Head lugejad!

Sellekuises keskkonnaõiguse uudiskirjas on põnevamateks uudisteks EL uus direktiiv radioaktiivsete jäätmete käitlemise kohta ning Euroopa Kohtu lahend seoses tuulikute keelustamisega Natura 2000 alal. Lisaks kirjutame IMO uuest meetmest laevade õhusaaste vähendamiseks; uuest EL direktiivist, millega hakatakse koguma statistikat keskkonna majanduslike aspektide hindamiseks, jm.

Juulikuises kuumuses ilmus Bioneeris ka KÕKi juristi Siim Vahtruse ülevaateartikkel energeetika teemal: „Energia: üha raskemini rahuldatav vajadus“.

Uudiskirja valmimise eest tuleb lisaks autoritele-toimetajatele tänada  Keskkonnainvesteeringute Keskust, kelle toel igakuist uudiskirja järgmise aasta jooksul välja anname.

Head uudistamist!

lühiuudised

Euroopa Liidus hakatakse koguma keskkonnamajanduslikku statistikat

6. juulil avaldati Euroopa Liidu Teatajas uus EL määrus 691/2011, millega pannakse paika Euroopa keskkonnamajandusliku arvepidamise tingimused. Keskkonnamajandusliku arvepidamisega kogutakse statistilisi andmeid teatud keskkonnaalaste näitajate kohta, et täiendada ja võrrelda sellega muud statistikat. See võimaldab jälgida kogu Euroopa Liidu tasandil ühtse metoodika kohaselt.majandustegevusest tulenevat keskkonnakoormust ning uurida selle leevendamise võimalusi.

Esialgu nähakse määruses ette järgmised moodulid ehk teemad, mille kohta tuleb liikmesriikidel ühtse metoodika alusel andmeid koguda ja Eurostatile esitada:

1)      õhuheitmete arvepidamise moodul;

2)      keskkonnamaksude moodul majandustegevusalade lõikes (nn keskkonnamaksustatistika);

3)      kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamise moodul (see hõlmab kõiki tahkeid, gaasilisi ja vedelas oleksu materjale, välja arvatud õhk ja vesi, massiühikutes aasta kohta – andmeid tuleb koguda näiteks puidukasutuse, biomassi, metallimaakide jm kasutamise kohta).

Loetelud konkreetsetest näitajatest, mille kohta tuleb andmeid koguda, samuti nende esitamise tähtajad, vormid jm on sätestatud määruse lisades. Andmete kogumiseks võivad liikmesriigid kasutada nii uuringuid, statistilisi hindamismenetlusi kui administratiivseid andmeallikaid.

Uus määrus jõustub 11. augustist 2011. a. ning on vahetult liikmesriikidele kohaldatav. Võimalik on kaheaastase üleminekuperioodi kehtestamine liikmesriikidele, kellel on määruse nõuete täitmiseks vaja teha oma statistikasüsteemides suuri kohandusi, kuivõrd tegemist on uue süsteemiga.

Esimene aruanne määruse täitmise ja süsteemi tulemuslikkuse kohta tuleb Komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule juba 31. detsembriks 2013, edaspidi iga kolme aasta tagant. Aruannetele tuleb Komisjonil muuhulgas lisada ka ettepanekud, milliste moodulite kohta võiks edaspidi veel andmeid koguda (nt vee arvepidamine, jäätmete arvepidamine, metsa arvepidamine, mittekasutatud kaevandanud maa-ainese mõõtmine jm).

Vt määrust 691/2011 Euroopa Liidu Teatajas

Komisjon tunnustas esimesi biokütuste säästlikkuse tõestamise skeeme

Euroopa Liit on võtnud endale direktiiviga 2009/28/EÜ (nn taastuvenergia edendamise direktiiv) kohustuse aastaks 2020 suurendada taastuvenergiaallikate osakaalu transpordisektori energiatarbes 10%-ni. Selle eesmärgi saavutamisel on üheks peamiseks vahendiks tavapärastes sisepõlemismootorites kasutatavad bioetanool ja biodiisel. Eelnimetatud direktiiv seab tingimused ka nende biokütuste säästlikkusele – nende kasutamine peab vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning samuti ei tohiks nende tooraine kasvatamine ohustada bioloogilist mitmekesisust.

