Kas koroonakriis on keskkonnapoliitika ja –õiguse seisukohast
õnnistus või needus?
Ülemaailmne COVID-19 epideemia on juba enam
kui kuu aega domineerinud ja raamistanud pea igat meedias avalikustatud
infokildu ning muutnud lühikese ajaga põhjalikult meie kõigi elukorraldust. Kuna
oleme alles epideemiast põhjustatud mitmekülgse kriisi algusfaasis, siis on
lõplikeks järeldusteks selle mõjude kohta veel vara. Sellest hoolimata püüame
alljärgnevalt anda esimeste reaktsioonide põhjal lühikese ülevaate, kas ja
kuidas võiks kriis mõjutada keskkonnapoliitikat ja -õigust nii Eestis kui
Euroopa Liidus, pidades silmas ka arenguid rahvusvahelisel tasandil.
Euroopa rohelepe - kas EL taastumisplaani tuum või
luksuskaup, millest loobuda?
Möödunud aasta lõpus ametisse asunud uus
Euroopa Komisjoni koosseis eesotsas president Ursula von der Leyeniga seadis
oma ametiaja fookusesse nn roheleppe (European
Green Deal), mille eesmärgiks oli senisest ambitsioonikam ja tulemuslikum
võitlus nii kliimamuutuste kui ka elurikkuse kaoga. Mandaat sellisele
poliitikale oli nii Euroopa Parlamendi valimiste kui ka arvamusküsitluste järgi
enne koroonakriisi ülekaalukas. Vahetult enne epideemiat, märtsi alguses
avalikustatud Eurobaromeetri küsitluse järgi pidas 94% EL inimestest
keskkonnakaitset oluliseks ning 91% kliimamuutust tõsiseks probleemiks. Suurem
osa vastanutest (vastavalt 72% ja 68%) leidsid, et nende riikide valitsused ja
EL ei ole võtnud piisavalt meetmeid keskkonna kaitseks.
Olukorras, kus inimeste igapäevarütm on pea
peale pööratud ning tervishoiukriis nii kogu maailmas kui ka ELis läheb kahtlusteta
üle majanduskriisiks, tekib paratamatult küsimus, kas enne kriisi tehtud
plaanid ja eesmärgid on jätkuvalt asjakohased? EL roheleppe elluviimine nõuab
investeeringuid nii avalikult kui erasektorilt, kuid nende tegemine
kriisiolukorras võib olla keerulisem kui stabiilse majanduskasvu tingimustes.
Senini näivad Euroopa institutsioonid rohelepet
toetavat ka kriisitingimustes. Euroopa Komisjon kinnitas aprilli alguses oma
pühendumust roheleppe elluviimisele ning leiab, et rohelepe võikski olla
majanduse ja töökohtade taastamise plaani lähtekohaks ja tuumaks.
Ettevaatlikku toetust sellele, et
meditsiinikriisi lõppedes peaks majanduskriisi vastu võetavad meetmed olema
jätkusuutlikud ja rohepööret edendavad, väljendasid ka liikmesriikide valitsused
26.
märtsi ühisavalduses. Kolmeteistkümne EL liikmesriigi keskkonna- ja
kliimateemadega tegelevad ministrid allkirjastasid
aprilli alguses lisaks sellele ka märksa tugevama sõnastusega pöördumise,
kus rõhutasid, et praeguse kriisi valguses ei tohiks mingil juhul teha
järeleandmisi keskkonna- ja kliimaalastes
eesmärkides, vaid vastupidi tuleks püüda
saavutada edukas taastumine läbi nende täitmise. Pöördumisele allakirjutanute hulgas
on nii suurte EL riikide (Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia) kui ka
Eesti lähimate naabrite (Läti, Soome, Taani, Rootsi) ministrid. Eesti
keskkonnaminister ei allkirjastanud pöördumist .
Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjoni juht
Pascal Canfin on ka parlamendisaadikute ja teiste huvirühmade „rohelise
taastumise liidu“ (green recovery
alliance) liider. Selle liidu eripäraks on, et selles löövad lisaks poliitikutele kaasa ka
keskkonnaühendused ning mitmed suurettevõtted osavõtt. Liitunud ettevõtete seas
on nt IKEA, H&M, Unilever, Danone ning E.ON.
