Euroopa Kohus selgitas isendikaitse sätteid seoses metsanduse ja
maa-arendusega (C-473/19 ja C-474/19)
Euroopa Kohus tegi 4. märtsil eelotsuse kohtuasjas, mis puudutas
loodus- ja linnudirektiivi isendikaitse sätteid. Otsuses selgitas kohus, et
isendikaitset puudutavad keelud kohalduvad ka metsandusele ja maa-arendusele
ning neid keelde tuleb kohaldada kõigi looduslikult esinevate linnuliikide ning
loodusdirektiivi kohaldamisalasse kuuluvate liikide puhul sõltumata nende
kaitsestaatusest. Tegemist on olulise lahendiga, millest tuleb juhinduda ka
Eestil.
Asjaolud
Põhikohtuasjas oli vaidlus seoses lageraieteatistega, mis olid esitatud
Rootsis Härryda kohaliku omavalitsuse üksusel asuva metsaala kohta, kus oli
linnudirektiivi I lisasse kantud liikide metsise ja kanakulli ning
loodusdirektiivi IV lisa punkti a kantud liigi rabakonna elupaik.
Keskkonnaorganisatsioonid leidsid, et metsaraie kahjustaks nende kaitsealuste
liikide looduslikku elupaiku, häiriks või tapaks nende liikide isendeid ning
hävitaks kaitsealuste liikide munasid, mis oleks aga vastuolus EL õigust
ülevõtvate siseriiklike isendikaitse normidega. Keskkonnaorganisatsioonid
taotlesid kohalikult omavalitsuselt, et see teostaks seaduse täitmise üle
järelevalvet ning võtaks vajalikud meetmed. Kohalik omavalitsus aga asus
seisukohale, et kui metsatööde teostamisel järgitakse Rootsi metsaameti poolt
soovitatud ettevaatusmeetmeid, mis olid antud juhul märgitud raieteatistele,
siis ei ole tegemist ühegi isendikaitse normi rikkumisega.
Euroopa Kohtu seisukoht
Euroopa Kohus käsitles esmalt linnudirektiivi artiklist 5 tulenevat
keeldu, mille kohaselt peab liikmesriik võtma vajalikud meetmed
linnudirektiivi kohaldamisalasse
kuuluvate linnuliikide üldise kaitsesüsteemi loomiseks, keelates mh nende
liikide tahtliku tapmise, pesade ja munade tahtliku hävitamise või kahjustamise,
lindude tahtliku häirimise eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal.
Kohus selgitas, et nimetatud artikliga on vastuolus liikmesriigi tava, mille
kohaselt hõlmavad selles sättes ette nähtud keelud üksnes neid liike, mis on
loetletud direktiivi I lisas või on mingil tasandil ohustatud või mille
populatsioon pikas perspektiivis väheneb. Eeltoodu tähendab teisisõnu, et
artikli 5 nõuded kehtivad kõigi looduslikult esinevate linnuliikide puhul
sõltumata nende kaitsestaatusest.
Teiseks asus Euroopa Kohus seisukohale, et linnudirektiivi artiklist 5 ja loodusdirektiivi artiklist 12 tulenevad keelud seoses isendikaitsega kohalduvad ka sellise inimtegevuse
nagu metsandus või maa-arendus puhul, mille eesmärk ei ole ilmselgelt linnu- või loomaliigi isendite tahtlik püüdmine, tapmine või häirimine ega munade tahtlik
hävitamine või võtmine. Kui liikmesriik ei võta kõiki konkreetseid vajalikke
meetmeid, et vältida asjaomase linnu- või loomaliigi sellist tahtlikku tapmist või
häirimist eelkõige pesitsemise ja paljunemise ajal, siis rikub liikmesriik direktiivist tulenevaid kohustusi. Tahtlikuks häirimiseks või tapmiseks on mh ka see, kui teo tegija
möönab sellise häirimise või tapmise võimaluse olemasolu. Euroopa Kohus on varasemalt tahtlikuks häirimiseks loodusdirektiivi art 12 lõike 1 punkti b tähenduses pidanud selliseid asjaolusid nagu väikese võimsusega mootorratastega sõitmine rannas hoolimata hoiatussiltidest kaitstud merikilpkonnade pesade kohta ning vesijalgrataste ja väikeste paatide kasutamine asjaomaste randade merealal ning otsustas, et kui liikmesriik ei võta kõiki konkreetseid vajalikke meetmeid, et vältida asjaomase loomaliigi tahtlikku häirimist paljunemise ajal, siis rikub liikmesriik selle direktiivi artikli 12 lõike 1 punktist b tulenevaid kohustusi (vt nt C‑221/04) Kohus rõhutas veel,
et nende keeldude kohaldamiseks ei pea esinema oht kahjustada asjaomase liigi
kaitsestaatust ning nende sätetega ette nähtud kaitse ei lakka nende liikide
osas, mille puhul on saavutatud soodne kaitsestaatus. Liikmesriik ei tohi
siseriiklikus õiguses sätestada leebemat korda.
Euroopa Kohtu sõnul peab nüüd eelotsusetaotluse esitanud kohus
analüüsima, kas põhikohtuasjades kõne all oleva raie tingimused vastavad
elupaigadirektiivist tulenevate kaitsenõuetega kooskõlas olevale metsa ennetava
ja jätkusuutliku majandamise tavale. Siseriiklikul kohtul tuleb kontrollida,
kas selline metsandustegevus nagu on kõne all põhikohtuasjades, põhineb
ennetaval lähenemisviisil, võttes arvesse asjaomaste liikide kaitsevajadusi,
ning kas need on kavandatud ja neid rakendatakse nii, et ei rikuta
elupaigadirektiivi artikli 12 lõike 1 punktides a–c ette nähtud keelde, võttes
samas arvesse – nagu nõuab direktiivi artikli 2 lõige 3 – majanduslikke,
sotsiaalseid, kultuurilisi, piirkondlikke ja kohalikke vajadusi.
Viimaseks käsitles Euroopa Kohus loodusdirektiivi artikli 12 lõike 1
punkti d, mis keelab kaitsealuse liikide paljunemis- või puhkepaikade
kahjustamise või hävitamise. Kohus leidis, et kuna selles sättes ette nähtud
kaitsekorra rakendamist ei ole seatud sõltuvusse asjaomase liigi isendite
arvust, siis ei saa see olla seatud sõltuvusse ka liigi kaitsestaatuse
kahjustamise ohust. Seega tuleb nimetatud keeldu kohaldada kõigi asjaomaste
liikide puhul sõltumata nende kaitsestaatusest.
|