Silvia Lotman: kaitsealadega seotud suhtlemisega tegeleb riigis kordades vähem inimesi, kui selle töö tegemiseks tegelikult vaja oleks
Üleeuroopaline
looduskaitsealade võrgustik on tuntud ka hellitusnimega Natura 2000. Suurem osa
Eesti kaitsealasid kuulub ka sellesse võrgustikku. Euroopa Komisjon, kes
võrgustiku lõi, saab riikidelt regulaarselt aruandeid võrgustiku seisukorra
kohta, vaatab läbi kaebusi, rahastab näidisprojekte ning vahendab teavet
ekspertide ja ametnike vahel. Igapäevane looduskaitse töö tehakse igal
kaitsealal ja igas liikmesriigis loomulikult kohapeal.
Looduskaitse kui
loodusressursside kasutust piirav tegevus on alati olnud konfliktide allikas.
Mida piiratumaks muutuvad ressursid, seda teravamad on konfliktid. Mida
piiratumad on ressursid, seda hädavajalikum on samas nende kaitsmine
ühisvarana. Selline konstrukt on justkui loodud selleks, et iga ressursi
kasutaja saaks näpuga näidata teise poole ja küsida, miks peab avalikku hüve
just tema arvelt kaitsma.
Selleks, et
looduskaitsja suudaks argumentide padrikus silma selge hoida, on Euroopa
Komisjon andnud välja mõned juhtnöörid, mida teha, et Natura 2000
võrgustiku kaitsealadel konflikte vältida. Heidan neile pilgu peale ja püüan
hinnata, kuidas Eestis üleeuroopaliste loodusväärtuste haldamisega lood on.
Õhuke riik soodustab
konfliktide teket looduskaitses
Soovitus 1: Maaomanikud ja maakasutajad, kes osalevad
kaitseala tegevuste planeerimises, on suurema tõenäosusega tulevikus ka nende
elluviijad ja kaitsjad. Eestis on standardiks saanud,
et looduskaitset planeerides tehakse avalikustamise koosolekuid, kriitilisemad
kohad arutatakse puudutatud rühmadega läbi. Samas on kaitsealasid, kus inimesed
tunnevad end kaasatuna, ent ka alasid, kus kaasamine on ebaõnnestunud. Looduskaitsjana
kuulen üsna tihti küsimust, et miks keegi inimest ei kaitse. Minu jaoks
väljendab see küsija hirmu ebamäärase ähvardava süsteemi ees ja kaasatusest sellisel
juhul rääkida ei saa.
Soovitus 2: Oluline on, et bioloogidel oleks teaduslik
info ala väärtustest ja eesmärkidest, kuid konkreetsete majandamisvõtete
rakendamine on edukam siis, kui see on ühisloome tulemus. Tuues näiteks
poollooduslike koosluste hooldamise, tuleb tõdeda, et nii Euroopa Liit kui ka Eesti
riik on käitunud täiesti vastupidi. Hooldajad justkui ei peaks midagi teadma
tegevuste eesmärgist – linnupesadest ja orhideedest, vaid oluliseks peetakse
heina kõrguse sentimeetreid ning masinaga niidule sõitmise kuupäevi. Eestis on
toetuste korraldamine organiseeritud nii, et ühisloomet on minimaalaselt ehk
riik on meetmed detailselt ettekirjutanud. Nii on kohapealsed loodusväärtuste
säilitajad seatud bürokraatialõksu ning kohalik teadmine alaväärtustatud.
Soovitus 3: Natura 2000 alade valitsejal peavad olema
tugevad kaasava juhtimise oskused. Nad peavad teadma, mida ja kuidas rääkida,
keda informeerida ja kaasata, kuidas vahendada, maandada ja ära hoida konflikte,
kuidas läbirääkida ja konsensust leida. Eesti
kogemusele tuginedes saan öelda, et juhul, kui vastutaval ametnikul on head
kaasava juhtimise oskused, on neid rakendada äärmiselt raske, sest kaitsealadega
seotud suhtlemist teeb riigis kordades vähem inimesi, kui selle töö tegemiseks
tegelikult vaja oleks. Paradoksaalne on, et mida õhemaks riik
kulub ehk mida rohkem ametnikke looduskaitsest koondatakse, seda suurem ja
hirmuäratavam tundub riik tavainimesele.
