- Keskkonnaalased õigused
- Ökomärgis
- Keskkonnatasud
- Kliimamuutus ja energeetika
- Looduskaitse
- Vesi
- Metsandus
- Kalandus
KESKKONNAALASED ÕIGUSED
Euroopa Kohtu kaebeõiguse alane kohtupraktika võib minna vastuollu Aarhusi konventsiooniga
14. aprillil võttis Aarhusi konventsiooni täitmist kontrolliv komitee (Aarhus Convention Compliance Committee) vastu oma seisukoha ning soovitused seoses pöördumisega, mis puudutas Euroopa Liitu ning selle kohtumenetluse reeglite vastavust Aarhusi konventsiooniga. Valitsusväline organisatsioon ClientEarth leidis 1. detsembril 2008. a esitatud pöördumises, et EL rikub mitmeid Aarhusi konventsioonist tulenevaid kohustusi, muuhulgas ei vasta EL otsuste vaidlustamise võimalused konventsiooni nõuetele kohtumõistmisele juurdepääsu osas.
Aarhusi konventsiooni Komitee leidis, et juhul kui Euroopa Kohus peaks jätkama oma senist kohtupraktikat isikute kaebeõiguse osas, on see vastuolus Aarhusi konventsiooni sätetega, mis käsitlevad juurdepääsu kohtumõistmisele (artikkel 9 lõiked 3 ja 4). Selle põhjuseks on asjaolu, et seni on Euroopa Kohus üksikisikute ning keskkonnaorganisatsioonide kaebeõigust tõlgendanud väga kitsalt ning ei ole keskkonnaorganisatsioonidel seni üheski asjas lubanud EL institutsioonide otsuseid vaidlustada.
Aarhusi konventsiooni Komitee juhtis tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohtusse pöördumise sätete sõnastust on seoses Lissaboni lepingu jõustumisega muudetud. Samas ei ole sõnastuse muudatuse tähendus selge ning Komitee peab esmatähtsaks, et Euroopa Kohus muudaks keskkonnaasjades oma väljakujunenud tõlgendust kaebeõiguse sätetele.
Vt ka Aarhusi Komitee seisukohta ja soovitusi (pdf-formaadis, inglise keeles)
Euroopa Kohus: keskkonnaorganisatsioonidel on õigus vaidlustada olulise keskkonnamõjuga objektide suhtes tehtavaid otsuseid
12. mail tegi Euroopa Kohus kohtuasjas C‑115/09 otsuse, milles andis tõlgenduse EL direktiivi 85/337/EMÜ (nn keskkonnamõju hindamise direktiivi) kaebeõigust puudutavatele sätetele. Direktiivi artikkel 10a näeb ette, et liikmesriigid peavad tagama puudutatud isikute kaebeõiguse olulise keskkonnamõjuga objektide suhtes tehtavate otsuste osas. Seejuures keskkonnaorganisatsioonide kaebeõigust tuleb eeldada.
Antud kohtuasjas küsis Euroopa Kohtult eelotsust Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim halduskohus. Halduskohtul tuli lahendada juhtum, milles Saksamaa keskkonnaorganisatsiooni BUND vaidlustas otsust söeelektrijaama rajamise lubamiseks, seda muuhulgas põhjusel, et otsus rikub EL loodusdirektiivi (92/43/EÜ) nõudeid. Saksamaa senikehtivate halduskohtumenetluse sätete kohaselt on kaebuse esitamise õigus isikutel, kelle individuaalseid õigusi mingi haldusakt riivab. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust seevastu ei tunnustata. Kuna Saksa õiguse sätted, mille alusel söeelektrijaama rajamist lubati, ei puuduta individuaalseid õigusi, siis ei peaks keskkonnaorganisatsioonil BUND Saksa kohtumenetluse reeglite järgi ka kaebeõigust olema.
Euroopa Kohus leidis, et eelpool kirjeldatud Saksa kohtumenetluse reeglid ei ole kooskõlas nn keskkonnamõju direktiiviga. Liikmesriikidel on ka seoses Aarhusi konventsiooniga kohustus tagada keskkonnaorganisatsioonidele võimalikult lai juurdepääs kohtumenetlusele. Seega peab keskkonnaorganisatsioonidel olema õigus keskkonnaasjades vaidlustada otsuseid ka juhul, kui säte, mida väidetavalt rikutakse, kaitseb individuaalsete õiguste asemel avalikke huve (nagu nt loodusdirektiivis sisalduvad looduskaitselised reeglid).
