Keskkonnaõiguse uudiskirja panid Sinu jaoks kokku Merlyn, Siim ja Pille.

Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Oktoober 2017
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a, A3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Peateemad:

Riigikohus: kaebuse võib tagastada vaid juhul, kui see ei riiva mitte kuidagi kaebaja õiguseid (3-17-505)

Riigikohus tegi 4. oktoobril otsuse, milles lahendas vaidlust selle üle, kas ühel maaomanikul oli õigus vaidlustada naaberkinnistule abihoone ehitamiseks antud ehitusluba. Sisuliselt oli küsimuseks, kui oluline peab olema ehitusloaga kaasnev naabri õiguste riive, et kohus tema kaebust üldse arutama peaks. Riigikohus rõhutas, et kahtluse korral tuleb kaebus pigem menetlusse võtta. Tegemist on olulise tõlgendusega, mis puudutab ka keskkonnavaldkonna kaebuseid.

Loe lähemalt

KESKKONNAALASED ÕIGUSED

Õiguskantsler: kallasrajale juurdepääsuõiguse tagamine on KOV-i kohustus

Õiguskantsler avaldas 9. oktoobril oma seisukoha küsimuses, millised on omavalitsuse kohustused kallasrajale juurdepääsu tagamisel. Õiguskantsleri poole pöördus Võru valla elanik palvega hinnata Võru valla tegevus(etus)t juurdepääsuõiguse tagamisel Väimela Mäejärve kallasrajale.

Kehtiv Võru valla üldplaneering näeb ette, et avalikus kasutuses veekogudega piirneva maa omanik peab tagama juurdepääsu kallasrajale. Samas ei olnud see nõue praktikas tagatud, kuna Lapi tee 7a kinnistu omanik oli takistanud juurdepääsu Väimela Mäejärve kallasrajale. Vald asus seisukohale, et on oma seadusest tulenevad kohustused siiski täitnud, kuna avalik juurdepääs järve kallasrajale on tagatud vallale kuuluvalt Rannaala kinnistult.

Õiguskantsler rõhutas, et kohalik omavalitsus peab lisaks planeeringute koostamisele tagama, et neid ka tegelikult järgitaks, selleks vajadusel ettekirjutusi tehes

Keskkonnaseadustiku üldosa seadusest tuleneb igaühe õigus kasutada kallasrada, sh sellele juurde pääseda ning kohalik omavalitsus (KOV) peab planeeringuga kindlustama kallasrajale mõistlike vahemaade tagant juurdepääsu. Võru valla üldplaneeringu kohaselt peab iga avalikult kasutatava veekoguga piirneva maa-ala omanik tagama juurdepääsu kallasrajale. Õiguskantsler selgitas, et KOV planeerimisalase tegevuse korraldajana peab lisaks planeeringu koostamisele ka tagama, et planeeringut tegelikult järgitaks. Kui maaomanikud planeeringus ettenähtud tingimusi rikuvad, püstitades kallasrajale juurdepääsu takistavaid ehitisi, on KOV-il planeeringu järgimise tagamiseks võimalik teha ehitise omanikule ettekirjutus ehitusseadustiku § 130 lg 2 p 1 alusel.

Õiguskantsleri seisukoht




KLIIMAMUUTUS

EL-i keskkonnaministrid jõudsid kokkuleppele maakasutuse ja metsanduse kliimamõjusid reguleeriva nn LULUCF määruse osas

Eesti juhtimisel 13. oktoobril toimunud EL Keskkonnanõukogu kohtumisel lepiti kokku keskkonnaministrite ühises positsioonis maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust käsitleva uue EL määruse osas. Uus määrus reguleeriks liikmesriikide kohustusi selles valdkonnas vahemikus 2021-2030. Määrus peaks aitama EL-il täita oma eesmärki vähendada 2030. aastaks oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 40% võrreldes 1990. aasta tasemega.