Soovitus 4: Info ja haridus suunata õigetele
sihtrühmadele, igale sihtrühmale väljatöötada kommunikatsiooniplaan. Keskkonnahariduse valdkond on Eestis minu hinnangul
tugevalt alamehitatud, mistõttu süsteemse sihtrühmadele suunatuse asemel tegeletakse
minimaalse võimaliku tagamisega. Nii ei tunneta inimesed vaatamata looduskaitseliste
toetuste ja hüvitiste olemasolule, et riiklik või üleeuroopaline looduskaitse
neile endile millegipoolest toeks oleks.
Soovitus 5: Innovatiivseid lahendusi, mis ühel
kaitsealal töötavad, võiks jagada ka teistega. Praegusel riigiasutuste struktuuril, kus kaitsealasid
valitsevad, majandavad ja seiravad üleriiklikud asutused, võiks ju parima
praktika levimiseks olla hea eeldus. Tegelikult aga ei pruugi info headest
praktikatest ja innovatiivsetest lahendustest levida ühe riigiasutuse kontori
piireski ametnike ülekoormuse tõttu.
Soovitus 6: Kaitsemeetmete rakendamiseks peab olema
piisav rahaline toetus, mis ei kao bürokraatiabarjääri taha. Kuigi teoreetiliselt on mitmete Natura 2000 aladel
vajalike tegevuste jaoks olemas toetused ja fondid, jääb see kaugele
olukorrast, kus töö elluviija tunneks, et riik teda partnerina väärtustab.
Praegune keskkonnaärgas
ühiskond on kujunemas looduse hoidmise edu pandiks
Kokkuvõtvalt on
Eestil kindlasti arenguruumi paindlike ja inimsõbralike juhtimisviiside kasutusele
võtmisel looduskaitsesse. Eelkõige jääb praegu puudu looduskaitse prioriteediks
pidamisest riiklikul tasandil ning nii rahast, inimestest kui ka muudest
looduskaitset edendada aitavatest vahenditest. Samas teeb rõõmu ühiskondlik potentsiaal
– looduskaitsest huvitatud inimeste hulga kiire kasv viimastel aastatel,
inimeste soov ja valmisolek panustada looduse kaitsmisse. Lähiaastate
väljakutse ongi selle potentsiaali realiseerimine ühiste euroopalike väärtuste
kaitseks.
Üks konkreetne
ettevõtmine selleks sai eelmise aasta lõpus Euroopa Liidu LIFE-programmi
rahastusel alguse. Eestimaa Looduse Fond koos mitmete partneritega alustas
mitmeaastast projekti selleks, et parandada inimeste teadmisi looduskaitsest ja
looduskaitsealadest. Samuti püüame aidata paremale järjele looduskaitseliste
piirangutega kokkupuutuvate inimeste ja ametnike omavahelist suhtlust. Aprilli
lõpus alustasime selleks koos Keskkonnaõiguse Keskusega tasuta õigus- ja
looduskaitselise nõu andmist Looduskaitse nõuandlas. Tegemist on virtuaalse nõuandlaga, mille kaudu saab
igaüks oma küsimuse-probleemi saata või helistades rääkida, kui tundub, et
looduskaitselised piirangud inimese tegemisi kuidagi puudutavad, segavad piiravalt
või on vastupidi ehk hoopis liiga leebed.
Silvia Lotman on Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige ja looduskaitse
ekspert.
Samal teemal:
Natura
2000 võrgustik on tänase Eesti looduskaitse alustala
|
