Riigikohus
selgitas KMH läbiviimise kohustuslikkust ja keskkonnaeesmärkidele tuginemist
loast keeldumisel
AS Generaator esitas 2010.a. vee erikasutusloa taotluse, et kasutada olemasolevat paisu Kunda jõel hüdroenergia tootmiseks. Kohtuvaidluse põhisisuks
oli loa menetluses algatatud KMH lõpetamise ja loataotluse rahuldamata jätmise
õiguspärasus.
Keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS) ei sätesta KMH aruande esitamise
tähtaega ega loa andja võimalust vastavaid tähtaegu määrata. Antud veeloa
menetluses oli taotleja korduvalt esitanud KMH aruande heakskiitmiseks, kuid
Keskkonnaamet oli pidanud aruannet puudlikuks. Lõpuks määras Keskkonnaamet
täiendatud aruande esitamiseks konkreetse tähtaja. Riigikohus asus seisukohale,
et menetluse venimise vältimiseks võib anda loa taotlejale KMH aruande esitamiseks või täiendamiseks tähtaja ning
selle tähtaja eiramise korral jätta taotluse läbi vaatamata. Kohtu hinnangul
tulenes antud juhul avalik huvi menetlus kiiresti lõpule viia
keskkonnaeesmärkidest, nagu veeseaduse
(VeeS) 35 lg-s 2 sätestatud eesmärgist saavutada pinna- ja
põhjavee hea seisund 2015. aasta 22. detsembriks. Samas rõhutas
kohus, et arendajale antav tähtaeg peab olema piisav arvestades KMH mahtu ja
keerukust, vastust vajavate küsimuste hulka jm olulisi asjaolusid.
Samuti selgitas Riigikohus, et KeHJS ei tohi tõlgendada selliselt, et KMH
peab algatama juhul, kui on ilmne, et loa andmisest tuleb keelduda. KMH
läbiviimise eesmärgiks on anda teavet
kavandatava tegevuse keskkonnamõjude kohta, et olulist negatiivset
keskkonnamõju saaks vältida või vähendada. Juhul kui taotlust pole nagunii
võimalik rahuldada, ei saa tekkida olulist keskkonnamõju. Sellest tulenevalt
pole vajadust ka KMH järele. KMH läbiviimise kohustuse eesmärk ei ole loa
taotleja huvide kaitse.
Kohus asus seisukohale,
et jäigalt siduvad keskkonnaeesmärgid saavad olla aluseks loa andmisest
keeldumisele. Muudel juhtudel tuleb keskkonnaeesmärke arvestada kaalutlusotsuse
tegemisel.
VeeS §9 lg 10 p 3 võimaldab veeloa andmisest
keelduda, kui kavandatav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega.
Keskkonnaõiguse teoorias on olnud diskussiooniküsimuseks, kas loast saab
keelduda vastuolu korral seoses keskkonnaeesmärkidega (vt nt Pilving, I. Keskkonnakasutuse
kava kui halduse tegevusvorm, Juridica 2010/1). Riigikohus asus
seisukohale, et veeloa andmisest võib keelduda, kui loa andmisel ei oleks
võimalik täita veepoliitika
raamdirektiivist (2000/60/EÜ) tulenevat ja VeeS väljendatud
eesmärki saavutada teatud tähtajaks pinna- ja põhjavee hea seisund, sest sellel eesmärgil on kohustuse, mitte pelgalt
programmiline iseloom. Samas rõhutas kolleegium, et kõigil õigusaktides
sätestatud keskkonnaeesmärkidel ei pruugi olla jäigalt siduvat iseloomu ning sel
juhul on eesmärki võimalik arvesse võtta erikasutusloa kohta kaalutlusotsuse
tegemisel. Niisuguses olukorras võib loa andmisest keeldumine kõne alla tulla
nt VeeS § 9 lg 10 p 1 alusel,
mille kohaselt keeldutakse loa andmisest, kui veevaru ei ole piisav või vee
erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Seoses eelnevaga pidas kolleegium vajalikuks
märkida, et muud avalikud huvid, nagu muinsuskaitselane huvi paisutus
säilitada, võivad põhimõtteliselt üles kaaluda veepoliitika raamdirektiivi
eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale tulenevad hüved.
Lahendis käsitleti ka tegevuse lubatavust seoses võimaliku mõjuga Natura 2000
võrgustiku alale. Kohus selgitas kehtivat õigust ning osundas, et ala
negatiivse mõjutamise lubatavuse tingimused pole antud juhul täidetud, nt
polnud täidetud eeldus, et puuduvad alternatiivsed lahendused.
Riigikohtu otsus
nr 3-16-478
|