Määruse põhinõudeks on, et maakasutuse ja metsanduse käigus ei tohi õhku paiskuda rohkem kasvuhoonegaase, kui atmosfäärist seotakse

Määruse eesmärgiks on edendada pikaajalist CO2-neutraalsust. See tähendab, et  liikmesriigid peavad tagama tasakaalu metsamajanduses ning põllu- ja karjamaa kasutamisega seotud CO2 heite ja selle sidumise vahel (nt metsa maharaiumise järel tuleb istutada uus mets). Liikmesriigid peaksid määruse kohaselt igal aastal aru andma tekkinud CO2 heite kohta. Uus määrus näeks ette, et liikmesriik, kus esimesel viiel aastal seotakse süsihappegaasi rohkem, kui seda maakasutuses tekib, saab ülejääki kasutada krediidina järgmise viie aasta plaani täitmisel või müüa seda teistele riikidele.

Vastavalt EL keskkonnaministrite kokkuleppele näeks määrus ette 360 miljoni CO2 tonni suuruse kompensatsioonimehhanismi aastateks 2021-2030, mida saavad oma CO2-tasakaalu säilitamise kohustuse täitmiseks kasutada kõik EL riigid, kel on hoolimata pingutustest raske eesmärke täita. Kompensatsiooni kasutamise eelduseks on, et EL-s tervikuna ei tekita maakasutus CO2 heidet rohkem, kui seda seotakse. Sisuliselt tähendab see, et ühe riigi kõrge CO2 heite taseme saab tasakaalustada teises riigis istutatava metsaga, mis heidet seob.

EL keskkonnaministrite kokkuleppega eraldati Soomele kui ühele Euroopa kõige metsarikkamatest riikidest täiendav 10 miljoni CO2 tonni suurune kompensatsioon, et aidata tal toime tulla CO2 heite ja selle sidumise tasakaalu nõudega. Keskkonnaühenduste arvates võib keskkonnaministrite kokkulepe soosida metsatöid ka teistes metsarikastes riikides nagu Prantsusmaa, Austria, Rootsi, ja Läti. Määruse eelnõud on kritiseeritud ka varem. Näiteks esitasid septembris enam kui 190 teadlast EL keskkonnaministritele ja Euroopa Parlamendi liikmetele kirja, milles palusid jätta nende hinnangul bioloogilist mitmekesisust ähvardav, CO2 heidet suurendav ja metsaraiet julgustav lähenemine EL-i metsandusregulatsioonile.

Järgmise sammuna alustab EL Keskkonnanõukogu määruse lõpliku sõnastuse otsustamiseks läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga, mis pani omapoolse läbirääkimiste positsiooni paika 13. septembril. Peamine erinevus Euroopa Parlamendi ja EL Keskkonnanõukogu seisukohtades on küsimus sellest, mis ajavahemik tuleks võtta aluseks metsade CO2 heitkoguste arvutamisel. Euroopa Parlament soovis aluseks võtta aastad 1990-2009, EL Keskkonnanõukogu aga 2000-2009. Et EL Keskkonnanõukogu tegi ettepaneku ühise kompensatsioonimehhanismi ja Soomele eraldatava täiendava kompensatsiooni osas, siis nendes küsimustes ei ole Euroopa Parlamendi seisukoht veel teada.

Euroopa Parlamendi pressiteade nende seisukoha kohta

EL nõukogu pressiteade liikmesriikide seisukoha kohta


EL nõukogu võttis seisukoha kliima-alaste kohustuste jagamise määruse osas

13. oktoobri Keskkonnanõukogu kohtumisel võtsid EL keskkonnaministrid ühise seisukoha läbirääkimisteks Euroopa Parlamendiga uue nn jõupingutuste jagamise määruse (effort sharing regulation) suhtes. Määrus reguleerib kliimamuutuste pidurdamist nendes valdkondades, mis ei ole hõlmatud süsiniku heitkoguste kauplemise süsteemiga (ETS). Määrusega muudetaks liikmesriikide jaoks Pariisi leppega kehtestatud CO2 vähendamise kohustusmäärasid ja arvestusmeetodeid. Eesmärgiks on ETS-ist välja jäävate sektorite puhul heidet võrreldes 2005. a tasemega aastaks 2030 30% võrra vähendada.