Selleks, et tõestada müüdava biokütuse vastavust säästlikkuse kriteeriumitele, on EL õiguse kohaselt kaks võimalust. Esmalt peaksid liikmesriigid kehtestama mehhanismid, mis tõestavad riigis toodetavate või imporditavate biokütuste säästlikkust. Kuna erinevad riigid võivad aga kasutada mõningal määral erinevaid standardeid, ei tunnustata neid automaatselt teistes liikmesriikides. Kogu EL-is kehtiva tunnustuse biokütuste säästlikkuse kohta saavad aga anda vabatahtlikud sertifitseerimisskeemid. Esimesed seitse sellistest skeemidest said Euroopa Komisjon tunnustuse osaliseks 19. juulil.

Vt Euroopa Komisjoni pressiteadet otsuste kohta

Vt ka Euroopa Komisjoni vastuseid küsimustele sertifitseerimisskeemide kohta (ingl k)

Vt ka Euroopa Komisjoni biokütuste säästlikkuse sertifitseerimisskeemidele pühendatud veebilehekülge (ingl k)

Uus kliimamuutusega seotud õiguse andmebaas

Tšehhi keskkonnaõiguse organisatsioon Ecologicky Pravni Servis (EPS) on veebi üles pannud uue andmebaasi, kuhu on kogutud hulgaliselt kliimamuutusega seotud õigusteavet. Andmebaasist saab infot selle kohta, kuidas kliimamuutusega seonduvat õiguslikult reguleeritakse ning miks see vajalik on; muuhulgas saab alla laadida erinevate riikide kliimamuutusega seotud õigusakte või eelnõusid ning selgitusi nende kohta. Andmebaas valmis koostöös Euroopa keskkonnaõiguse organisatsioonide ühendusega Justice & Environment, mille liige on ka KÕK.

Andmebaas on kättesaadav siit: http://www.climatedatabase.cz/database

Euroopa Kohus: Natura 2000 alale tuuleparkide rajamist muuks kui omatarbeks võib täielikult keelata

Euroopa Kohus tegi 21. juulil kohtuasjas C-2/10 otsuse, mis võimaldab ulatuslikumalt piirata tuuleparkide rajamist Natura 2000 aladele,  st ilma sellekohase kava või projekti mõjude hindamiseta keskkonnale. Kohtuasjas oli vaidluse all Itaalias kehtestatud keeld rajada muuks kui oma tarbeks mõeldud uusi tuulikuid Natura 2000  aladele 200 meetri laiuses kaitsevööndis, ilma et hinnataks projekti või kava keskkonnamõju konkreetsele Natura 2000 alale. Tegemist oli Itaalia kohtu eelotsusetaotlusele antud hinnanguga, mis puudutas loa andmisest keeldumist tuulegeneraatorite paigutamiseks Alta Murgia rahvuspargi territooriumile, mis kuulub Natura 2000 võrgustikku.

Kohus leidis, et ehkki selline keeld on rangem kui Natura 2000 võrgustiku kaitset reguleerivad linnudirektiiv ja loodusdirektiiv ning taastuvallikatest energia kasutamist reguleerivad direktiivid 2001/77 ja 2009/28, ei ole see nende direktiividega vastuolus. Rangemate meetmete kehtestamine on Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artikkel 193 alusel võimalik, ent need peavad olema kooskõlas ELTL-ga ning neist tuleb komisjonile teatada. Kohus märkis, et Itaalia õigusnormide eesmärk järgib samu eesmärke, mis loodusdirektiiv, st peamine eesmärk on Natura 2000 võrgustikku kuuluvate alade säilitamine ning eelkõige loodusliku linnustiku elupaikade kaitsmine ohtude vastu, mida tuulegeneraatorid neile kujutada võivad. Kohus leidis veel, et rangemad kaitsemeetmed vastavad ELTL sätetele ega ohusta ka liidu uute ja taastuvate energiate arendamise eesmärki ELTL artikkel 194 lg 1 kohaselt, kuna Itaalia siseriiklik õigus võimaldab erandi tegemist oma tarbeks mõeldud alla 20 kW tuulikute puhul. Seetõttu oli rangema meetme kehtestamine antud juhul lubatav.

