Keskkonnavastutuse direktiivi ülevõtmine ja rakendamine on puudulik

Euroopa Komisjon nentis oma 4. veebruaril 2008.a. antud ülevaates, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu Direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (keskkonnavastutuse direktiiv) on endiselt üle võtmata seitsmel liikmesriigil, kelle vastu on alustatud ka rikkumismenetlus. Direktiiv tuli liikmesriikidel võtta üle 30. aprilliks 2007. Samas ei ole reeglina ka neis liikmesriikides, kus praeguseks keskkonnavastutuse direktiiv siseriiklikusse õigusesse üle  võetud, hakatud seda praktikas rakendama. Ühena sellistest liikmesriikidest on ka Eestis keskkonnavastutuse direktiivi praktikas rakendamine olematu. 

Keskkonnavastutuse direktiivi eesmärk

Keskkonnavastutuse direktiivi keskne eesmärk on luua keskkonnakahjude vältimise ja heastamise süsteem rea oluliste EL keskkonnakaitseliste direktiivide (nagu näiteks direktiiv 92/43/EMÜ e. loodusdirektiiv) alusel kaitstavate loodusväärtuste kahjustamisel. Keskkonnavastutuse direktiiv ei sätesta rahalist vastutust, vaid kohustused kahju vältimiseks ning selle tekkimisel endise olukorra taastamiseks looduses. Paljude kompromisside lõpptulemuseks olnud õigusaktid on paljud nimetanud üheks keerulisemate hulgast EL keskkonnaõiguses ning see võib olla ka põhjuseks, miks liikmesriikidele antud kolmeaastase tähtaja jooksul suutsid kohustuse direktiiv siseriiklikusse õigusesse üle võtta vaid kolm liikmesriiki.

Rikkumismenetlus seitsme EL liikmesriigi vastu

Kuigi praeguseks hetkeks on keskkonnavastutuse direktiiv endiselt üle võtmata tervelt seitsmes riigis, teatas Euroopa Komisjon 4. veebruaril 2009.a. keskkonnavastutuse direktiivi rakendamist käsitleval kohtumisel liikmesriikidega, et prognoosib direktiivi täielikku ülevõtmist  EL territooriumil 2009.a. suveks. Kõigi seitsme riigi vastu, kes pole ülevõtmisega seni hakkama saanud on Euroopa Komisjon esitanud hagi Euroopa Kohtusse. Soome ja Prantsusmaa suhtes on juba vastu võetud ka Euroopa Kohtu otsus, mis näeb ette direktiivi viivitamatut ülevõtmist.

Suured erinevused direktiivi ülevõtmisel ning vähene rakendamine praktikas

Hoolimata direktiivi ülevõtmise nigelast seisust, sai Komisjon eelmainitud kohtumisel esitada juba esmaseid järeldusi direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kvaliteedi kohta. Euroopa Komisjoni esindaja Hans Lopatta märkis kohtumisel, et direktiivi on üle võetud väga erinevalt, kehtestades eri liikmesriikides sisuliselt erineva rangusega normistiku (nii on näiteks mõnedes riikides kehtestatud kohustuslik vastutuskindlustus direktiivi subjektiks olevatele ettevõtjatele, teistes aga on hoopis laiendatud direktiivi kohaldusala sellistele liikidele, mida EL õiguse kohaselt kaitsma ei pea). Ebaühtlase ülevõtmise tagajärgi veel hinnata ei saa, kuna on selgunud, et keskkonnavastutuse direktiivi on seni rakendatud vaid üksikute väheoluliste juhtumite puhul.

Eesti keskkonnavastutuse seadus ei ole praktikas rakendunud

Eestis võeti keskkonnavastutuse direktiiv üle 16. detsembril 2007.a. jõustunud keskkonnavastutuse seadusega (KeVS). Ligi aasta pärast selle kehtima hakkamist, 2008.a. novembris-detsembris esitas KÕK kõigile KeVS rakendamisega seotud ametiasutustele (keskkonnateenistused, Keskkonnainspektsioon ja Keskkonnaministeerium) küsimustikud senise kogemuse kohta KeVS rakendamisel (kas KeVS alusel on juhtumeid menetletud, kui palju neid on olnud, kust saadi juhtumite kohta informatsiooni jne). Saadud vastused olid lihtsad – selgus, et Eestis puudub seni igasugune praktika KeVS rakendamise osas. KÕK-ile ei ole rakendamise täieliku puudumise põhjused küll teada, ent KÕKi hinnangul on asjaolu, et KeVS alusel pole aasta jooksul algatatud mitte ühtegi menetlust, tähelepanuväärne. Pidi ju keskkonnavastutuse direktiiv, mille ülevõtmiseks KeVS kehtestati, hakkama mängima üliolulist rolli EL keskkonnaõiguse süsteemis, luues lõpuks „ühtse keskkonnavastutuse regulatsiooni“, mida EL riigid plaanisid juba ligi 20 aastat. 

Isikutel meetmete rakendamise taotluse õigus

KeVS § 23 lõike 1 alusel on isikutel, keda keskkonnakahju mõjutab või võib mõjutada või kellel on põhjendatud huvi keskkonnakahju menetlemise suhtes või kelle õigusi keskkonnakahju või kahju ohu tekitamine rikub, õigus taotleda Keskkonnaametilt vältimis- või heastamismeetmete rakendamist. Valitsusväliste keskkonnakaitseorganisatsioonide puhul eelmainitud põhjendatud huvi eeldatakse. See tähendab, et kui valitsusväline keskkonnaorganisatsioon leiab, et on tekkinud keskkonnakahju või selle oht ning vajadus rakendada vältimis- või heastamismeetmeid, saab ta ilma oma huvi põhjendamata taotleda selliste meetmete rakendamist. Keskkonnaametil ei ole küll kohustust taotlust igal juhul rahuldada, ent selle rahuldamata jätmist tuleb põhjendada, ja vastavat otsust on võimalik vaidlustada. KeVS praktikas rakendamise võimalikkus võibki lõplikult selguda just selliste taotluste alusel.

Loe keskkonnavastuse teema kohta lähemalt KÕKi kodulehelt