Nõukogu seisukoha peamised elemendid on:

  • Igale liikmesriigile on seatud iga-aastased heitkoguse vähendamise eesmärgid perioodil 2012-2030. Seatud eesmärgid on liikmesriigiti erinevad (0-40%), sõltudes riigi sisemajanduse kogutoodangust (SKT) inimese kohta.

  • Heitkoguste vähendamise trajektoori alguspunkt seatakse aastaks 2020 ning põhineb 2016-2018. a keskmistel andmetel.

  • Olemasolevad nn paindlikkuse reeglid (saastekvootide kogumine ja ülekandmine, kvootide riikidevaheline ülekandmine) jäävad alles. Määrusesse integreeritakse ka uued kavandatud paindlikud võimalused nt ETSi saastekvootide ühekordne tühistamine ja EL LULUCF (maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust käsitleva) määrusega loodavad võimalused.

Vaesemate liikmesriikide jaoks on ette nähtud ohutusreserv, mis sisaldab kokku 115 miljonit tonni CO2 ekvivalenti ja mis tehakse abikõlbulikele liikmesriikidele kättesaadavaks 2032. aastal. Reservi kasutamiseks kehtivad ranged tingimused, nt peab riik olema eelnevalt kasutanud ka teisi nn paindlikke võimalusi. Reserv võetakse kasutusele vaid siis, kui EL tervikuna täidab oma 2030. aastaks seatud eesmärgi.

Nõukogu seisukoht on tekitanud palju pahameelt Euroopa keskkonnaorganisatsioonide seas, kes näevad selles taganemist Pariisi leppega võetud kohustustest. CAN Europe (Climate Action Network) sõnul vähendataks ETS välistes sektorites määruse kohaselt erinevate „paindlikusmehhanismide“ tõttu heitkoguseid vaid 23% võrra eesmärgiks võetud 30% asemel, mis ei ole piisav Pariisi leppega seatud temperatuuri tõusu hoidmiseks alla 2°C.

Arutelud Nõukogu ja Parlamendi seisukohtade kujundamiseks algasid juba eelmisel aastal. Nüüd, mil mõlemad pooled on oma seisukoha antud küsimuses teatavaks teinud, algavad Nõukogu ja Parlamendi vahelised läbirääkimised määruse kehtestamiseks.

Euroopa Nõukogu pressiteade




ENERGEETIKA

Kehtestati loetelu jäätmetest, mille energiasisaldust biokütuses arvestatakse kahekordsena

Majandus- ja taristuminister andis kooskõlas järgmise aasta 1. mail jõustuva vedelkütuse seaduse uue redaktsiooniga välja määruse, mis loetleb jäätmed ja jäägid, millest toodetud biokütuse osakaalu arvestatakse kahekordsena.

Vedelkütuse seaduse ja seda täpsustava määrusega võetakse üle EL taastuvenergia direktiivist tulenevad nõuded, mille kohaselt peavad liikmesriigid aastaks 2020 kasutatama transpordisektoris vähemalt 10% ulatuses bio- ehk taastuvkütust. Nõuete täitmise peamiseks meetodiks on biokütuste juurdesegamine kütustesse. Alates järgmise aasta 1. maist peab tarbimisse lubatud bensiini, diislikütuse ja biokütuse koguenergias olema biokütuse koguenergia osakaal vähemalt 3,1%.

