Ettevalmistused
uueks üleilmseks elurikkuse kaitse kokkuleppeks on täies hoos
Hiljuti avaldatud ÜRO valitsustevahelise
bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva
teaduslik-poliitilise platvormi (IPBES) raporti kohaselt halveneb elurikkuse ja
ökosüsteemide seisund enneolematul kiirusel. Raporti koostajad rõhutavad, et
ökosüsteemide halvenevast tervisest sõltuvad otseselt nii inimesed kui ka kõik
teised liigid. Protsessi jätkudes on eksistentsiaalselt ohustatud kogu inimühiskonna
majandus, elatusvahendid, toiduainetega kindlustatus ning tervis ja
elukvaliteet. Raporti tulemusi tuleks arvesse võtta elurikkuse kaitse plaanide
koostamisel nii EL-s kui üleilmselt – neil tasanditel on töö uute eesmärkide ja
tegevuste seadmiseks parasjagu käimas.
Inimtegevuse
ulatuslik mõju looduslikule mitmekesisusele
6.mail avaldatud IPBES aruandes leitakse, et
umbes 1 miljonit looma- ja taimeliiki ähvardab lähikümnendite jooksul
väljasuremine. Looduslike liikide arvukus maismaa elupaikades on viimase saja
aasta jooksul vähenenud vähemalt 20% võrra. Ohustatud liikide hulka kuuluvad
üle 40% kahepaiksete liikidest, peaaegu 33% korallidest ja üle kolmandiku
kõigist mereimetajatest, samuti 10% putukaliikidest. Alates 16. sajandist on
inimtegevuse tõttu välja surnud või selle ohtu sattunud ligi 680 selgroogsete
liiki, enam kui 9% on vähenenud ka toiduks ja põllumajanduseks kasutatavate
kodustatud tõugude liigikus.
Raportis on välja toodud viis peamist
inimtegevusest tulenevat survetegurit, millel on looduslikule mitmekesisusele
suurim mõju. Nendeks on tähtsuse järjekorras 1) maa- ja merekasutuse muutused;
2) organismide otsene kasutamine; 3) kliimamuutused; 4) reostus ja 5)
invasiivsed võõrliigid.
Aruandes märgitakse, et alates 1980. aastast
on kasvuhoonegaaside heitkogused kahekordistunud, tõstes keskmist globaalset
temperatuuri vähemalt 0,7 kraadi Celsiuse järgi. Kliimamuutuste mõjukus on
hetkel küll kolmandal kohal, kuid juba praegu mõjutab see looduse ökosüsteemide
geneetilist taset ja aastakümnete jooksul ilmselt mõju veelgi suureneb. Oluline
on silmas pidada, et kliimamuutused ja
bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on ühe mündi kaks külge.
Teisedki raportis esitatud faktid on
mõtlemapanevad. Näiteks on inimtegevuse tagajärjel oluliselt muudetud kolm
neljandikku maismaast ja umbes 66% merekeskkonnast. Linnapiirkonnad on pindalalt
alates 1992. aastast enam kui kahekordistunud. Plastikureostus ookeanis on
alates 1980. aastast koguse poolest kümnekordselt suurenenud. Igal aastal
ladustatakse maailmamerre 300–400 miljonit tonni raskmetalle, lahusteid,
mürgiseid reoveesette ja muid tööstusrajatistest pärinevaid jäätmeid. Need ja
rannikualade ökosüsteemidesse sisenevad väetised on tekitanud ookeanides üle
400 “surnud tsooni”, mis moodustavad kokku rohkem kui 245 000 km2
suuruse ala.
Otsustavaks
tegevuseks ei ole veel hilja
Raporti koostanud teadlased ütlevad, et
hoolimata kriitilisest olukorrast on inimkonnal võimalik veel suunda muuta.
Selleks peavad muutused samas olema otsustavad ja „transformatiivsed“ – st
ümber tuleb korraldada sisuliselt kogu inimühiskond, sh tehnoloogiliste,
majanduslike ja sotsiaalsete tegurite osas, muuta tuleb nii arusaamu, eesmärke
kui väärtusi.