Kohus pidas vajalikuks rõhutada, et siseriikliku rangema õigusnormi puhul peab olema järgitud liidu üldpõhimõtteid – diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Vastupidisel juhul poleks kaitsemeede kooskõlas ELTL-ga. Kohus Itaalia poolt nende põhimõtete rikkumist ei näinud, kuivõrd meetmed puudutavad üksnes tuulikuid ega käsitle muid taastuvenergia tootmise viise, keeldu kohaldatakse üksnes uute ärilistel eesmärkidel rajatavate tuulikute suhtes ning see ei puuduta oma tarbeks mõeldud 20 kW tuulikute rajamist.

Antud juhtumi puhul juhtis kohus tähelepanu tuuleparkide eripärale, eelkõige ohtudele lindude suhtes – kokkupõrkeoht, häired ja ümberasustamine, „barjääri” mõju, mis sunnib linde muutma oma lennusuunda või põhjustab nende elupaikade kadumist või halvenemist. Seega võimaldab kohtu otsus liikmesriikidel oma siseriiklikus õiguses kehtestada õigusnormi alusel eelduse, et muuks kui omatarbeks rajatud tuulepargid omavad mõju Natura 2000 alale, st ilma eelneva keskkonnamõjude hindamiseta. Euroopa Kohtu otsus erineb Euroopa Komisjoni varasematest  juhistest tuuleparkide arengu ja Natura 2000 alade koosmõju kohta, seades ulatuslikumad võimalused tuuleparkide rajamise keelustamiseks. Euroopa Komisjoni juhises nähakse ette, et tuulepargi tõenäoliselt kahjulikku mõju Natura 2000 ala suhtes tuleb asjakohaselt hinnata, pidades silmas ala kaitse-eesmärke. Seega juhise kohaselt enne mõju hindamist tegevust keelata ei saaks.

Eesti kehtiv seadusandlus näeb ette eelneva keskkonnamõjude hindamise tuuleparkide rajamiseks Natura aladele KeHJS § 3 p 2 mõttes. Antud kohtuotsus aga võimaldab liikmesriigis kehtestada Natura 2000 alale muuks kui omatarbeks mõeldud tuuleparkide rajamise absoluutse keelu ilma mõjude hindamiseta (eeldusel, et on järgitud ELTL ja selle üldpõhimõtteid).

Vt Euroopa Kohtu otsust asjas C-2/10  

Täpsustati pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtuseid

7. augustil 2011 jõustusid keskkonnaministri 09.09.2010.a määruse nr 49 Pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtused ja nende kohaldamise meetodid ning keskkonna kvaliteedi piirväärtused vee-elustikus muudatused. Määrusega täpsustatakse pinnavees prioriteetsete ja ohtlike ainete kontsentratsiooni piirväärtusi ehk keskkonna kvaliteedi piirväärtusi vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivile 2008/105/EÜ, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas.

Direktiiviga on kehtestatud pinnavee kvaliteedistandard (veeseaduses nimetatakse seda keskkonna kvaliteedi piirväärtuseks) ning kolme aine (elavhõbeda ja selle ühendite – heksaklorobenseen ja heksaklorobutadieen) kontsentratsiooni piirväärtused ehk piirkontsentratsioonid vee-elustikus, kuna uuringutulemused on näidanud, et üksnes vee kohta kehtestatud piirväärtused ei taga vee-elustiku piisavat kaitset.

Liikmesriikidele on jäetud võimalus kehtestada vee-elustiku ja veekogude põhjasetete osas riigisisesed keskkonna kvaliteedi piirväärtused. Määrusega kehtestataksegi ülaltoodud kolme ohtliku aine piirkontsentratsioon vee-elustikus ehk keskkonna kvaliteedi piirväärtused vee-elustikus.