Loetelu kehtestamisega soovitakse hoogustada keskkonnasõbralikumate biokütuste tootmist

Jäätmetest ja jääkidest toodetud biokütuse ning toiduks mittekasutatavast tselluloosmaterjalist ja lignotselluloosist toodetud biokütuse energiasisaldus võetakse biokütuse koguenergia osakaalu arvestamisel arvesse kahekordsena. Kahekordse arvestamisega soovitakse suunata asjaosalisi just selliseid biokütuseid tootma ja kasutama. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamine transpordis aitab vähendada sõltuvust imporditud naftast, vähendada kasvuhoonegaase ja suurendada energiatõhusust.

Seejuures on mõistlik eelistada selliseid tooraineid, mis on keskkonnasõbralikud ning ei konkureeri toiduainete kasvatamisega (erinevalt nt maisist või rapsist). Uues määruses on toodud selliste ainete täpne loetelu. Nendeks on nt kasutatud toiduõli, toiduks mittekasutatav tselluloosmaterjal, vetikad, loomasõnnik ja reoveesete, teraviljakestad jm.

Määrus jõustub koos vedelkütuse seadusega 1. mail 2018.

Määruse tekst Riigi Teatajas

 

Energiamajanduse arengukava saadeti valitsusele vastuvõtmiseks

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on saatnud uue energiamajanduse arengukava (kehtivusega kuni 2030) Vabariigi Valitsusele vastuvõtmiseks. Arengukava on koostatud juba päris pikalt, selle koostamine algatati 2013. aastal. Pärast pikki aastaid on see nüüd läbinud arutelud Riigikogus ning jõudnud viimasesse etappi - vastuvõtmiseni.

Uue energiamajanduse arengukava, mis hõlmab elektri-, soojus- ja kütusemajanduse, transpordisektori energiakasutuse ja elamumajandusega seonduvaid küsimusi, sisu tutvustasime lähemalt mullu oktoobris, mil see saadeti Riigikogule arutamiseks. Põhimõttelisi muudatusi arengukavas tehtud ei ole, seega on arengukava olulisemad suunad jätkuvalt järgmised:

  • Elektrimajanduse valdkonnas on oluliseks ühinemine Euroopa sagedusalaga ning investeeringud riigisisestesse ülekandevõrkudesse;

  • Põlevkivi kasutust nähakse jätkuvat, tootes sellest rohkem õli ja tõstes seeläbi maavara kasutamise energiatõhusust;

  • Taastuvenergia osakaal peaks samuti tõusma – aastaks 2030 peaks taastuvad allikad katma 50% elektri lõpptarbimisest ning 80% kaugküttes kasutatavast energiast. Need sihid tuleks saavutada eelkõige ilma täiendavate toetusteta, turupõhiselt;

  • Gaasivaldkonnas on oluline vähendada sõltuvust Vene gaasitarnetest, rajades mh Soomega ühendava gaasitoru Balticconnector;

  • Tarbijate jaoks kavatsetakse oluliselt (2-3 korda) vähendada elektrikatkestuste esinemist;

  • Transpordisektoris on suund kasutada keskkonnasõbralikumaid kütuseid ning vähendada nõudlust autode järele;

  • Elamumajanduses tuleb jätkata olemasolevate hoonete soojustamist ning uute hoonete puhul nõuda rangematest energiatõhususe nõuetest kinnipidamist.

Lisaks arengukavale on Eelnõude Infosüsteemis avaldatud ka selle rakendusplaani kavand, mis näeb ette täpsema tegevuskava vahemikus 2018-2021.

Arengukava eelnõu materjalid Eelnõude Infosüsteemis


Keskkonnaministri 2. oktoobri 2017. a määrus nr 41 "Täpsustatud nõuded kasvuhoonegaaside mahu aruande andmete koosseisule, tarnitud kütuste ja energia olelusringi jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heite mahukuse arvutusmeetodi, kütuse alusstandardi, kasvuhoonegaaside heite mahukuse vähendamise arvutamise ning aruande esitamise kord"

Riigi Teatajas avaldatud määruse eesmärgiks on senisest paremini arvutada erinevate kütuste kogu olelusringi jooksul tekkivat kasvuhoonegaaside heidet. Muudatused puudutavad eelkõige kütuse tarnijaid, nende sisu kajastasime lähemalt eelmise kuu uudiskirjas.