Sisuliselt samadele järeldustele jõuti ka vaid
mõned päevad varem avaldatud OECD
uuringus, mis koostati maailma suurriikide ühendusse G7 kuuluvate riikide
keskkonnaministrite kohtumiseks. Prantsusmaal 5-6. mail toimunud kohtumise
käigus leppisid keskkonnaministrid kokku, et „kiirendatakse ja tõhustatakse”
jõupingutusi, et peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine. Kokku on OECD uuringus
välja toodud 10 tegevussuunda, mis võiksid G7 riikide jaoks loodusliku
mitmekesisuse vähenemise peatamiseks olla prioriteetsed. Nende seas on bioloogilise
mitmekesisuse rahastamise suurendamine nii avaliku kui erasektori allikatest ja
„transformatiivsetesse“ muutustesse ka avalikkuse kaasamine, pöörates eriti
tähelepanu muutustest enim mõjutatud gruppidele. Kohtumise lõpus võeti vastu nn
Metzi
bioloogilise mitmekesisuse harta, mis lubab tugevdada bioloogilise
mitmekesisuse poliitikat, parandada nende rakendamist ja võtta vastu „uued,
ambitsioonikad kohustused“ kiireks tegutsemiseks. Tegemist on küll õiguslikult
mittesiduva dokumendiga, kuid see on eelsammuks ja toetuseks üleilmse
ambitsioonika 2020+
bioloogilise mitmekesisuse strateegia
vastuvõtmiseks. Praegu ettevalmistamisel olev strateegia on kavas vastu
võtta ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 15. konverentsil,
mis toimub järgmisel aastal Hiinas.
Hiljutiste raportite ja uuringute valguses on
selge, et uus aastateks 2021-2030 koostatav rahvusvaheline strateegia peab
seadma veelgi rangemad eesmärgid ja tooma bioloogilise mitmekesisuse poliitikakujundajate
päevakorras samale tasemele nagu kliimamuutused. Kuivõrd bioloogilise
mitmekesisuse vähenemine ja kliimamuutused on omavahel seotud, tuleb neid
paljuski käsitleda üheskoos. Üldiselt on strateegiale seatud kõrged ootused,
sellest loodetakse Pariisi kliimaleppele nii sisult kui ülesehituselt sarnast
dokumenti, millega konventsiooni osalisriigid võtaksid endale siduvad
kohustused ja seavad selged pikaajalised eesmärgid elurikkuse kaitseks.
Strateegia ja kliimaleppe vahel võib tõmmata mitmeid paralleele ka tehnilistes
küsimustes. Näiteks peaks strateegia sarnaselt Pariisi kliimaleppega sisaldama
ka indikaatoreid ja edusammude mõõtmist ja võrdlemist võimaldavaid mehhanisme.
Paralleelset rahvusvahelise leppe koostamisega
on ka EL koostamas oma uut bioloogilise mitmekesisuse strateegiat. Viimaste
andmete kohaselt on selge, et senises strateegias seatud eesmärki – peatada
aastaks 2020 elurikkuse kadu – ei suudeta saavutada, mistõttu tuleb uue
strateegia koostamisel hoolega mõelda, mida teha teisiti, et elurikkuse kadu
pidurdada.
Mais avaldati Eurobaromeetri uuring,
mis näitab, et ka kodanike teadlikkus bioloogilise mitmekesisuse tähendusest,
tähtsusest, ohtudest ja kaitsemeetmetest suureneb ning ELi peetakse sobivaks
tasandiks, kus võtta meetmeid bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Looduslik mitmekesisus on ka tänavuse looduskaitsekuu teema. Sel aastal fookuses olev igaühe loodushoid on iga
vabatahtlik ja teadlik tegu, mis aitab kaasa liikide ja nende elupaikade
säilimisele.
IPBES
raport
OECD
uuring
|