Eelpool kirjeldatud laialdasel toetusel EL
keskkonna- ja kliima-alaste eesmärkide jätkuvale saavutamisele ka kriisi ajal
ja sellest taastumisel ei ole puudus oponentidest. Nii poliitilise spektri
konservatiivsemalt poolelt kui ka teatud ettevõtete seast on kostunud hääli, et
kriisi tingimustes on seniste keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamine
kulukas „luksuskaup“ ning kujutab endast täiendavat ohtu ettevõtetele ja nende
pakutavatele töökohtadele. Näiteks on plastitootjad soovinud
EL ühekordse plasti keelu jõustamise edasilükkamist, suured
põllumajandustootjad ning nende konservatiivsetest eurosaadikutest liitlased asunud
vastu uue ühise põllumajanduspoliitika reeglitele ning autotööstus palunud
Euroopa Komisjonilt ajapikendust nii keskkonna- kui liiklusohutusnõuete
rakendamisel. Siiani on Euroopa Komisjoni ja teiste institutsioonide vastus
sellistele palvetele olnud valdavalt eitav.
Kas
Eesti ujub vastuvoolu või siiski mitte?
Euroopas toimuva valguses tekib küsimus, kas
Eesti liigub siinkohal kaasa suuremate liikmesriikide ning oma
traditsiooniliste liitlastega (teised Balti riigid, Põhja- ja Madalmaad) või
oleme kriisis käitumas pigem sarnaselt vastuvoolu ujuvate Višegradi riikidega
(eelkõige Poola, Ungari, Tšehhi).
Vastus sellele ei ole lihtne ning sõltub nii teemavaldkonnast kui ka sellest,
millise koalitsioonierakonna poliitiku sõnu ja tegevusi jälgida.
Ühelt poolt on Eesti mitmes mõttes vastuvoolu
ujujaks. Eriolukorra esimestel päevadel võttis Vabariigi Valitsus vastu pikalt
ootel olnud otsuse suurendada Eesti Energia aktsiakapitali selleks, et viimane
saaks rajada uue põlevkiviõli tootva tehase. Otsus on saanud kriitikat mitte
ainult keskkonnaühendustelt, vaid ka ajakirjanduselt,
endiselt
VKG juhilt ning teistelt energeetikaekspertidelt.
Samasse lahtrisse õlitehase rahastamisega
paigutub ka rahandusministri soov
uurida, kas Eesti saaks EL heitkoguste kauplemise süsteemist kasvõi ajutiselt
välja astuda. Kuigi Euroopa Komisjoni eestlasest kõneisik vastas sellele
kiire ja selge „ei“-ga, pidas rahandusminister siiski vajalikuks teha selle
kohta keskkonnaministeeriumile ametlik järelepärimine. Tõenäoliselt on
siinkohal siiski tegu pigem poliitilise manöövri ja valijatele meeldida soovimise
kui reaalse huviga EL õigusest mööda minna.
Keerulisem on lugu diislikütuse aktsiisi
langetamisega, mis samuti kriisi tingimustes otsustati. Ühelt poolt on küll
tegemist olulise sisendiga meie majandusse, mis võiks aidata paljudel
ettevõtetel kulusid vähendada ning ehk ka tarbijatele odavamaid kaupu pakkuda.
Samas keskkonnakaitse seisukohalt on tegemist meetmega, mis peaks olema
võimalikult lühiajaline, toomata kaasa õhusaaste suurenemist majanduse
taastudes .
Vastukaaluks mitmele valitsuse sammule ja
vähemalt ühe valitsuserakonna retoorikale, mille järgi võiks kriisiga
toimetulekuks heita kõrvale keskkonna- ja kliimaeesmärgid ning –nõuded, näib
vähemalt valitsuse juht jätkuvalt EL liitlaste enamusega ühel meelel olevat.