Keskkonnaministri 5. oktoobri 2017. a määrus nr 40 "Keskkonnaministri 22. detsembri 2016. a määruse nr 73 „Vedelkütuste kohta esitatavad keskkonnanõuded, biokütuste säästlikkuse kriteeriumid, vedelkütuste keskkonnanõuetele vastavuse seire ja aruandmise kord ning biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise määramise metoodika” muutmine"

Riigi Teatajas avaldatud määruse eesmärgiks on senisest paremini arvutada biokütuste keskkonnaalast jalajälge ning suunata biokütuste tootjaid teise ja kolmanda põlvkonna biokütuste kasutamisele. Muudatuste sisu kirjeldasime lähemalt eelmise kuu uudiskirjas.




VÄLISÕHU KAITSE

Õiguskantsler: KOV saab elanikke müra eest kaitsta kasutusloale kõrvaltingimuste seadmisega

Õiguskantsler avaldas 28. septembril oma seisukoha küsimuses, kuidas saab kohalik omavalitsus lahendada tootmisest tulenevat müraprobleemi. Õiguskantsleri poole pöördusid Purila elanikud, kellele valmistas muret 2015. aastal valminud ja kasutusse võetud koostootmisjaamast ja pelletitehasest tulenev mürahäiring.

Õiguskantsler rõhutas, et kasutusloa menetlusse tuleb kaasata ka kohalikud elanikud, kelle õigusi võidakse ehitise kasutamise rikkuda

Õiguskantsler leidis, et kuna ehitusload kehtivad, kuid senini pole väljastatud kasutusluba, siis on võimalik müraga seonduvaid probleeme lahendada kasutusloaga. Kasutusloa saab anda vaid siis, kui ehitis vastab õigusaktides sätestatud nõuetele. Seega peab kohalik omavalitsus (KOV) kasutusloa andmisel mh kontrollima, kas ehitise kasutamisel on järgitud nõudeid müra tekitamise osas. KOV võib kasutusloa menetlemisel algatada ka keskkonnamõju hindamise.

Kasutusloa andmisel on kohalikul omavalitsusel vajadusel võimalik kehtestada kõrvaltingimused, mis tagaks ehitise nõuetelevastavuse ja elanike õiguste ja huvide kaitse. Näidisloetelu kõrvaltingimustest on toodud ehitusseadustiku § 54 lõikes 3, kuid KOV võib kehtestada ka tingimusi, mida loas otsesõnu mainitud ei ole. Kasutusloa menetlusse tuleks kaasata ka kohalikud elanikud, kui esineb mõistlik kahtlus, et ehitise kasutamine võib nende õigusi rikkuda (nt tekitada häirivat müra).

Õiguskantsleri järeldused ühtivad Keskkonnaõiguse Keskuse 2017. a analüüsiga, kus leidsime, et keskkonnahäiringute vältimise või vähendamise eesmärgil kõrvaltingimuste seadmine kasutuslubades on kohane viis erinevate isikute õiguste ja huvide tasakaalustamiseks.

Õiguskantsleri seisukoht




VESI

Jõustusid veearuandluse määruse muudatused

1. oktoobril jõustus keskkonnaministri määrus, millega kehtestati määruse “Veekasutuse aruande vorm, esitatavate andmete ulatus ja aruande esitamise kord” lisad nr 2, 7 ja 8 uues sõnastuses.

Veeseaduse § 21 lg 1 p 6 kohaselt kohustub veekasutaja, s.o on isik, kes võtab vett veekogust või põhjaveekihist, juhib suublasse heitvett või kasutab veekogu muul viisil, esitama vähemalt üks kord aastas vee erikasutusloa andjale aruande. Aruanne peab sisaldama erinevaid andmeid, nt kasutatud vee, heitvee hulga ja suublasse juhitud reoainete koguse, veekasutuse majanduslike näitajate ning mere süvendamise ja kaadamise (ainete merre paigutamise) käigus eemaldatud, ümberpaigutatud ning kaadatud aine koostise ja mahu kohta.

