Millele seisukohti esitada

Keskkonnalubade, planeeringute ning nende mõjude hindamise menetluse eesmärgiks on võimaldada otsusest puudutatud inimestel väljendada oma huve ning kaitsta oma õigusi. Seejuures tuleb aga tähele panna, et:

• mitte igasugune huvi ei ole kaitstav õigusena. Igal inimesel on õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele ning tervise kaitsele, mistõttu teda kahjustavate tegevuste kavandamisel tuleb nende õigustega arvestada. Samas ei ole loa andjal või planeeringu kehtestajal alust keelata mingit tegevust üksnes seetõttu, et see naabrile ei meeldi.
• loa andjal ei ole alati seadusest tulenevat õigust loa väljaandmata jätmiseks, isegi kui plaanitav tegevus kohalikule kogukonnale ei meeldi (vt selle kohta lähemalt keskkonnaloa andmise teema juures).

Sellises olukorras võib olla mõistlikum esitada menetluse käigus tegevuse elluviimisele sisulisi ettepanekuid – nt teha ettepanekuid mõjude vähendamise meetmete osas.

 Praktikas on sellisteks meetmeteks tegevuslubade menetluses olnud näiteks järgmised sisulised tingimused/ettepanekud (sõltuvalt kavandatava tegevuse iseloomust ja mõjudest):

• kavandatava objekti tööaja piiramine
• kõvakattega teede rajamine
  
• müraseinte rajamine
  
• täiendava seire teostamine
  
• vmt.
  

 Sisuliste ettepanekute esitamine ei tähenda, et ettepaneku esitaja tegevuse heaks kiidaks. Et sellist arusaamatust vältida, võib tuua seisukohtade esitamisel välja üldise vastuseisu („me ei soovi karjääri rajamist“), ent öelda siiski, et kui tegevust lubatakse, siis peaks seda tegema teatud tingimustel (ning need tingimused välja tuua).

Vt ka nõuandeid "Millal koguda allkirju" ning "Kuidas arendajaga kokkuleppeid sõlmida".

<Tagasi sisukorda

NIMBY sündroom

 Kohaliku vastuseisu puhul mõnele arendusprojektile on tõenäoline, et vastuseisjaid hakatakse süüdistama NIMBY sündroomis, mis: 

• tuleneb ingliskeelsest väljendist „not in my back yard“ (eesti keeles „mitte minu tagahoovi“).
• tähistab olukorda, kus vastuseisu ainsaks põhjenduseks on see, et vastuseisja ei soovi tegevust oma kodu lähedale – ehkki tegemist on iseenesest ühiskondlikult vajaliku projektiga (nt prügilad, reovee käitlemisjaamad, tootmisettevõtted, maanteed, kodutute varjupaigad, narkomaanide raviasutused, vanglad jms);
• tähendab hoiakut mille esindajad ei tee planeerimisprotsessis ettepanekuid, kuidas tegevuse mõjusid kogukonna jaoks vähendada vmt, vaid on tegevusele lihtsalt vastu.

Põhjuseid, miks inimesed selliseid objekte oma kodu lähedale ei soovi, on mitmeid – negatiivsed keskkonna- või tervisemõjud ja sellest tulenev elukvaliteedi vähenemine, ohutuse vähenemine, negatiivsete mõjude tõttu omandi väärtuse vähenemine jne. Selline soov tundub olevat täiesti õigustatud.

 Samas tekib selliste projektide rajamisel alati küsimus, milline asukoht oleks nende jaoks kõige õigem – ning seega ka, kas ja miks just valitud asukoha kogukond ja keskkond peaks objektist tulenevate mõjude all kannatama. Kui keegi ei soovi selliseid objekte oma tagaõuele, siis võib juhtuda, et need rajatakse väiksemat vastupanu osutavatesse kogukondadesse, kellel ei ole suurt poliitilist ja majanduslikku mõju (nt madala sissetulekuga piirkonda).

 Teatud juhtudel on kohaliku vastuseisu kindel väljendamine aga täiesti õigustatud, näiteks kui: 

• objekti rajamise menetlusse ei ole üldsust piisavalt kaasatud ning nende arvamused ja huvid välja selgitatud;
  
• tegevuse keskkonnamõjud ei ole piisavalt välja selgitatud ning tegevusest võib selgelt tuleneda oht inimeste elule ja tervisele;
  
• erinevaid huve või aspekte ei ole piisavalt kaalutud ega leitud, et tegemist on sellise negatiivsete mõjudega objekti jaoks tõepoolest parima asukohaga (muusse asukohta rajamine tooks kaasa veel halvemad tagajärjed);
  
• objekti rajamine ei ole üldse vajalik, vaid eesmärki oleks võimalik saavutada ka muul viisil.