Euroopa Kohus selgitas, millistel tingimustel võib
erandkorras lubada rangelt kaitstavate loomaliikide küttimist (C-674/17)
Euroopa Kohus tegi 10. oktoobril eelotsuse
seoses kohtuasjaga, milles vaieldi, kas Soome Ulukiameti otsused huntide
küttimiseks eriloa andmiseks olid õiguspärased. Kaebuse Soome kohtule esitas
Soomes tegutsev looduskaitseühing Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola Pohjois-Savo –
Kainuu ry Tapiola. Lahend on oluline ka Eestile, kuna analoogseid erilube
antakse Eestis karujahiks.
EL loodusdirektiivi (92/43/EMÜ)
kohaselt on hunt ühenduse tähtsusega loomaliikide nimekirjas (v.a mh Soome
põhjapõdrakasvatusaladel), keda tuleb rangelt kaitsta. Sellest võib teatud
juhtudel teha erandeid, sh range järelevalve all valikuliselt ja piiratud
ulatuses lubada teatavate isendite tapmine pädevate siseriiklike asutuste
määratletud kogustes (art 16 lg 1 p e). Soome Põllumajandus- ja
metsandusministeeriumi määrusega nähti ette, et jahihooajal 2015-2016 võib anda
loa maksimaalselt 46 hundi küttimiseks. Vaidlustatud lubadega anti õigus
täiendavalt seitsme hundi surmamiseks Põhja-Savo maakonnas ajavahemikus 23.
jaanuarist kuni 21. veebruarini 2016. Eelotsusetaotluses soovis asja arutanud
Soome kohus hinnangut mh küsimuses, kas direktiivi art 16 lg 1 p-i e alusel tehtavat
erandit võib põhjendada Soome ameti poolt nimetatud eesmärkidega – vähendada
salaküttimist ning suurendada elanike turvatunnet ja kaitsta koeri.
Euroopa Kohus selgitas, et esiteks ei tohi direktiivi art 16 lg 1
alusel tehtavad erandil olla mõju, mis läheb vastuollu direktiiviga taotletud
eesmärkidega, sh eesmärgiga saavutada ja säilitada kaitstavate liikide soodsat
kaitsestaatust. Salaküttimise vastane võitlus on direktiivi eesmärkidega
kooskõlas, kuna see aitab kaasa liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisele või
taastamisele. Samas peab sel kaalutlusel kaitsealuse liigi küttimist lubades
tuginema usaldusväärsetele teaduslikele andmetele, mis kinnitavad, et erandil
on soovitud positiivsed tagajärjed. Antud juhul aga Soome riik seda tõendada ei
suutnud.
Teiseks saab direktiivi art 16 lg 1 alusel teha erandi vaid siis, kui puudub
alternatiivne meede, mis võimaldaks saavutada erandi tegemise eesmärgi
rahuldaval viisil. Alternatiivsete meetmete puudumist tuleb seejuures
põhjendada, võttes arvesse parimaid asjakohaseid teaduslikke ja tehnilisi
teadmisi ja konkreetse olukorraga seotud asjaolusid. Antud juhul polnud
tõendatud, et salaküttimise vähendamiseks on ainus viis huntide täiendav küttimine.
Euroopa Kohtu hinnangul tuleks salaküttimise vähendamiseks eelistada hoopis
ranget ja tõhusat järelevalvet salaküttimise üle ning selliste meetmete
elluviimist, mis ei sisalda direktiivis kehtestatud keeldude (sh hundi tapmise)
eiramist.
Kolmandaks tuleb veenduda, et erand ei kahjusta asjaomaste liikide
populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamist nende looduslikus levialas.
Kaitsestaatus on soodne, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) liik on oma
looduslikus elupaigas elujõuline ja jääb seal tõenäoliselt pikema aja jooksul
elujõuliseks; 2) liigi looduslik leviala ei ole vähenemas ega vähene ka
lähitulevikus; 3) liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on piisavalt
suur elupaik, mis tõenäoliselt ei vähene. Seega tuleb erandi tegemiseks esmalt
välja selgitada asjaomaste liikide populatsioonide kaitsestaatus ning geograafiline
ja demograafiline mõju, mida erandid võivad kaitsestaatusele avaldada,
vaadeldes mõju laiemalt – kohalikul tasandil ja liikmesriigi kogu
territooriumil ning vajadusel ka asjaomase biogeograafilise piirkonna tasandil
ja piiriülesel tasandil – ning arvestades lisaks ka kohalike piirkondade suhtes
tehtavate erandite koosmõjusid. Antud juhul tooks täiendav legaalne küttimine
huntide ohjamiseks kaasa täiendavate isendite surmamise lisaks neile, kes on
hinnanguliselt tapetud salaküttimisel, mistõttu avaldaks see kokkuvõttes
populatsioonile selgelt negatiivset mõju. Euroopa Kohus rõhutas, et erandit ei
või kehtestada või ellu viia, kui parimate kättesaadavate teaduslike andmete
analüüsi tulemusena püsib kahtlus, kas erand kahjustab väljasuremisohus liigi
populatsioonide kaitsestaatuse säilimist või taastamist või mitte.
Neljandaks tuleb järgida direktiivi art 16 lg 1 p-i e tingimusi, mis käsitlevad
liikide isendite arvu, keda lubatakse surmata, kindlaksmääramist, selle
valikulisust ja piiratust ning nende tingimuste täitmise järelevalve rangust.
Selliste isendite arv sõltub liigi populatsiooni suurusest, liigi kaitsestaatusest ja bioloogilistest
omadustest. Arvesse tuleb võtta teaduslikke geograafilisi, kliima-, keskkonna-
ja bioloogilisi andmeid ning andmeid, mis võimaldavad olukorda hinnata seoses
asjaomase liigi sigimise ja aastase loomuliku kogusuremusega. Erandi
kehtestamisel lubatud surmamiste arv ei tohi tuua kaasa märkimisväärse
negatiivse mõju ohtu liigi populatsiooni struktuurile isegi siis, kui see
iseenesest ei kahjusta selle soodsa kaitsestaatuse säilitamist selle
looduslikus levialas.
Erandi tegemisel peab täpselt ja
spetsiifiliselt välja selgitama kindla arvu isendeid ja vajadusel piiritlema
see nii asjaomase liigi või selle liigi isendite tüüpide või isendite rühmadega
kui ka individuaalselt kindlaks määratud isenditega. Erandite elluviimine range
järelevalve all tähendab, et riigi pädev asutus peab enne iga erandi tegemist
veenduma, et sättes ette nähtud tingimused on täidetud, ning kontrollima
tagantjärele erandi mõju tõhusalt ja õigel ajal. Antud juhul erilubades üksnes
soovitati loa saajatel keskenduda küttimisel teatavatele isenditele ja vältida
muid isendeid, kuid ei pandud vastavat kohustust, mistõttu pole välistatud, et
tappa võidakse ka sigivaid isendeid, kes on elupaikade direktiivi eesmärkide
seisukohalt erilise tähtsusega. Seejuures oli sel jahihooajal juba tapetud 20
juhtisast, mis annab aluse kahelda tehtud erandite valikulisuses, nende üle
tehtava järelevalve tõhususes ja selles, et kütitud isendite arv oli piiratud.
Euroopa
Kohtu otsus kohtuasjas C-674/17
|
