Riigikohus jättis õlitehase
ehituse kohtumenetluse ajaks peatamata (3-20-771)
Riigikohus tegi 25. augustil
2022 määruse, millega jättis rahuldamata MTÜ Loodusvõlu esialgse õiguskaitse
taotluse, milles sooviti Auvere õlitehase ehitusloa peatamist kuni
kohtuvaidluse lõpliku lahendamiseni. Lahend juhtis tähelepanu keerukusele üksikprojekti
loamenetluses võtta arvesse kliimaargumente, ent lõi selgust küsimusse, kas kaebajal
võib põhimõtteliselt esineda esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus
olukorras, kus ehitusluba on vaidlustatud põhieesmärgil vältida selle ehitise
kasutamise keskkonnamõjusid.
Menetluse käik
MTÜ Loodusvõlu, mis koondab
liikumise Fridays for Future Eesti aktiviste, esitas aprillis 2020
halduskohtule kaebuse, et tühistada ehitusluba, mis oli antud AS-i Eesti
Energia tütarfirma AS Enefit Power Ida-Virumaale Auvere külla õlitehase
rajamiseks. Kaebaja leiab, et õlitehase ehitamine ei võimalda Eestil täita
Pariisi kliimaleppega võetud kohustusi ning on vastuolus Euroopa Liidu
strateegilise kliimaneutraalsuse saavutamise usaldusväärse trajektooriga ja
ülemaailmse säästva arengu eesmärkidega.
Praeguseks on haldus- ja
ringkonnakohus jätnud kaebuse rahuldamata. Riigikohtu teatel selgub lähema
paari kuu jooksul, kas Riigikohus võtab Loodusvõlu kaebuse ringkonnakohtu
otsuse peale arutusele või mitte.
Kohtuvaidluse algusest alates
on MTÜ Loodusvõlu taotlenud neljal korral esialgse õiguskaitse kohaldamist, et
kohtud peataksid ehitusloa kuni lõpliku kohtuotsuse langetamiseni. Tehase
ehitus oli peatatud 2021. a maist juulini, kuid enne ega pärast seda ei ole
kohtud ehitustööde seiskamist põhjendatuks pidanud. 2021. a novembris sai tehas
nurgakivi, ehitustööd on plaanis lõpule viia aastal 2023.
Riigikohtu seisukoht
Riigikohtu halduskolleegium
jättis järjekorras neljanda esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
Riigikohus leidis, et kuna kaebuse põhieesmärk on vältida õlitootmise
keskkonnamõjusid, ei muuda ehitustööde jätkamine kaebaja eesmärgi saavutamist
võimatuks, sest enne tehase käivitamist on vaja taotleda kasutusluba ja
keskkonnaluba.
Samas möönis Riigikohus, et
tehase ehitustööde jätkumine kohtumenetluse ajal raskendab Loodusvõlu eesmärgi
saavutamist, kuna isegi juhul, kui ehitusluba tühistatakse, tuleb edasisel
otsustamisel kaaluda ka Enefit Poweri huviga, et ehitusse suunatud ressursid –
avalikud vahendid - ei läheks raisku. Riigikohtu hinnangul muutub tehase
kasutuselevõttu toetav avalik huvi seda kaalukamaks, mida enam objekti investeeritakse.
Siiski rõhutas kolleegium, et ressursside mõistlik kasutus on ainult üks
kaalutlus paljudest ega pruugi saada vaidluse lahendamisel otsustavaks.
Kokkuvõttes jättis Riigikohus
Loodusvõlu taotluse rahuldamata, sest esialgse õiguskaitse vajadus pole kõiki
olulisi tegureid arvestades praegu ülekaalukas. Ühelt poolt on võimalik tõsiste
tagajärgede ilmnemisel tehase kasutuselevõttu vältida. Teisalt pole piisavalt
tõsiste tagajärgede saabumise oht kaebuses esitatud andmeil ülekaalukalt
tõenäoline. Tehase kasutuselevõtmine võib küll raskendada Eesti riigi võetud
kliimaeesmärkide saavutamist, kuid faktiline ja õiguslik ebamäärasus on selles
küsimuses suur. Faktiline ebaselgus seisneb Riigikohtu hinnangul selles, et
tehases õli tootmisega kaasnevat kulu võib olla võimalik kompenseerida
kasvuhoonegaaside heite vähendamisega või heite sidumise suurendamisega mujal,
misläbi kliimaeesmärgid ikkagi saavutatakse.