Määruse muudatusega suurendati oluliselt andmete ulatust, mille vee-ettevõtjad peavad esitama. Näiteks tuleb nüüd esitada reoveesette proovide näitajad, samuti informatsioon joogivee ja kanalisatsiooni hinna, aruandeaasta finantseeringute suuruse ja investeerijate ning järgnevaks 5 aastaks planeeritavate investeeringute kohta. Täiendavate andmete küsimine peaks andma parema ülevaate munitsipaalveevärkidest, mis on vajalik EL asulareoveedirektiivis (91/271/EMÜ) nõutavaks aruandluseks.

Veearuandluse määruse muudatus

Uue veeseaduse eelnõu on jõudnud justiitsministeeriumiga kooskõlastamiseni

Keskkonnaministeerium esitas oktoobri alguses uue  veeseaduse eelnõu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile. Eelnõu, mis peaks veeseadust põhjalikult uuendama ning viima selle kooskõlla keskkonnaseadustiku üldosaga, esimene versioon valmis juba kolm aastat tagasi ning sellesse on tehtud mitmeid muudatusi. Eelmisel aastal avalikustatud eelnõu versiooni kajastasime 2016. a septembrikuu uudiskirjas.

Eelmise aasta eelnõu versiooni põhimõttelisi muudatusi tehtud ei ole. Eelkõige on täpsustatud termineid ja ühtlustatud eelnõu teksti sõnastust. Nt on täpsustatud sõnnikute erinevaid tüüpe ja nende määramise kriteeriume. Huvigruppide ettepanekul on tehtud mitmeid pisimuudatusi. Nt uue versiooni kohaselt peab reoveesätte käitleja ja kasutaja peab säilitama andmed käitlemise ja kasutamise kohta viis aastat, eelmise eelnõu versiooni järgi oli perioodiks 10 aastat.

Peale Justiitsministeeriumi kooskõlastust peaks eelnõu Valitsuse poolt Riigikogule saadetama.

Eelnõu materjalid Eelnõude Infosüsteemis 




METSANDUS

Keskkonnaministri 4. jaanuari 2007. a määruse nr 2 „Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja vääriselupaiga kasutusõiguse arvutamise täpsustatud alused” muutmine

Riigi Teatajas avaldati Keskkonnaministri muudetud määrus, millega täpsustatakse vääriselupaikade valiku ja määramise kriteeriume ning täiendatakse nende kaitse reegleid. Lisaks ajakohastatakse vääriselupaikade tunnusliikide loetelu. Määruse muudatustest kirjutasime lähemalt 2017. a augustikuu uudiskirjas.





KESKKONNAÕIGUSE KESKUS

KÕKis asus juristina tööle Merlyn Mannov

Oktoobrist töötab KÕKis juristina Merlyn Mannov. Merlyn osaleb keskkonnaõiguse uudiskirja koostamisel ja tegeleb õigusabi pakkumisega.

Loe edasi »


EKO ja KÕKi ühisseisukoht: ehitusmaavarade arengukava elluviimist ei tohiks lõpetada

Reedel, 29. septembril saatsid EKO ja KÕK keskkonnaministeeriumile ühisseisukoha ehitusmaavarade arengukava (EHMAAK) lõpetamise ettepaneku kohta. Keskkonnaühendused leiavad, et 2020. aastani kehtivat EHMAAKi täitmise lõpetamine pole õige samm. Selle asemel soovitavad EKO ja KÕK arengukava üle vaadata või alustada uue välja töötamist. Keskkonnaorganisatsioonid toovad oma kirjas keskkonnaministeeriumile välja kolm peamist põhjust, miks arengukava täitmise ennetähtaegselt lõpetamine ohustab keskkonnakaitselisi huve.

Loe edasi »