Aprilli keskpaigas Vikerraadios üles astudes kinnitas peaminister Jüri Ratas,
et säästev areng peab jätkuvalt nii Eestis kui Euroopa Liidus olema fookuses ja
taastumisfaasis tuleb tugineda kliimaeesmärkide täitmisele. Seega on hetkel
veel lahtine, milline saab olema Eesti tegelik kurss – kas peale jäävad
konservatiivsed jõud, kes näevad eeskuju Poolas ja Ungaris või astume ühte
jalga Põhjamaade ning EL suurriikidega.
Kliimamuutused
ja energeetika
Poliitiliselt tasandilt konkreetsemate
valdkondade juurde pöördudes on kliimamuutuste ja energeetika osas EL-il ka
möödunud aastast ette näidata head tulemused. 2019. a vähenesid
kasvuhoonegaaside heited kaubandussüsteemi (EU ETS) hõlmatud ettevõtetes 8,7% võrra.
Nagu kirjutame ka seekordses uudiskirjas, uurib Euroopa Komisjon, kas ja kuidas
oleks võimalik muuta ambitsioonikamaks eesmärke, mis liidus 2030. aastaks
seatud. Samal ajal käib kibe töö uue nn kliimaseaduse koostamise nimel.
Rahvusvahelisel tasandil on tulenevalt
terviseriskidest sel aastal Suurbritannias toimuma pidanud järjekordne
kliimakohtumine edasi lükatud. EL keskkonna- ja kliimavaldkonna asepresident Frans
Timmermans reageeris sellele teatega, milles avaldas mõistmist kohtumise
edasilükkamise osas, ent lubas, et Euroopa Liit ei jäta omalt poolt plaanitud
tegevusi ellu viimata. EL kavatseb mh jätkuvalt käesoleva aasta septembriks
esitada konventsiooni sekretariaadile liidu võetavate täiendavate kohustuste ja
eesmärkide nimekirja, nii nagu Pariisi kliimalepe seda ette näeb.
Põllumajanduspoliitika
ja elurikkus
Erinevalt kliimamuutusega võitlemisest, mille
osas on Euroopa Komisjoni tööplaan ka kriisiolukorras endine, on oodata
viivitusi põllumajanduspoliitika ja elurikkuse kaitse poliitika arendamisel.
Kuigi ametlikult tehakse Komisjoni uuendatud tööplaan teatavaks 29. aprillil,
on uudisteportaali EurActiv andmetel
Komisjonist lekkinud info kohaselt nii põllumajandussektorit puudutav „talust
kahvli otsa“ („Farm to Fork“)
strateegia kui EL elurikkuse strateegia aastani 2030 vastuvõtmist oodata veel
sel aastal, ent plaanitust hiljem. Algne plaan oli need kaks strateegiat,
millest esimene käsitleb põllumajanduse ja toidutööstuse keskkonnamõjude
vähendamist ning teine EL samme elurikkuse vähenemise peatamiseks, vastu võtta
just 29. aprillil toimuval Euroopa Komisjoni liikmete kohtumisel. Täpne
strateegiate vastuvõtmise ajastus selgub tõenäoliselt aprilli lõpuks.
Teadaolevalt on elurikkuse strateegia vastuvõtmise viibimise üheks põhjuseks
asjaolu, et ka selles valdkonnas pidi aasta teises pooles toimuma ülioluline
rahvusvaheline kohtumine, kus sooviti sõlmida Pariisi kliimaleppega sarnane,
ambitsioonikas ning kogu maailma hõlmav uus lepe. Terviseriskide tõttu on ka
see tippkohtumine edasi lükatud.
Kokkuvõtteks
Paistab, et koroonaviiruse põhjustatud kriis
ei väära Euroopas võetud kurssi keskkonnaalase jalajälje vähendamisele. Kas see
meelekindlus ka majandussurutise tingimustes püsima jääb, näitab aeg. Ometigi
näib, et eelmisest suurest kriisist sajandi esimeses kümnendis on õpitud ning
avaliku sektori kulude kärpimise ja keskkonnanõuete leevendamise asemel on Euroopa
poliitikud valdavalt seekord valmis kriisist taastudes pöörama tähelepanu ka
keskkonnamõjude vähendamisele.
|
