Euroopa Kohus: metsamajandamiskavad ei tohi
võimaldada kaitsealuste elupaikade ja liikide kahjustamist (C432/21)
Euroopa Kohus tegi 2. märtsil otsuse
rikkumismenetluses Poola vastu, leides, et selle metsamajandamist reguleerivad sätted on liiga üldsõnalised ja võimaldavad
teha erandeid loodusdirektiivi ja linnudirektiivi sätetest, mis ei ole aga
kooskõlas EL õigusega. Samuti asus kohus seisukohale, et Poola rikub EL õigust,
kuna ei võimalda keskkonnaorganisatsioonidel tõhusalt vaidlustada
metsamajandamiskavade sisulist ja menetluslikku õiguspärasust.
Metsamajandamisega seonduv on Euroopa Kohtu otsustes viimastel aastatel üha
enam tähelepanu saanud, vt näiteks KÕKi 2022. a suvist uudiskirja või 2021. a märtsikuu uudiskirja.
Metsamajandamise
regulatsiooni üldsõnalisus
Esiteks tõi Poolale rikkumismenetluse kaasa
sellise sätte kehtestamine, mille kohaselt hea metsandustava nõuetele vastav
metsa majandamine ei riku ühtegi linnudirektiivi ja loodusdirektiivi nõuetele
vastavat looduskaitsealast sätet. Kõnealune hea metsandustava määrus on väga
üldise sõnastusega, sh looma- ja taimeliikude kaitse nõuete erandite suhtes, ning
ei näe kaitsealuste liikide avastamise korral ette ühtegi keeldu ega kohustust
lõpetada nende leiukohtades metsatööd.
EL õigusest tulenevad liigikaitse nõuded
keelavad kaitsealuse liigi isendite igasuguse tahtliku püüdmise, tapmise, või häirimise või munade
tahtliku hävitamise või korjamise. Euroopa Kohus on varasemalt selgitanud, et
need nõuded kohalduvad ka metsamajandamisele (Föreningen Skydda Skogen,
C473/19, C474/19, p 53). Kuigi EL õigus võimaldab teha sellest keelust
erandeid, on Euroopa Kohus seisukohal, et „kriteeriumid, mille alusel
liikmesriigid võivad teha erandeid selles direktiivis ette nähtud keeldudest,
peavad kajastuma piisavalt selgetes ja täpsetes riigisisestes õigusnormides,
kuna ülevõtmise täpsus on erakordselt oluline juhul, kus ühise [EL
loodus]pärandi haldamine liikmesriikide territooriumidel on usaldatud
vastavatele liikmesriikidele.“
Kohus toonitas, et kui liikmesriigi õiguse
sätted, eelkõige eranditega seoses, on liiga üldised, ebaselged või omavahel
vastuolus, siis ei kujuta see mitte ainult õiguskindluse põhimõtte rikkumist,
vaid võib ka eksitada liidu direktiivi sätete rakendamise eest vastutavaid
haldusasutusi selles, kuidas kaitsesüsteemi tuleb kohaldada.
Samuti oli Euroopa Kohtu sõnul probleemne
see, et Poola metsamajanduse regulatsiooni nõuded kohalduvad üldiselt
metsatööde suhtes sõltumata nende alade omadustest, kus neid töid tehakse. Järelikult sõltumata nende elupaikade ja liikide omadustest, mida need
toimingud tõenäoliselt mõjutavad. Sellest järeldub kohtu sõnul, et nende nõuete
järgimine ei saa tagada, et täidetakse konkreetsete elupaikade ja liikidega
seotud eritingimusi, mis tulenevad loodusdirektiivi art 6 lg 1 ja 2 ning
linnudirektiivi art 4 lg 1.
Kokkuvõttes asus Euroopa Kohus hea
metsandustava määruse sätetega seoses seisukohale, et Poola on rikkunud
loodusdirektiivi ja linnudirektiivi nõudeid.
Metsamajandamiskavade
vaidlustatavus
Teiseks tõi Poolale rikkumismenetluse kaasa
asjaolu, et Poola metsaseaduse kohaselt on selle metsamajanduskavadel üksnes
asutusesisene iseloom, mistõttu pole Euroopa Komisjoni hinnangul
keskkonnakaitseorganisatsioonide õigused tagatud. Seadus määratleb
metsamajandamiskavad kui „konkreetse ala jaoks koostatud metsa majandamise
alusdokument, mis sisaldab metsa seisundi kirjeldust ja hinnangut ning metsa
majandamise eesmärke, ülesandeid ja tavasid“. Poola kõrgeim kohus on
kinnitanud, et sellist kava heakskiitev akt ei ole haldusotsus. Seetõttu
ei ole selle kava kehtestamine ka avalikkuse osalemist nõudev
menetlus ning seda ei saa kohtus vaidlustada.
