Summer Kern: juurdepääs õigusemõistmisele keskkonnaasjus on Århusi konventsiooni nõrgim lüli

1998. aastal allkirjastatud ja 2001. aastal jõustunud Århusi konventsioon on algusest peale olnud üpris imepärane ühenduslüli keskkonnaalaste õiguste ja inimõiguste vahel.

Konventsiooni erilisust rõhutab ja tugevdab spetsiaalne Århusi konventsiooni vastavuskontrolli süsteem. Selle järgi saavad lisaks konventsiooniosalistele riikidele ja teistele organitele ka üldsuse liikmed pöörduda küsimuste ja probleemidega spetsiaalse ekspertidest koosneva komitee poole.

Konventsiooni sünnist alates pea kahekümne aasta jooksul on konventsiooniosaliste arv kasvanud 47ni ulatudes Islandi saarest läänes kuni Kasahstanini idas. Konventsiooni nõuetele vastamise kontrolli süsteem on tegelenud enam kui 150 juhtumiga ning lisaks on paljudel juhtudel tehtud mitte ainult olulisi järeldusi konventsiooni järgimise kohta, vaid see on toonud kaasa ka väga konkreetseid tulemusi läbipaistvuse ja keskkonnaalase demokraatia suurendamise suunal. Samuti on see olnud eeskujuks teistele sarnastele kontrollisüsteemidele ja ka piirkondadele väljaspool ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni.

Juurdepääs õigusemõistmisele - nn konventsiooni kolmas sammas - on tunnistatud konventsiooni kõige nõrgemaks ning kõige vähem rakendatud osaks. See nõrgestab ka kahe ülejäänud samba - juurdepääs keskkonnateabele ja üldsuse osalemine, rakendamist. Kui nende sätete rikkumise vaidlustamiseks puudub õiguslik võimalus, võivad need hõlpsasti muutuda mõttetuteks lubadusteks paberil. Juurdepääs õigusemõistmisele ulatub kaugemale kui kaks ülejäänud sammast ning peaks võimaldama ka avalikkusel vaidlustada nii eraõiguslike isikute kui ka ametiasutuste tegevust ja tegevusetust, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaalaste õigusaktidega.

Põhimõtteliselt on küsimus selles, et kas valitsusvälised organisatsioonid või üksikisikud saavad sundida otsustajaid täitma lubadusi näiteks õhu puhtamaks muutmise osas, et kaitsta inimeste tervist või tagama, et liiklus ja jäätmed ei mataks enda alla linnasid või et saastajad maksaksid enda tekitatud kahju eest.

Takistusi õiguskaitse kättesaadavuses tuleb vaadelda lähtuvalt sellest, kes, mida ja kuidas kohtus vaidlustada saab

Mõnes riigis on valitsusväliste organisatsioonide ja ülejäänute roll keskkonna kaitsmisel üsna suur ning õiguskaebused keskkonnaalaste õigusaktide rikkumisest üsna tavaline nähtus. Näiteks Eestis, Portugalis ning isegi Prantsusmaal ja Suurbritannias on kaebeõiguse nõuded leebemad paljudest teistest riikidest. Teisisõnu, nendes riikides ei ole rangelt sätestatud, kes võib kohtusse pöörduda.

Siiski on kõikidel nendel riikidel juurdepääsul õigusemõistmisele teistsuguseid probleeme ja seetõttu ei saa neid tingimata pidada hea praktika näiteks. Lõppkokkuvõttes on õiguskaitse kättesaadavuse osas palju erinevaid takistusi, mis ei seisne pelgalt selles, et kes võib kohtusse pöörduda, vaid ka selles, mida ja kuidas saab kohtus vaidlustada.

Kes võib kohtusse pöörduda? Austria jaoks on alati olnud suur probleem, et kaebeõiguse nõuded ehk nõuded sellest, kes võivad kohtusse pöörduda, on väga ranged. See tähendab, et näiteks valitsusvälistel organisatsioonidel on väga napp juurdepääs õigusemõistmisele. Nad võivad kohtusse pöörduda vaid keskkonnamõjude hindamise õiguslikes küsimustes ja piiratud ulatuses ka tööstusheite küsimustes. Ajalooliselt on sarnased piirangud eksisteerinud ka teistes riikides, nagu näiteks Tšehhi Vabariigis, Saksamaal ja Poolas. Mõned nendest riikidest on juurdepääsu õigusemõistmisele aja jooksul oluliselt laiendanud, mõnel juhul vastupidi - kitsendanud. Esimeste puhul ei ole üheski riikidest juurdepääsu kindlasti laiendatud siiski piisavalt selleks, et pidada seda konventsiooni eesmärgi täitmise mõttes küllaldaseks.