Lahend on ka eesti keeles kättesaadav Euroopa Kohtu otsingusüsteemist
ÖKOMÄRGIS
Uued kriteeriumid pesuainetele EL ökomärgise saamiseks
28. aprillil võttis Euroopa Komisjon vastu kaks otsust, millega kehtestati nõudepesumasinas ning pesumasinas kasutatavatele detergentidele (pesuainetele) EL ökomärgise andmise kriteeriumid. Otsustega täiendatakse ja kaasajastatakse seni (30. aprillini 2011) kehtinud vastavasisulistes otsustes leidunud kriteeriumeid. Vastuvõetud kriteeriumide kehtivus on omakorda ajaliselt piiratud – nende alusel jagatakse pesuvahenditele ökomärgiseid nelja aasta jooksul otsuse vastuvõtmise päevast (kuni 28.04.2015).
Nii pesumasinates kui ka nõudepesumasinates kasutatavate detergentide puhul pööratakse ökomärgise andmisel tähelepanu nende mürgisele toimele veeorganismidele, keelatud või piiratud kasutusega ainetele, orgaaniliste ainete biolagundavusele, pesemisvõimele, tarbija teavitamisele ning teabele EL ökomärgisel. Nii on näiteks mõlemat liiki pesuvahendites ökomärgise saamiseks keelatud fosfaatide kasutamine. Mõlema pesuaine liigi puhul rakendatakse ka mõningaid vaid sellele liigile omaseid kriteeriume (nt kemikaalide üldkogus nõudepesuvahendites kasutatavate pesuainete puhul).
Ökomärgise kriteeriumide eesmärgiks on mõlema pesuvahendite liigi puhul edendada selliseid tooteid, millel oleks järeleproovitud pesemisvõime ning samas võimalikult vähene mõju veeökosüsteemidele. Pesumasinas kasutatavate pesuainete puhul on kriteeriumide täiendavaks eesmärgiks edendada energiasäästu, soodustades madalal temperatuuril tõhusalt toimivate pesuvahendite kasutamist.
Vt Euroopa Komisjoni otsuse nr 2011/263/EL (nõudepesumasinates kasutatavate detergentide kohta) teksti EL Teatajas (pdf-formaadis)
Vt Euroopa Komisjoni otsuse nr 2011/264/EL (pesumasinates kasutatavate detergentide kohta) teksti EL Teatajas (pdf-formaadis)
KESKKONNATASUD
Kehtestati keskkonnatasude deklaratsiooni esitamise uued vormid
12. aprillil avaldati Riigi Teatajas keskkonnaministri määrus nr 22 „Keskkonnatasu deklaratsiooni vormid ja nende täitmise ning maavaravaru kaevandamise mahu aruande esitamise kord“, mida rakendatakse tagasiulatuvalt alates 1. aprillist. Uus määrus asendab kahte varasemat määrust – keskkonnatasu arvutuse vormide kohta ning maavaravaru kaevandamise aruande esitamise korra kohta käivat. Kahe määruse ühendamise põhjuseks on asjaolu, et maavaravaru kaevandamise aruanne on aluseks vastava keskkonnatasu liigi maksmiseks. Keskkonnatasude deklaratsiooni vormid põhinevad suuresti varasematel vormidel, sisaldades vaid väiksemaid muudatusi.
Olulisemaks muudatuseks on maavaravaru kaevandamise mahu minimaalse instrumentaalmõõdistamise sageduse suurendamine. Väikesemahulise kaevandamistegevuse korral (kuni 10 000 tonni/m3 aasta jooksul) oli varem instrumentaalmõõdistamine lubatud kord viie aasta jooksul, jõustunud muudatuste kohaselt aga kord kolme aasta jooksul. Vahepealsel perioodil toimub endiselt kaevandatud koguste hinnanguline määramine. Turba osas tuli varem instrumentaalmõõdistamist läbi viia kord seitsme aasta jooksul, nüüd aga vaid üks kord loa kehtivusaja jooksul, kolm aastat enne kaevandamisloa kehtivusaja lõppemist.