Riigikohus leidis määruses, et
kaebuse eduväljavaated ei ole selgelt vähesed, ent ka mitte ülekaalukad.
Järgmise sammuna on oodata Riigikohtu otsustust, kas MTÜ Loodusvõlu
kassatsioonkaebus võetakse asja sisuliseks arutamiseks menetlusse või mitte.
KÕKi hinnang
MTÜ-d Loodusvõlu on kohtuasjas
esimestes astmetes esindanud ja kassatsiooniastmes nõustanud SA Keskkonnaõiguse
Keskus juristid Kärt Vaarmari ja Triin Jäädmaa. KÕKi juristide hinnangul näitab
Riigikohtu määrus, et isegi potentsiaalselt väga olulise negatiivse
keskkonnamõjuga projektide peatamine kohtumenetluses ei allu hästi
kohtumenetluse reeglitele. Õlitehase kohtuasjas taotles kaebaja juba kaebuse
esitamisel esialgse õiguskaitse kohaldamist, sh tuginedes väitele, et võimaliku
õigusvastasuse tuvastamise hetkeks on kulutatud märkimisväärne summa Eesti
riigi maksumaksjate raha; ent esimene õiguskaitse taotlus jäeti juba 2020. a kahes
kohtuastmes rahuldamata. Tartu ringkonnakohus leidis siis, et kui Vabariigi
Valitsus või Riigikogu otsustab panustada rahaliselt õlitehase rajamisse, siis
on tegemist rahanduspoliitilise otsusega, mille otstarbekus ei ole halduskohtus
kontrollitav. Nüüdseks kaasneks Riigikohtu määrusest nähtuvalt aga just
nendesamade avalike vahendite panustamise tõttu oluline avalike huvide riive,
kuna kavandatud ja tellitud ehitustööde katkijäämine ei võimaldaks ajakavast ja
eelarvest kinni pidada ning tooks kaasa olulisi probleeme sõlmitud
ehituslepingute täitmisel.
Teiseks ilmneb Riigikohtu
määrusest, et kehtiv õigussüsteem võib kliimaeesmärkide saavutamist oluliselt
raskendada. Kui üksikprojektide puhul on alati võimalik jõuda teoreetilisele järeldusele,
et nende KHG heidet saab kompenseerida heite vähendamisega või heite sidumise
suurendamisega mujal, võib jääda arvestamata tervikpilt ning reaalsuses ei pruugi
olla võimalik kliimaeesmärkideni jõuda ning täita Eesti rahvusvahelisi ja ELi KHG-heite
vähendamise kohustusi. Võib tekkida ka olukord, kus pikaajalistele süsinikumahukatele
projektidele lubade andmise tõttu, tuleb hiljem kliimakohustuste kiires tempos täitmiseks
oluliselt kokku tõmmata teistes sektorites, mis võib aga kaasa tuua märksa
suurema põhiõiguste piiramise.
Positiivsest aspektist tõi
Riigikohtu määrus selgust küsimusse, kas kaebajal võib põhimõtteliselt esineda
esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus olukorras, kus ehitusluba on
vaidlustatud põhieesmärgil vältida selle ehitise kasutamise keskkonnamõjusid. Kui
esimese astme kohus sellist seost eitas, siis nüüd Riigikohus selgitas, et
vajadus on olemas, kuna ehitise valmimisel on edasisel otsustamisel (st kasutusloa
ja keskkonnaloa menetluses) kaalukauss oluliselt arendaja huvide poole kaldu. KÕKi
hinnangul juhib eeltoodu tähelepanu aga ühele tõsisele küsimusele, mille MTÜ
Loodusvõlu on õlitehase juhtumis ka tõstatanud: kuidas (või kas üldse) on legitiimne
anda õlitehasele ehitusluba ning see valmis ehitada enne, kui Keskkonnaamet on lõplikult
hinnanud tehase käitamise keskkonnakaitselist lubatavust, st otsustanud kas
üldse või mis tingimustel tehasele anda keskkonnakompleksluba? Kuidas on siin keskkonnahuvi
kaitstud, kui kaalukauss on juba eos arendaja huvide poole kaldu?
Riigikohtu pressiteade
Riigikohtu halduskolleegiumi 25.08.22 määrus asjas nr
3-20-771
|
