Rita Annus: konventsiooniga võetud riikide kohustused on õigupoolest inimeste õigused

Århusi konventsioon on keskkonnakaitse ja inimõiguste seostamisel teedrajav rahvusvaheline kokkulepe. Juba aastaid oli maailma erinevates piirkondades toiminud liikumine, mida inglise keeles kutsutakse „environmental justice“. Juristi kõrvale kõlab otsetõlge „keskkonnaõiglus“ kohmakalt ja viitab justkui sellele, et õigluse subjektiks on keskkond, mitte inimene. Keskkonnaõigluse liikumise tunnuseks olid ja on tänaseni inimesed, keda mõjutavad keskkonnas nende teadmata ellu viidud ulatuslikud muutused, mis otseselt ja vahetult mõjutavad nende elukvaliteeti ja tervist. Keskkonnaõigluse liikumise ja Århusi konventsiooni keskmes on inimene ja tema õigus teada saada, millises seisundis on teda ümbritsev keskkond, õigus kaasa rääkida keskkonda puudutavate otsuste tegemises ja neid otsuseid ka vaidlustada. 

Konventsiooni tekstiga tunnustavad sellega ühinenud riigid põhimõtet, et peamiste inimõiguste, sh õiguse elule, tegelikuks toimimiseks on hädavajalik, et inimesed elaksid elu toetavas puhtas keskkonnas. Konventsiooniga võetud riikide kohustused on õigupoolest inimeste õigused. Konventsiooniga ühinenud riigid tagavad keskkonnaalase informatsiooni vaba kättesaadavuse kõigile ja igaühe võimaluse mõjutada teda ümbritsevat keskkonda puudutavaid otsuseid, sealhulgas otsuste vaidlustamise kaudu. Århusi konventsioonil on mitu päris erilist joont, millega ta teistest rahvusvahelistest keskkonnalepingutest eristub. Erakordseim neist on kindlasti see, mil määral lõid valitsusvälised organisatsioonid kaasa konventsiooni kujundamisele ja milline mõju neil konventsiooni rakendamisele ka täna on. 

Konventsiooniga ühineda tundus ainuõige

Eesti jaoks oli tegemist ühega esimestest rahvusvahelistest keskkonnalepetest, mille kujundamisel me iseseisva riigina võrdsetena osalesime. Meenutame, et ajal, kui konventsioonile 1998. aastal Taanis Århusi linnas teiste seas ka Eesti keskkonnaminister Villu Reiljan allkirja andis, oli Eesti taasiseseisvumisest möödunud pisut vähem kui seitse aastat. See oli ajajärk, mil Eesti õiguskorda radikaalselt uuendavad õigusaktid olid enam-vähem igapäevane nähtus. Tõenäoliselt just seetõttu ei tundunud tollal, et Århusi konventsiooniga ühinemine oleks Eestile ülejõu käiv või et seda tuleks teha tasapisi ja põhjalikult järele mõeldes. Tuleb tunnistada, et see ajastu ei olnud pikaldase mõtisklemise, vaid pigem kiire tegutsemise aeg. Tundus ainuõige ühineda põhimõttelisi keskkonda puudutavaid inimõigusi sisaldava verivärske konventsiooniga, mille sünnile Eesti ametkond ja valitsusvälised organisatsiooni olid ise kaasa aidanud. Tõsi, kui toonane rahandusminister Siim Kallas Riigikogus 2001. aasta maikuus konventsiooniga ühinemise seaduseelnõud valitsuse poolt tutvustas, pidi ta Riigikogu täiskogu istungil toonase rahvaesindaja Tiit Toomsaluga maha pidama debati selle üle, kas Eestil on siiski mõistlik nii radikaalseid kohustusi võtta. Hr. Toomsalu tegi eriti murelikuks asjaolu, et Euroopa Liit ei olnud selleks ajaks konventsiooniga veel ühinenud ja nõnda tormavat Eesti nö ajast ette.

Kohtute valmisolek võimaldas Eestis rakendada ulatuslikku kaebeõigust

Konventsioonile allkirja andmise ajal 1998. aastal täitsid tänase Keskkonnaameti ülesandeid valdavalt maavalitsuste keskkonnaosakonnad. Haldusmenetluse seadus jõustus samal ajal, kui konventsiooniga ühinemise seadust Riigikogus menetleti. Kogu riigihaldus läbis samal ajajärgul põhjaliku ümberõppe, kuidas teha motiveeritud otsuseid ja kuidas korraldada avalikke arutelusid. Kõige keerulisem oli kahtlemata konventsiooni kolmanda samba, õigusemõistmisele juurdepääsu tagamise, rakendamine. Konventsiooniga ühinemise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadustik nägi ette reegli, mille kohaselt kohtusse pöördumise õigus eeldas isiku puutumust vaidlustatava otsusega. Halduskohtumenetluses juurdunud põhimõtte olemuslik muutmine õigusakti tasandil tundus peaaegu võimatu ülesandena. Konventsiooniga ühinemise ajal loodeti, et õiguste realiseerimiseks piisab konventsiooni ratifitseerimisest ja selle jõustumisest, sest Eesti põhiseaduse § 123 võimaldab põhimõtteliselt ka rahvusvahelise leppe otserakendamist. Peagi selgus, et kohtud ongi konventsiooni otsekohaldamiseks valmis ja selle tulemusel kujunes Eestis konventsiooni miinimumstandardist oluliselt ulatuslikum kaebeõigus. Juba 2004. aastal tõlgendas Riigikohus põlevkivienergeetika restruktureerimise tegevuskava keskkonnamõju hindamisega seoses esitatud MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebust käsitledes konventsiooni otsekohalduvana ja andis põhjaliku ning laia kaebeõiguse tõlgenduse. Laialdase õiguse keskkonnaasjade kohtus vaidlustamiseks andis valitsusvälistele organisatsioonidele õigusakti tasandil alles 2014. aastal jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seadus.

Konventsioon jõustus 2001. aasta oktoobris, peale seda, kui konventsiooniga oli ühinenud kuusteist riiki. Eesti ühinemisdokument jõudis ÜRO peakontorisse 2. augustil, mis oli vaid üks päev peale Armeenia dokumenti, kes oli kuueteistkümnes ja jõustumiseks vajalik ühineja.

Rita Annus töötas aastatel 1997-2003 Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhatajana.

Samal teemal:

Uudiskirja väljaandmist toetas
Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kõiki ilmunud uudiskirja numbreid saad vaadata meie temaatilisest andmebaasist

Uudiskirja saab endale elektrooniliselt tellida siin