Vt uue määruse teksti Riigi Teatajas
KLIIMAMUUTUS JA ENERGEETIKA
Euroopa Komisjon võttis vastu otsuse, mis reguleerib kasvuhoonegaaside saastekvootide tasuta jagamist alates 2013. aastast
27. aprillil võttis Euroopa Komisjon vastu otsuse, mis on aluseks kasvuhoonegaaside saastekvootide ettevõtetele tasuta jagamiseks saastekvootidega kauplemise süsteemi kolmanda etapi ajal (alates 2013. a). Peamiseks saastekvootide hankimise meetodiks peaks sellel perioodil olema nende ostmine enampakkumistelt, samas on teatud tööstussektorites ka 2013. a järel ette nähtud tasuta saastekvootide jagamine. Käesoleva otsuse eesmärk ongi vastavate põhimõtete täpsem reguleerimine. Tasuta saastekvoote jagatakse otsuse alusel ühtekokku 52 tootegruppi kuuluvate kaupade ja materjalide tootmiseks; tegemist on tootegruppidega, mille osas esineb tugev konkurentsisurve väljastpoolt Euroopa Liitu. Tasuta saastekvootide jagamise eesmärk on vältida nn „süsinikuleket“ ehk olukorda, kus EL kliimaregulatsiooni tagajärjeks on tööstuse viimine riikidesse, kus vastav regulatsioon puudub, ning püstitatud kliimaeesmärgid jäävad saavutamata.
Otsuse kohaselt saavad tulevikus tasuta saastekvootide jagamise aluseks olema nn „etalonväärtused“, mis on samuti üksikasjalikult otsuses sätestatud. Etaloniks on reeglina vastava tööstussektori 10% kõige säästvamate ettevõtete poolt toodanguühiku kohta õhku paisatavate kasvuhoonegaaside hulk. Nii näiteks on savist katusekive tootvate käitiste etaloniks 0,144 kvoodiühikut tonni kohta. Lõplik konkreetsele käitisele eraldatav kvootide hulk sõltub ka vastava käitise ajaloolistest tootmisandmetest. Käitised, millele tasuta jagatud kvootidest ei piisa, peavad täiendavaid kvoote hankima kas enampakkumiselt või rahvusvaheliste mehhanismide kaudu (kolmandates riikides kasvuhoonegaaside heidet vähendavaid projekte läbi viies).
Järgmise sammuna peavad liikmesriigid koguma tasuta jagamise süsteemi rakendamiseks vajalikud andmed kõigi oma territooriumil olevate käitiste kohta, arvutama nende põhjal esialgsed jaotatavad kogused iga käitise kohta aastani 2020 ning esitama vastavad andmed Euroopa Komisjonile. Selleks on liikmesriikidel aega käesoleva aasta 30. septembrini. Komisjon kontrollib järgnevalt tasuta jaotamise ettepanekuid ning seejärel saavad liikmesriigid arvutada lõplikud jaotatavad kogused, see peaks toimuma järgmise aasta jooksul.
Vt Euroopa Komisjoni otsuse teksti (pdf-formaadis, inglise keeles)
Vt ka Euroopa Komisjoni pressiteadet Komisjoni otsuse kohta (inglise keeles)
Vt ka Euroopa Komisjoni pressiteadet, milles vastatakse küsimustele Komisjoni otsuse kohta (inglise keeles)
Euroopa Komisjon lükkas Eesti kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse riikliku jaotuskava uuesti tagasi
29. aprillil võttis Euroopa Komisjon vastu rakendusotsuse, millega lükkas tagasi Eesti Vabariigi poolt käeoleva aasta 31. jaanuaril esitatud uue kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse riikliku jaotuskava aastateks 2008-2012 (KHG jaotuskava). Uuest KHG jaotuskavast kirjutasime ka oma veebruari uudiskirjas. Komisjoni otsus tähendab, et juba 2006. aastal alanud protsess ei ole siiani mõlemat poolt rahuldava tulemuseni viinud ning vaidlus riigi poolt tasuta jagatavate emissioonikvootide üle jätkub. Vaidlus Eesti esialgse (st eelmise) riikliku jaotuskava üle on läbinud ka Esimese Astme Kohtu, kus Eesti kaebus rahuldati (kohtuotsust kajastasime pikemalt 2009. oktoobri uudiskirjas). Viimatinimetatud lahendi peale esitas Komisjon apellatsiooni Euroopa Kohtule, kus see aga veel lahendust leidnud ei ole.
