Riigikohus: poollooduslike koosluste hooldamisele
lisatingimuste seadmine peab olema hoolikalt läbi kaalutud (3-17-1343)
Riigikohus tegi veebruari keskpaigas otsuse,
milles selgitas poollooduslike koosluste (PLKd) hooldamise toetuse saajatele lisatingimuste
seadmise korda. Vaidlus sai alguse sellest, kui Hiiumaal tegutsevale talunikule
seati Keskkonnaameti poolt lisatingimuseks ligi 13 hektari suuruselt alalt
kadakate ja mändide eemaldamine. Kohus sedastas, et ulatuslikult alalt
puittaimestiku eemaldamise kohustus ei olnud antud juhul toetuse eesmärki
arvestades proportsionaalne.
Vaidluse
taust
PLKd, eriti rannaäärsed kooslused, on Eestis
üks tähtsamaid looduskaitselisi väärtusi. Sellistele aladele iseloomulik suur
elurikkus, sh haruldaste linnuliikide käekäik, sõltub sellest, kas ja kui hästi
neid alasid karjatamise või niitmise abil hooldatakse. Rannaniitude ja teiste
PLK-de haldajatele makstakse kaht liiki toetusi – loodushoiutoetusi nende
taastamiseks ning hooldamistoetusi nende korras hoidmiseks. Viimast määrab ja
maksab küll Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), ent
Keskkonnaamet võib seada lisatingimusi, sh puittaimestiku eemaldamise näol.
Antud vaidluse tuumaks oli, millises ulatuses
saab Keskkonnaamet lisatingimusena nõuda alalt puittaimestiku eemaldamist.
124,57 ha suurusel alal nõudis Keskkonnaamet 2017. a 12,79 ha ulatuses mändide
ja kadakate eemaldamist. Hinnanguliselt oleks selle maksumuseks olnud ca
2600-3800 eurot, ala eest makstava toetuse kogusumma oli 18 685,5 eurot.
Riigikohtu
järeldused
Riigikohus rõhutas otsuses esmalt, et PLKde
hooldamise toetuse eesmärgid ei ole vaid looduskaitselised, vaid eesmärgiks on ka
toetada avalikes huvides kulukaid lisakohustusi võtnud põllumajandustootjat ja
suurendada tema konkurentsivõimet. Nimelt näitavad maaelu arengukava aluseks
läbiviidud uuringud, et rannaniitudel loomade kasvatamisel on täiendavad kulud
ja saamata jääv tulu võrreldes lihaveisekasvatusega muudes tingimustes ca 250
eurot hektari kohta. Suuremas jaos tuleb see loomade kaaluiibe vähenemisest (st
sellest, et loomad kasvavad sööda eripära tõttu aeglasemalt), ca 16 eurot iga
hektari kohta on aga seotud võsa ja kadakate eemaldamisega selleks, et ala
püsiks hooldamiskõlbulik. Seejuures ei kata hooldamise toetus kogu eelnimetatud
kulusid ja saamata jäänud tulu, vaid toetusmääraks on 150 eurot hektari kohta.
Eeltoodu tõttu leidis Riigikohus, et
lisakohustusi tohib hooldamise toetuse saajatele seada vaid kaalukatel
põhjustel ja piiratud ulatuses. Igal üksikjuhtumil tuleb välja selgitada, kas
lisakohustus on proportsionaalne. Antud juhul oli kadakate ja mändide
eemaldamine küll seotud olulise avaliku huviga (kaitsealuste linnuliikide
elupaikade säilitamine) ning puittaimestiku eemaldamine oleks põhimõtteliselt
sobiv, ent kohustuse seadmine oli selle ulatuse tõttu ebaproportsionaalne.
Riigikohus rõhutas, et proportsionaalsuse hindamisel oleks pidanud arvestama ka
ohuga, et loomakasvataja loobub liigselt koormavate kohustuste korral PLK
hooldamisest, ning seda pidanuks minimeerima.
Lisaks sisulistele küsimustele juhtis
Riigikohus tähelepanu ka sellele, et asja materjalidest ei nähtunud, nagu oleks
loomakasvataja saanud oma arvamust avaldada. See oleks aga olnud nii nõutav
haldusmenetluse seaduse üldsätete alusel kui ka sisuliselt vajalik selleks, et
hinnata lisatingimuste proportsionaalsust.
Järeldused
Riigikohtu uus otsus toob selgust erinevate
PLK toetuste sisu ja eesmärgi osas ning küsimuses, kui suur on Keskkonnaameti
kaalutlusruum hooldustoetuse lisatingimuste määramisel. Loodetavasti tähendab
see ka ühtlasi, et tulevikus selgitatakse enne toetuste määramist hoolsamalt
välja, milline on konkreetse koosluse hetkeseis. Olukorras, kus alal on
olulisel määral puittaimestikku, mille eemaldamine on looduskaitseliselt
vajalik, on kohane rakendada loodushoiutoetusi, mis on mõeldud PLKde
taastamiseks. Hooldustoetused seevastu on asjakohased, kui ala on sedavõrd heas
seisundis, et soodsa koosluse säilitamiseks piisab väheulatuslikust
puittaimestiku eemaldamisest.
Kohtulahend 3-17-1343
|