Vt muudatusi Riigi Teatajas

Allikas: määruse eelnõu seletuskiri (Keskkonnaministeerium)

Muudeti põhjaveekogumite moodustamise ja seisundiklasside määramise korda

7. augustil 2011 jõustusid põhjaveekogumite moodustamise korra ning nende seisundiklasside määramise korra muudatused. Viidatud kord on kehtestatud keskkonnaministri 29.12.2009.a määrusega nr 75. Muudatuste ajendiks oli osaline vastuolu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2000/60/EÜ (veepoliitika raamdirektiiv, edaspidi VPRD) ja selle rakendamise juhistega.

Eesti põhjaveekogumid moodustati enne VPRD juhiste koostamist aastatel 2001–2003, ning need jagunesid alamkogumiteks või koondati ühendkogumiteks. VPRD ning selle juhised aga alamkogumite mõistet ei kasuta, mistõttu alamkogumite kasutamine muudab Keskkonnaministeeriumi selgitusel põhjaveekogumi seisundi määratlemise ja aruandlusega seotud tegevused ebaselgeks ja keeruliseks. Seetõttu nimetati muudatusega alamveekogud eraldi põhjaveekogumiteks.

Lisaks täpsustati põhjaveekogumite seisundiklassi hindamise sätteid. Muuhulgas muudeti sätet, mille kohaselt põhjaveekogumi seisundit loeti heaks juhul, kui on täidetud vähemalt 70% põhjaveekogumi keemilise ja koguselise seisundi näitajate tingimustest. Määruse muudatuse järgi loetakse põhjaveekogumi keemiline seisund heaks, kui on täidetud vähemalt 80% põhjaveekogumi keemilise seisundi kvaliteedinäitajate väärtustest.

Vt muudatusi Riigi Teatajas

Muudatuste põhjendustega saab tutvuda muudatuste eelnõu seletuskirjas

Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) uudne meede CO₂ emissiooni vähendamiseks

MARPOL konventsiooni osapooled võtsid IMO Merekeskkonnakaitse Komitee (Marine Environment Protection Committee – MEPC) 62. kohtumisel 11.-15. juulil 2011 Londonis vastu ülemaailmselt siduva meetme vähendada rahvusvahelise meretranspordi poolt tekitavat CO₂ emissiooni ning täiustada uute laevade energiatõhusust. Selleks hakatakse laevadele kohaldama Energia Tõhususe Disaini Indeksit (Energy Efficiency Design Index – EEDI). MARPOL konventsiooni protokolli Lisa VI, mis käsitleb õhusaastet laevadelt, täiendati uue peatükiga 4.

MARPOL 73/78 on üks olulisemaid IMO konventsioone, mille eesmärk on ennetada mere reostamist laevaheitmetega. Konventsioon võeti vastu 1973. aastal ja seda täiendati protokolliga 1978. aastal. 1997. aastal lisandus konventsioonile protokoll, mis käsitleb õhusaastet laevadelt (lisa VI ). Eesti liitus 1992. aastal MARPOL 73/78 konventsiooni ja selle lisadega I-V ja 2007. aastal lisaga VI.

EEDI muutub kohustuslikuks alates 2015. aastast. EEDI seab tehnilise standardi kindla kategooriaga uute laevade energiatõhususe täiustamiseks, mis vähendab aastaks 2030 CO₂ kogust umbes 25-30% võrra. Indeksit kohaldatakse suurimale kaubalaevastikule, mis oodavalt katab 70% uute laevade emissioonist.

Meretransport moodustab 3% ülemaailmsest CO₂ emissioonist ning esindab 85% rahvusvahelisest kaubatranspordist. Iga tonni laevakütuse põlemisel vabaneb õhku keskmiselt 3,1 tonni CO₂.Euroopa Liidu hinnangul on aastaks 2050 CO₂ oodatav kasv enam kui kahekordne, kui meetmeid emissiooni vähendamiseks ei võeta. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku vähendada Euroopa Liidu laevade emissiooni vähemalt 40% aastaks 2050 võrreldes 2005. aastaga. Vt ettepaneku kohta lähemalt White Paper on Transport.

