Riigikohus
selgitas riikliku huvi ja planeeringuala määratlemist riigi eriplaneeringus
Vabariigi Valitsus algatas 12. mai
2017. a korraldusega nr 141 Viljandi ja Tartu maakonnas riigi
eriplaneeringu puidurafineerimise tehase ja selle toimimiseks vajaliku taristu
kavandamiseks. MTÜ Emajõe Kaitseks esitas 2017.a. sügisel kaebuse, milles palus tuvastada
korralduse nr 141 õigusvastasuse ning keelata riigi eriplaneeringu
menetluses edasiste toimingute tegemine. Halduskohus tagastas kaebuse, leides
et riigi eriplaneeringu algatamine ja menetlus ei riku kaebaja õigusi. Samale
seisukohale asusid ka Tallinna Ringkonnakohus ja Riigikohus korrates varasemat
praktikat menetlustoimingute iseseisva vaidlustamisvõimaluste kohta.
Riigikohtu lahend on huvipakkuv eelkõige seetõttu, et kohus sisustas eriplaneeringu
algatamise aluseks oleva suure riikliku huvi mõiste, selgitas eriplaneeringu
algatamisel määratletud planeeringuala siduvust edasisele menetlusele ja käitaja
kohustuse tähendust planeerimisel.
Riigikohus asus seisukohale, et planeerimisseaduse
(PlanS) § 27 lg 1 kohane suur riiklik huvi saab esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt
ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik
huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline
negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega
avalikele huvidele. Teisisõnu selgitas kohus, et eriplaneeringu algatamise
aluseks olev suur riiklik huvi võib seisneda soovis vähendada kavandatava
ehitise olulisi negatiivseid mõjusid üleriigilise tähtsusega avalikele
huvidele. Kohus ei täpsustanud siiski, milles seisnesid antud asjas kaitset
vääriv üleriigilise tähtsusega avalik huvi ning oluline negatiivne mõju
sellele. Riigikohus asus seisukohale,
et eriplaneeringu algatamise korralduses märgitud
planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut üksnes selle alaga.
Teiseks asus Riigikohus seisukohale, et planeeringu algatamise korralduses
märgitud esialgne teadaolev planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut
üksnes selle alaga. PlanS §35 lg 2 kohaselt võivad menetlusse kaasatud isikud
pakkuda ehitise asukohaks ka selliseid asukohti, mida eriplaneeringu
lähteseisukohtades nimetatud pole. Riigikohus tõlgendas sätet selliselt, et
alternatiivne asukoht võib paikneda ka väljaspool esialgselt määratletud
planeeringuala. Vastasel juhul tekiks Riigikohtu hinnangul vastuolu
asukohavaliku menetluse eesmärkidega, milleks on muuhulgas avalikkuse ja
huvitatud isikute tõhus kaasamine otsustusprotsessi ning käitisele ka
keskkonnakaalutluste seisukohast sobivaima asukoha leidmine.
Lõpetuseks selgitas kohus, et käitise asukoha
valikul, samuti lubade andmisel, peab haldusorgan arvestama keskkonnaseadustiku
üldosa seaduse (KeÜS) § 18 lg 1, kuigi sätte on otsesõnu adresseeritud vaid
käitajatele. Sätte kohaselt peab käitise asukoha valikul lähtuma eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses
keskkonnahäiringuid, eelkõige arvestades ala tundlikkust kavandatava tegevuse
suhtes, kaugust elamupiirkonnast ning senist ja võimalikku sihtotstarvet. Sätte
rakendamisel tuleb silmas pidada KeÜS §22 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet,
mille järgi tuleb kohustust rakendada niivõrd, kuivõrd seda saab mõistlikult
eeldada. Kolleegiumi hinnangul nähtub KeÜS §18 lg 1, et keskkonnakaalutlustel
on asukohavalikul oluline tähtsus ning seetõttu ei saa võimaliku asukohana
välistada kohta, kus keskkonnahäiringud oleksid väiksemad, üksnes põhjusel, et sinna käitise rajamine
oleks käitajale mõnevõrra kulukam või selle käitamisel saadav tulu väiksem.
Riigikohtu
otsus nr 3-17-2132
|
