Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Oktoober 2019
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a/3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Euroopa Kohus selgitas, millistel tingimustel võib erandkorras lubada rangelt kaitstavate loomaliikide küttimist (C-674/17)

Euroopa Kohus tegi 10. oktoobril eelotsuse seoses kohtuasjaga, milles vaieldi, kas Soome Ulukiameti otsused huntide küttimiseks eriloa andmiseks olid õiguspärased. Kaebuse Soome kohtule esitas Soomes tegutsev looduskaitseühing Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola Pohjois-Savo – Kainuu ry Tapiola. Lahend on oluline ka Eestile, kuna analoogseid erilube antakse Eestis karujahiks.

EL loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) kohaselt on hunt ühenduse tähtsusega loomaliikide nimekirjas (v.a mh Soome põhjapõdrakasvatusaladel), keda tuleb rangelt kaitsta. Sellest võib teatud juhtudel teha erandeid, sh range järelevalve all valikuliselt ja piiratud ulatuses lubada teatavate isendite tapmine pädevate siseriiklike asutuste määratletud kogustes (art 16 lg 1 p e). Soome Põllumajandus- ja metsandusministeeriumi määrusega nähti ette, et jahihooajal 2015-2016 võib anda loa maksimaalselt 46 hundi küttimiseks. Vaidlustatud lubadega anti õigus täiendavalt seitsme hundi surmamiseks Põhja-Savo maakonnas ajavahemikus 23. jaanuarist kuni 21. veebruarini 2016. Eelotsusetaotluses soovis asja arutanud Soome kohus hinnangut mh küsimuses, kas direktiivi art 16 lg 1 p-i e alusel tehtavat erandit võib põhjendada Soome ameti poolt nimetatud eesmärkidega – vähendada salaküttimist ning suurendada elanike turvatunnet ja kaitsta koeri.

Euroopa Kohus selgitas, et esiteks ei tohi direktiivi art 16 lg 1 alusel tehtavad erandil olla mõju, mis läheb vastuollu direktiiviga taotletud eesmärkidega, sh eesmärgiga saavutada ja säilitada kaitstavate liikide soodsat kaitsestaatust. Salaküttimise vastane võitlus on direktiivi eesmärkidega kooskõlas, kuna see aitab kaasa liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisele või taastamisele. Samas peab sel kaalutlusel kaitsealuse liigi küttimist lubades tuginema usaldusväärsetele teaduslikele andmetele, mis kinnitavad, et erandil on soovitud positiivsed tagajärjed. Antud juhul aga Soome riik seda tõendada ei suutnud.

Teiseks saab direktiivi art 16 lg 1 alusel teha erandi vaid siis, kui puudub alternatiivne meede, mis võimaldaks saavutada erandi tegemise eesmärgi rahuldaval viisil. Alternatiivsete meetmete puudumist tuleb seejuures põhjendada, võttes arvesse parimaid asjakohaseid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi ja konkreetse olukorraga seotud asjaolusid. Antud juhul polnud tõendatud, et salaküttimise vähendamiseks on ainus viis huntide täiendav küttimine. Euroopa Kohtu hinnangul tuleks salaküttimise vähendamiseks eelistada hoopis ranget ja tõhusat järelevalvet salaküttimise üle ning selliste meetmete elluviimist, mis ei sisalda direktiivis kehtestatud keeldude (sh hundi tapmise) eiramist.

Kolmandaks tuleb veenduda, et erand ei kahjusta asjaomaste liikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamist nende looduslikus levialas. Kaitsestaatus on soodne, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline ja jääb seal tõenäoliselt pikema aja jooksul elujõuliseks; 2) liigi looduslik leviala ei ole vähenemas ega vähene ka lähitulevikus; 3) liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ei vähene. Seega tuleb erandi tegemiseks esmalt välja selgitada asjaomaste liikide populatsioonide kaitsestaatus ning geograafiline ja demograafiline mõju, mida erandid võivad kaitsestaatusele avaldada, vaadeldes mõju laiemalt – kohalikul tasandil ja liikmesriigi kogu territooriumil ning vajadusel ka asjaomase biogeograafilise piirkonna tasandil ja piiriülesel tasandil – ning arvestades lisaks ka kohalike piirkondade suhtes tehtavate erandite koosmõjusid. Antud juhul tooks täiendav legaalne küttimine huntide ohjamiseks kaasa täiendavate isendite surmamise lisaks neile, kes on hinnanguliselt tapetud salaküttimisel, mistõttu avaldaks see kokkuvõttes populatsioonile selgelt negatiivset mõju. Euroopa Kohus rõhutas, et erandit ei või kehtestada või ellu viia, kui parimate kättesaadavate teaduslike andmete analüüsi tulemusena püsib kahtlus, kas erand kahjustab väljasuremisohus liigi populatsioonide kaitsestaatuse säilimist või taastamist või mitte.

Neljandaks tuleb järgida direktiivi art 16 lg 1 p-i e tingimusi, mis käsitlevad liikide isendite arvu, keda lubatakse surmata, kindlaksmääramist, selle valikulisust ja piiratust ning nende tingimuste täitmise järelevalve rangust. Selliste isendite arv sõltub liigi populatsiooni suurusest, liigi kaitsestaatusest ja bioloogilistest omadustest. Arvesse tuleb võtta teaduslikke geograafilisi, kliima-, keskkonna- ja bioloogilisi andmeid ning andmeid, mis võimaldavad olukorda hinnata seoses asjaomase liigi sigimise ja aastase loomuliku kogusuremusega. Erandi kehtestamisel lubatud surmamiste arv ei tohi tuua kaasa märkimisväärse negatiivse mõju ohtu liigi populatsiooni struktuurile isegi siis, kui see iseenesest ei kahjusta selle soodsa kaitsestaatuse säilitamist selle looduslikus levialas.

Erandi tegemisel peab täpselt ja spetsiifiliselt välja selgitama kindla arvu isendeid ja vajadusel piiritlema see nii asjaomase liigi või selle liigi isendite tüüpide või isendite rühmadega kui ka individuaalselt kindlaks määratud isenditega. Erandite elluviimine range järelevalve all tähendab, et riigi pädev asutus peab enne iga erandi tegemist veenduma, et sättes ette nähtud tingimused on täidetud, ning kontrollima tagantjärele erandi mõju tõhusalt ja õigel ajal. Antud juhul erilubades üksnes soovitati loa saajatel keskenduda küttimisel teatavatele isenditele ja vältida muid isendeid, kuid ei pandud vastavat kohustust, mistõttu pole välistatud, et tappa võidakse ka sigivaid isendeid, kes on elupaikade direktiivi eesmärkide seisukohalt erilise tähtsusega. Seejuures oli sel jahihooajal juba tapetud 20 juhtisast, mis annab aluse kahelda tehtud erandite valikulisuses, nende üle tehtava järelevalve tõhususes ja selles, et kütitud isendite arv oli piiratud.

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-674/17