Komisjoni peamiseks argumendiks Eesti uue KHG jaotuskava tagasilükkamisel oli selle alusel jagatavate emissioonikvootide hulk: Euroopa Komisjoni hinnangul on see liiga suur, Komisjon suhtub kriitiliselt jaotuskava aluseks olevate, perioodil tekkivate heidete prognoosimiseks kasutatud meetodite usaldusväärsusesse. Lisaks sellele leiab Euroopa Komisjon, et Eesti energeetikasektorile eraldatavate saastekoguste suur hulk võib moonutada konkurentsiolukorda Euroopa energeetikaturul, andes Eestis põlevkivist toodetud energiale ebaausa eelise.
Vt Euroopa Komisjoni otsust (pdf-formaadis)
Vt ka Euroopa Komisjoni pressiteadet otsuse kohta (inglise keeles)
LOODUSKAITSE
Euroopa Komisjon esitles uut elurikkuse kaitse strateegiat
3. mail esitles Euroopa Komisjon EL-i elurikkuse kaitse strateegiat järgmiseks aastakümneks. Strateegia on seotud nii Euroopa Liidu riikide juhtide poliitilise kokkuleppega peatada bioloogilise mitmekesisuse kadu aastaks 2020 kui ka 2010. a oktoobris Nagoyas toimunud Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osapoolte kohtumisel vastuvõetud ülemaailmse strateegiaga (viimast kajastasime ka 2010. a novembri uudiskirjas). EL uus strateegia sisaldab kuut eesmärki, mis on seotud 1) olemasolevate õiguslike vahendite (eelkõige EL linnudirektiivi ja loodusdirektiivi) täiemahulise rakendamisega; 2) nn rohelise infrastruktuuri loomise ja kahjustunud ökosüsteemide taastamisega; 3) säästva põllumajanduse ja metsanduse arendamisega; 4) säästva kalandusega; 5) sissetunginud võõrliikide tõrjega ning 6) bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vastase võitlusega rahvusvaheliselt tasandil.
Strateegia kohaselt on bioloogilise mitmekesisuse kaitsel ka tõsiseltvõetavad majanduslikud põhjused – nimelt kaasnevad jätkuva bioloogilise mitmekesisuse kaoga olulised majanduslikud kahjud. Nii näiteks on putuktolmlemise majanduslik väärtus EL põllumajandusele hinnanguliselt 15 miljardit eurot, see väärtus on mesilaste ning teiste tolmlejate arvu vähenemise tõttu aga tõsises ohus.
Vt EL bioloogilise mitmekesisuse strateegiat (pdf-formaadis)
Vt ka Euroopa Komisjoni pressiteadet bioloogilise mitmekesisuse kohta
VESI
Kehtestati nõuded veeseireprogrammidele
15. aprillil jõustus Keskkonnaministri määrus nr 25 „Nõuded vesikondade veeseireprogrammide kohta“. Määruse eesmärgiks on sätestada ühtsed alused veeseire teostamiseks Eestis, mis on muuhulgas vajalik EL veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ) veeseiret reguleerivate sätete ülevõtmiseks. Samuti võetakse sellega üle EL direktiivi 2008/105/EÜ (nn prioriteetsete ainete direktiivi) veekeskkonna kvaliteedi pikaajalise dünaamika analüüsi reguleerivad sätted, mille tähtajaks ülevõtmata jätmise osas oli Euroopa Komisjon juba Eesti vastu rikkumismenetluse algatanud (viimast kajastasime ka oma veebruari uudiskirjas). Siiani reguleerisid veekeskkonna seiret keskkonnaseire seaduse üldsätted.
Veeseireprogramme koostatakse vesikondade kaupa ning nende üheks eesmärgiks on juba paikaseatud veemajanduskavade tõhususe jälgimine. Veeseireprogrammides sätestatakse seirealade või seirepunktide asukohad ja koordinaadid, seireviisid, seiratavad objektid ja näitajad, seireaeg ning seiresagedus (mitu korda aastas). Määruse kohaselt liigitakse seiret ülevaate-, operatiiv- ja kaitset vajavatel aladel asuvate veekogude täiendavaks seireks (kasutatakse nii põhja- kui pinnavee puhul), uurimusseireks (ainult pinnavee puhul kasutatav) ja koguseliseks seireks (ainult põhjavee puhul kasutatavaks). Määruses on sätestatud iga seireliigi eesmärk ja läbiviimise kord vastavalt veekogumi liigile (põhjaveekogum või pinnaveekogum).