Euroopa Kohus asus seisukohale, et
loodusdirektiivi ning Aarhusi konventsiooni sätted koostoimes panevad Poolale
kohustuse tagada keskkonnaühendustele võimalus taotleda kohtult
metsamajanduskavade sisulise ja vastuvõtmise menetlusliku õiguspärasuse tõhusat
kontrollimist, kuna need kavad kuuluvad loodusdirektiivi art 6 lg 3
kohaldamisalasse. Varasemalt on Euroopa Kohus selgitanud, et kõnealuse sätte
alusel antud otsused, mida saab vaidlustada, võivad hõlmata loa andmise
menetluses osalemise taotlust, kava või projekti poolt kaitsealale avaldatava
keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kaalumist või kava või projekti poolt ala
terviklikkuse ohustamise kohta keskkonnamõju hindamise käigus tehtud järelduste
asjakohasust. Olenemata sellest, kas tegemist on iseseisvate
või loaotsusesse integreeritud otsustega.
Kohtu sõnul on keskkonnaühendustel õigus taotleda, et pädevad asutused
kontrolliksid igal üksikjuhul, kas kavandataval tegevusel võib olla negatiivne
mõju Natura kaitsealade kaitse-eesmärkidele.
Lõpetuseks selgitas kohus, et Aarhusi
konventsiooniga ei ole kooskõlas see, kui asjast huvitatud üldsuse kohtusse
pöördumisele on seatud tingimus, et õigusvastasest keskkonnakahjustusest on
tekkinud kahjustus või kahju.
Kokkuvõttes asus Euroopa Kohus ka metsamajandamiskavade
vaidlustatavuse küsimuses seisukohale, et Poola on rikkunud loodusdirektiivi
koostoimes Aarhusi konventsiooniga.
KÕKi
hinnang
Euroopa Kohtu seisukohad on olulised ka Eestis metsamajandamise
planeerimisel ja raielubade andmisel.
Esiteks on riigiasutused (Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet) asunud
seisukohale, et raielubade andmisel (metsateatise registreerimisel) ei ole
keskkonnamõju hindamise algatamise kaalumine kohustuslik, kuna metsateatis ei
ole käsitletav tegevusloana keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) tähenduses. Et Natura 2000 aladele
avalduva mõju hindamist on Eesti kehtiva õiguse kohaselt võimalik teha üksnes
keskkonnamõju hindamise raames, tähendab see, et raielubade andmisel ei hinnata
nõuetekohaselt võimalikku mõju loodus- ja linnudirektiivi alusel kaitstavatele
elupaikadele ega liikidele. Sel põhjusel algatas Euroopa Komisjon Eesti suhtes 2021. a ka rikkumismenetluse.
Teiseks on ka Eestis vaidluse all, kas RMK metsamajandamiskava on õigusliku
iseloomu poolest haldusakt või RMK tööde planeerimiseks mõeldud siseakt.
Vähemalt ühes kohtuasjas on Eesti kohtud jõudnud järeldusele, et kõrgendatud
avaliku huviga alal (nn KAH-alal) metsatööde planeerimise kava on käsitletav
haldustoiminguna ja on sellisena kohtus vaidlustatav (nn Ritsike-Palo juhtum,
vt Tallinna ringkonnakohtu 13.07.22 määrus asjas 3-22-1220,
p 13-14). Ringkonnakohus rõhutas selles lahendis aga, et ta ei võta seisukohta,
kas halduskohtus peaks olema võimalik vaidlustada kõiki riigimetsa
majandamiskavasid. Kõnealuse kava vaidlustamise õigus tulenes ennekõike
sellest, et KAH-aladel näeb metsaseadus ette kogukonna kaasamise metsatööde
planeerimisse (MS § 43 lg 9).
KÕKi hinnangul vajaksid nii raielubade andmise kui metsamajandamiskavade
regulatsioon Eesti õiguses põhjalikumat ülevaatamist, kuna on ilmne, et Eesti
kehtivad õigusaktid ei võimalda metsa majandamise planeerimisel avalikkusel
tõhusalt osaleda ega ka metsa majandamise keskkonnamõju nõuetekohaselt hinnata.
Euroopa Kohtu otsus C432/21
|
