Natura
2000 võrgustik on tänase Eesti looduskaitse alustala
Kadri
Möller ja Herdis Fridolin, Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond
Natura 2000 võrgustik on Euroopa Liidu
kaitsealade võrgustik. Kuigi tegemist on euroopakeskse algatusega, on see meie
oma looduskaitset tugevasti mõjutanud.
Eesti Natura 2000 alad tuli välja
valida ja võrgustik komplekteerida Euroopa Liiduga liitumiseks ehk 1. maiks
2004. Hiljem on võrgustikku lisandunud uusi alasid. Natura 2000 võrgustikku
arvati peaaegu kõik toonased kaitsealad, lisaks täiendavaid kõrge
loodusväärtusega alasid väljastpoolt. Naturasse tuli võtta ka alasid nende
liikide kaitseks, kellest me eelnevalt kuigipalju ei teadnud (nt pisiteod,
ebasüsik) ja kaitsta selliseid elupaiku, mis meile endale nii igapäevased
tundusid (nt loopealsed ja kadastikud). Natura 2000 võrgustiku tõttu suurenes
kaitstavate alade pindala maismaal kolmandiku võrra, meres lausa 90%. Tänaseks
on Natura 2000 võrgustik praktiliselt valmis. Lõplikku otsust meie Natura alade
piisavuse kohta ei ole Euroopa Komisjon veel langetanud - üksikute liikide ja
elupaikade osas arutelu veel käib.
Natura 2000 aladele ei kehtestata
eraldi kaitsekorda, vaid neid kaitstakse looduskaitseseaduse alusel vastavalt
siseriiklikule kaitsekorrale kaitsealana, hoiualana või püsielupaigana. Praegu
uuendatakse alade kaitsekordasid, koostatud on kaitsekorralduskavad ning toimub
aktiivne elupaikade hooldus (poollooduslikud kooslused) ja taastamine (sood)
peamiselt just eurorahade toel.
Pooltel Eesti liikidest ja elupaikadest läheb hästi, pooltel halvemini
Meie Natura alad on piisavalt suured
võimaldes liikide ellujäämist nendel aladel. On säilinud ka aladevahelised rohekoridorid,
mis võimaldavad liikidel ühelt alalt teisele liikuda.
Võrreldes teiste Euroopa Liidu
riikidega on meie loodus suhteliselt heas seisundis. Loodusdirektiivi liikide
ja elupaikade seisund on Eestis hinnatud paremaks kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Kui meil on soodsas seisundis pool üleeuroopalise tähtsusega liikidest ja
elupaigatüüpidest, siis Euroopas keskmiselt on soodsas seisundis vaid ligikaudu
viiendik elupaikadest ja liikidest. Samas tuleb märkida, et poolte liikide ja
elupaikade seisund pole kiita. Eriti hull on olukord näiteks lendoraval, kelle
elupaiku on vähe alles jäänud ja ainult ühes jões elaval ebapärlikarbil.
Elupaikadest on kõige halvem soometsade ja rohunditerikaste kuusikute olukord.
Tänu Natura 2000 võrgustikule oleme
saanud väga palju uut infot oma loodusväärtuste kohta. Näiteks:
inventeerinud kõikide Natura alade elupaigad; saanud infot uutest mardikaliikidest
(must-seenesultan, männisinelane, männipurelane jt), kelle kaitsele varem
tähelepanu ei pööratud; Eesti Ornitoloogiaühingu kaasabil välja
selgitanud kõige olulisemad linnualad.
Samuti saame kasutada erinevate
Euroopa Liidu fondide vahendeid nii toetuste maksmiseks kui ka muudeks
looduskaitsetegevusteks. Toetusi võiks muidugi alati rohkem olla ja need
peaksid olema suuremad, et maaomanikud ja maakasutajad oleksid rahul ning
toetaksid looduskaitset sajaprotsendiliselt.
Kaasamise parandamise kõrval pöörab riik tähelepanu ka
loodusteadlikkuse kasvatamisele
Looduskaitse
kõige suuremaks väljakutseks on maaomanike, kogukondade ja huvigruppide tõhusam
kaasamine looduse kaitsmisse. Kaasamise parandamiseks on käimas LIFE-projekt,
mida viib ellu Eestimaa Looduse Fond koos partneritega. Ka riik panustab, kaasates kõiki osapooli looduskaitse
otsustusprotsessidesse varasest etapist lahenduse saavutamiseni. Keskkonnaamet
korraldab näiteks pidevalt temaatilisi infopäevi KOV-dele ja teistele, maaomanikele
tutvustatakse nende maal olevaid loodusväärtusi. Avalikkusele korraldatakse
harivaid loodusmatku. Eriti palju on neid maikuus toimuval looduskaitsekuul, mille
teemaks on sel aastal „Terve
Eesti“. Eesmärk on saavutada osapoolte vahel ühine arusaam sellest,
miks me loodust kaitseme, mida ja milleks me kaitseme ning kuidas saaks meie
loodusväärtusi üheskoos säilitada järeltulevatele põlvedele. Probleemiks võib
pidada ka üldist loodusest võõrandumist ning madalat loodusteadlikkust. Loodusteadliku
käitumise väljakujunemisel on olulisel kohal lastele antav looduskeskne
väärtuskasvatus, kusjuures teadmiste kõrval on samaväärne roll positiivsetel
emotsioonidel. Loodushoidliku suhtumise
kujundamisel on oluline vahetu kogemus loodusega. Siin on oluline roll kaitsealadele
paigaldatud infotahvlitel ja korras matkaradadel. Näiteks on hiljuti
rekonstrueeritud Iisaku ja Marimetsa raba vaatetornid ning Viidumäe õpperada .
Kadri Möller on Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna
nõunik ning Herdis Fridolin sama osakonna peaspetsialist.
Samal teemal:
Silvia Lotman: kaitsealadega seotud suhtlemisega tegeleb riigis kordades vähem inimesi, kui selle töö tegemiseks tegelikult vaja oleks
Keskkonnaministeeriumi Natura 2000
veebileht
Looduskaitsekuu
„Terve Eesti“
|