Vt määruse teksti Riigi Teatajas
METSANDUS
Muudeti metsa kultiveerimisel kasutada lubatud kuuskede ja mändide algmaterjali päritolupiirkondade regulatsiooni
18. aprillil jõustusid keskkonnaministri 13. detsembri 2006. a määruse nr 75 „Eestis metsa kultiveerimisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolupiirkonnad“ muudatused. Muudatused puudutasid kuuse ja männi algmaterjali (seemneallika, puistu, seemla jms) päritolupiirkondade regulatsiooni. Kuuskede osas laiendati Ida-Eesti päritolupiirkonda (K2) selliselt, et sellesse kuuluvad nüüdsest ka mõned Harjumaa, Järvamaa, Pärnumaa, Raplamaa ning Ida- ja Lääne-Virumaa vallad, kuna sealsete kuusikute kasvudünaamika on rannikuvööndi päritolu puistutest erinev ning hoopis sarnasem sisemaa kuusikute omale. Lisaks sellele täpsustati ka Eestist väljaspool asuvate pärinemiskohtade regulatsiooni. Kuna algmaterjali on määruse seletuskirja kohaselt sobilik viia põhjast lõunasse ja idast läände, aga mitte vastupidi, siis tuleb ka Lätist ja Leedust pärineva materjali puhul eristada nende riikide lääne- ning kesk- ja idaosast pärinevat algmaterjali. Viimase kasutamine ei ole piiratud, Läti ja Leedu lääneosast pärinevat algmaterjali on aga lubatud kasutada hariliku kuuse puhul ainult Lääne-Eesti piirkonnas (K1) ja hariliku männi puhul ainult Edela-Eesti (M3) Loode-Eesti piirkonnas (M4). Endiselt on lubatud kasutada ka hariliku kuuse kultiveerimismaterjali, mis pärineb Valgevene Vabariigist, muutunud on aga Euroopa Komisjoni otsus, mille alusel see lubatud on (uue otsuse number on 2008/989/EÜ).
Vt keskkonnaministri määruse muudatuste teksti Riigi Teatajas
Vt keskkonnaministri määruse muudatuste eelnõuga seotud materjale Eelnõude infosüsteemis
KALANDUS
Jõustus EL uus kalanduskontrolli süsteem
7. mail jõustus Euroopa Komisjoni rakendusmäärus 404/2011/EL, mis sisaldab täpseid rakenduseeskirju Euroopa Nõukogu määrusele (EÜ) 1224/2009 (nn kalanduskontrolli määrus). Tegemist on viimase sammuga EL uue kalanduskontrolli süsteemi rakendamisel – alates rakendusmääruse jõustumisest on nn kalanduskontrolli määrus (ja sellega ka uus kalanduskontrolli süsteem) täiel määral kohalduv. Kalanduskontrolli süsteem on osaks Euroopa ühisest kalanduspoliitikast, mille üheks peamiseks eesmärgiks on kalapüügieeskirjade jõustamine ning vastavaid eeskirju rikkuvate isikute karistamine.
Uue süsteemi tähtsaimateks muudatusteks on kogu tarneahela („võrgust toidulauani“) kontrollimine, kalandusreeglite rikkumise eest kohaldavate sanktsioonide ühtlustamine EL-is, kontrollireeglite koondamine ühtsesse regulatsiooni ning uue tehnoloogia (st digitaalsete vahendite) kasutamise suurendamine ja ühtlustamine. Uue süsteemi kohaselt on rahaliste sanktsioonide alammääraks püütud kalatoodete viiekordne hind. Lisaks sellele hakataks raskemate rikkumiste eest kohaldama punktisüsteemi – teatud punktide arvu täitumise korral peatatakse kalastamisloa kehtivus (esimesel korral kaheks kuuks, hiljem üha pikemaks perioodiks ning viiendal korral võetakse kalastamisluba lõplikult ära). Teisalt on reeglite korrektsel järgimisel või vabatahtlike lisakohustuste võtmisel võimalik ka kogutud punkte „kustutada“.
Vt rakendusmääruse teksti EL Teatajas (pdf-formaadis)
Vt ka Euroopa Komisjoni pressiteadet rakendusmääruse vastuvõtmise kohta
Vt ka Euroopa Komisjoni pressiteadet, milles vastatakse küsimustele rakendusmääruse kohta (inglise keeles)
Vt ka Euroopa Komisjoni veebilehte ühise kalanduspoliitika kohta
