seaduses põhjalikult käsitletud
õhukvaliteedi hindamist puudutavaid reegleid – see on usaldusväärsete andmete
saamiseks ka vajalik. Olulise uuendusena on ette nähtud, et õhukvaliteedi
prognoosimisel tuleb kasutada keskkonnaministri määrusega kehtestatud
arvutusmudeleid. Seni oli see küsimus täpsemalt reguleerimata.
Õhukvaliteedi tagamiseks kehtestatakse ka uue seaduse alusel
konkreetsed piirväärtused erinevate saasteainete esinemisele
(kontsentratsioonile) välisõhus. Uudsena pöörab seadus tähelepanu erinevate
saasteainete koosmõjule: seadus sisaldab volitusnorme nii koosmõju määramise
korra kehtestamiseks kui koosmõjule rangemate piirvääruste kehtestamiseks.
Õhukvaliteedi nõuetele mittevastavuse korral on jätkuvalt
ette nähtud vastava tegevuskava koostamine. Muudetud on aga koostamiseks
kohustatud asutust – Keskkonnaameti asemel on see ülesanne nüüd antud
kohalikele omavalitsustele.
Inimeste kaitse müra
eest
Kehtivas õiguses on välisõhus leviv müra küll osalt
reguleeritud välisõhu kaitse seaduses, osalt aga hoopis rahvatervise seaduse
alusel antud sotsiaalministri
määruses. Uue seaduse kohaselt oleks kogu välisõhus leviva müra reeglistik
AÕKSis ja selle alusel antud määrustes. Järelevalvet normide üle jääks samas
jätkuvalt tegema Terviseamet.
Põhimõttelise muudatusena on varasema kolme müra normtaseme
liigi (siht-, piir- ja kriitiline tase) asemel jäetud alles vaid kaks (siht- ja
piirväärtus). Piirväärtus on ka müravaldkonnas väärtuseks, mida ületada ei
tohi. Sihtväärtus on müratase, mida ei tohi ületada uute planeeringutega aladel
– selle tagamise eest vastutab planeeringust huvitatud isik. Jätkuvalt on
plaanis erinevatele aladele kohaldada erineva suurusega normtasemeid
(müratundlikel aladel, nt elamupiirkondades, oleks seega normid rangemad, vähem
tundlikel aladel, nt asulate keskustes, leebemad).
Uudne on ka kohalikele omavalitsustele pandud kohustus
kaardistada oma territooriumil asuvad normtaset ületavad allikad ja koostada
olukorra parandamiseks tegevuskava. Kaardistamine ja tegevuskava koostamine
tuleb läbi viia avatud menetluses, mis tähendab, et kohalikud elanikud ja muud
asjast huvitatud inimesed saavad sel teemal kaasa rääkida. Mürakaartide
koostamiseks on kohalikel omavalitsustel seaduse kohaselt aega 2019. a
keskpaigani, tegevuskavade koostamiseks aga kuni 2020. a keskpaigani.
Seletuskirja kohaselt puudutab mürakaartide ja tegevuskavade koostamise
kohustus umbes pooli Eesti omavalitsustest.
Lõhnahäiringut
puudutavad reeglid
Uus seadus näeb ette muudatusi lõhnahäiringutega tegelemise
reeglites. Samaks on jäänud põhimõtteline lähenemine lõhnahäiringu
tuvastamisele – keskne roll on jätkuvalt ekspertrühmal, kes erinevaid meetodeid
(sh välisõhu koostise analüüs) kasutades tuvastab, kas esineb häiring, millele
tuleks meetmete kohaldamisega reageerida. Täpsustatud on, et häiringu
tuvastamise korral määrab Keskkonnainspektsioon tegevuskava koostamiseks
tähtaja. Samuti võib inspektsioon nõuda kumulatiivse lõhnahäiringu korral ühise
tegevuskava koostamist.
Oluliselt on täpsustatud lõhnaaine esinemise vähendamise
kavale esitatavaid nõudeid, selle koostamist ja ellurakendamist puudutavaid
sätteid. Samuti on ette nähtud võimalus nõuda kava muutmist, kui see osutub
praktikas ebapiisavaks.
Paiksete
saasteallikate regulatsioon
Paiksete heiteallikate puhul on nende peamiseks
reguleerimise mehhanismiks jätkuvalt õhusaasteload. Uues seaduses on loobutud senikehtivast
erisaasteloa kontseptsioonist, kuna selle järgi puudub seaduse seletuskirja
kohaselt praktiline vajadus. Nagu eelnevalt viidatud, kohaldatakse loa
menetlusele, selle andmisest keeldumisele, muutmisele ja kehtetuks
tunnistamisele valdavalt KeÜS 5. peatüki sätteid, AÕKSis on toodud vaid
mõningad valdkonnale eriomased reeglid.
Mõned väiksemate mõjudega tegevused (väiksema mahuga
loomakasvastus, osad tanklad ja väiksemad põletusseadmed) on vabastatud
loakohustusest, asendades selle registreerimiskohustusega või loobudes isegi
sellest. Registreerimiskohustus erineb loakohustustest eelkõige selle läbi, et
kaasnev menetlus on käitajale lihtne ja kiire, mh ei viida läbi avatud
menetlust. Teisalt näeb seadus ette võimaluse nõuda õhusaasteluba käitajalt sõltumata
tema tegevuse mahust, kui see toob kaasa õhukvaliteedile seatud piirväärtuse ületamise.
Liikuvaid
heiteallikaid puudutavad reeglid
Liikuvate heiteallikate osas mingeid uusi reegleid ei
kehtestatud. Jätkuvalt on peamiseks meetodiks mootorsõidukite heite
kontrollimine ning kütuse kvaliteedile nõuete kehtestamine.
Kliimamuutuste
leevendamise reeglid
Kliimamuutuste leevendamist puudutavad reeglid on sisuliselt
samad, mis varem. Jätkuvalt on ühelt poolt reguleeritud suurte käitajate, kes
kuuluvad EL heitkogustega kauplemise süsteemi (EU ETS), tegevust ja teise
olulise teemana fluoritud kasvuhoonegaaside (nn F-gaaside) kasutust ja neid
sisaldavate seadmete käitlemist. F-gaaside reegleid on mõnevõrra täpsustatud
tulenevalt teemat reguleerivate EL-määruste uuendamisest.
Rakendussätted
Uus seadus jõustub suuremas osas alates järgmise aasta 1.
jaanuarist. Lisaks eelkirjeldatud erisustele mürakaardi ja tegevuskava
koostamise osas rakendatakse ka registreeringut puudutavaid sätteid hiljem,
alates 1. jaanuarist 2018. Kõik enne uue seaduse jõustumist antud load kehtivad
kehtivusaja lõpuni, muutmiseni või kehtetuks tunnistamiseni.
|