Mida saab kohtus vaidlustada? See tähendab, et milliseid otsuseid, tegusid või tegevusetust saab vaidlustada. See on üks keerulisemaid küsimusi. Mõnikord on see siseriiklikes seadustes seotud küsimusega sellest, kes saab kohtusse pöörduda. Näiteks isik, kelle tervist või kodu võib mõjutada naabruses asuv tehas, võib pöörduda tehase vastu kohtusse. Kuigi ta võib kohtusse pöörduda, ei pruugi ta saada vaidlustada kõiki selle tehase mõjusid keskkonnale. Näiteks ei pruugi see tehase naabruses elav isik saada vaidlustada veeseaduse nõudeid. Nii võib juhtuda näiteks Saksamaal.

Mõningatel juhtudel võib küsimus sellest, mida kohtus vaidlustada võib, olla teistsuguse nüansiga. Näiteks võib juhtuda, et mingil teisel põhjusel näib nagu ükski kohus ei oleks kompetentne kaebust üle vaatama. See on veel üks viis, kuidas piirata seda, mida võib vaidlustada. Seda tuleb ette päris mitmetes riikides, sealhulgas näiteks Bulgaarias.

Kuidas asju kohtus vaidlustada saab? Suurbritannial näiteks ei ole suuri probleeme sellega, et kes võib vaidlustada keskkonnaasju kohtus, kuid vaidlustamine ise võib olla ääretult kulukas, viies kaebajad isegi pankrotti. See on seetõttu meeletu takistus õigusemõistmisele juurdepääsule, kuigi põhimõtteliselt näib see igati kättesaadav olevat. Ent on ka selliseid näiteid, kus inimesed on veetnud aastaid kohtutes vaieldes ning võitnud, kuid hoolimata sellest on mets maha raiutud või kiirtee ehitatud. Seega on need võidud olnud nö tühjad võidud paberil.

Esimene samm juurdepääsu parandamisel õigusemõistmisele on probleemide tunnistamine

Kõigepealt peaksid riigid ja üksikisikud tunnistama, et seal, kus Århusi konventsiooni on tegelikult rakendatud, eriti kus valitsusvälistele organisatsioonidele on tagatud õiglane juurdepääs õigusele, on üldiselt saavutatud paremaid tulemusi. See on loonud õiguskindluse mitte ainult keskkonnavaldkonnas, vaid ka teiste majanduses osalejate jaoks. Tundub, et liigub ringi palju hirmujutte, mille kohaselt valitsusväliste organisatsioonide juurdepääs õigusemõistmisele viib tingimata kõikide projektide blokeerimiseni või menetlusprotsesside pikenemiseni. Euroopa Kosjoni enda analüüs on näidanud, et selged reeglid valitsusväliste organisatsioonide osalemisele ja kohtumenetluse reeglites ei suurenda kohtuvaidluste hulka.

Teiseks peaksid riigid vaatama kaugemale oma piiride taha ja olema valmis õppima teistelt. Tegelikult on tõepoolest olemas häid praktikaid, millest õppida ja mida isegi üle võtta.

Kolmandaks on olemas hulk materjale, mis annavad selgeid juhiseid. Mõned nendest on sellised, mida riigid ei saa ignoreerida, nagu näiteks Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-243/15 ja C-664/15. Need kohtukaasused on kitsas tähenduses küll looduskaitse ja veeseaduse kohta, kuid nende juhtumitega on kohus teinud ka üsna selgeks, mida liikmesriikidelt üldiselt oodatakse. Jätkuvate kahtluste korral saab vastused küsimustele Euroopa Komisjoni juhisest samuti Århusi konventsiooni kontrollikomitee juhistest.

Summer Kern on Austria Keskkonnaorganisatsioonide Võrgustiku ÖKOBÜRO keskkonnajurist.

Samal teemal:

Rita Annus: konventsiooniga võetud riikide kohustused on õigupoolest inimeste õigused

Uudiskirja väljaandmist toetas
Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kõiki ilmunud uudiskirja numbreid saad vaadata meie temaatilisest andmebaasist

Uudiskirja saab endale elektrooniliselt tellida siin