Vt lähemalt Euroopa Komisjoni pressiteadet (ingl k)

Vt ka MEPC 62. kohtumise ülevaadet IMO kodulehelt  (ingl k)

Vt EEDI kohta lähemalt IMO kodulehelt (ingl k)

Vt ka Euroopa Liidu tegevusi kasvuhoonegaaside vähendamise osas meretranspordis Euroopa Komisjoni kodulehelt (ingl k)

Valitsus saatis Eesti merenduspoliitika Riigikogule arutamiseks

Vabariigi Valitsus toetas 14. juuli istungil Eesti merenduspoliitika riiklikku arengukava kuni 2020. aastani ning saatis selle arutamiseks Riigikogule.

„Eesti merenduspoliitika 2011-2020“ eesmärgiks on edendada Eesti merendust, toetada merendusega seotud ettevõtluse arengut, parandada laevaliikluse ja muude merega seotud tegevuste ohutust ning kaitsta mere- ja rannakeskkonda ja merega seotud kultuuripärandit. Arengukava eelnõu käsitleb merealast seadusloomet, merega seotud uute töökohtade teket, Eesti laevanduse rahvusvahelist konkurentsivõimet jm.

Lisaks majanduslikele aspektidele puudutab merenduspoliitika ka keskkonnaalaseid aspekte, mh on  merenduse visiooni osaks merele avalduva keskkonnakoormuse vähendamine. Kavas nähakse konkreetsete eesmärkidena ette, et merekeskkonna seisund on aastaks 2020 paranenud ning et merenduse korraldus ja seadusandlik baas on tõhusamad. Selleks nähakse meetmetena muuhulgas ette

avaliku sektori võimekuse suurendamist merereostuse ärahoidmiseks ja merekeskkonna kaitse planeerimiseks, laevade ja sadamatega seotud keskkonnakoormuse vähendamist, aga ka merealade ruumilist planeerimist aastaks 2020, samuti merekeskkonna kaitse seaduse väljatöötamist.

Vt merenduspoliitika eelnõu viimast versiooni eelnõude infosüsteemis

Ohtlikust lastist teavitamise kord

14. juulil võttis majandus- ja kommunikatsiooniminister vastu uue määruse nr 74, mis reguleerib veeteed pidi veetavast ohtlikust lastist teavitamise korda. Tegemist on nõuetega, mis tulenevad muudetud meresõiduohutuse seadusest (neid muudatusi kajastasime pikemalt möödunud kuu uudiskirjas).

Ohtlik last on pakitult või mahtlastina veetav kemikaal või seda sisaldav toode või materjal, mis sadamas käitlemisel või mereveol või sisevetel vedamisel võib ohustada inimese elu või kahjustada tema tervist või keskkonda. Ohtliku lasti vedu ja sellest teavitamine oli reguleeritud ka varem, majandus- ja kommunikatsiooniministri 10.08.2005.a. määrusega nr 89, mille uus määrus asendab.

Vt määrust „Ohtlikust lastist teavitamise kord“ Riigi Teatajas

Jõustusid elektri- ja elektroonikaseadmetes ohtlike ainete sisaldust reguleeriva direktiivi muudatused

21. juulil 2011 jõustus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes, millega laiendatakse elektri- ja elektroonikaseadmetes raskmetallide ja muude ohtlike ainete kasutamise keeldu senisest hoopis suuremale hulgale toodetele. Tegemist on  EL direktiivi 2002/95/EÜ (nn RoHS-direktiivi) uuesti sõnastatud ja muudetud versiooniga; sätestatavate muudatuste sisu kajastasime lähemalt oma juunikuu uudiskirjas. Liikmesriikidel on uute eeskirjade ülevõtmiseks aega 18 kuud.

Vt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes Euroopa Liidu Teatajas(pdf)

Vt Euroopa Komisjoni pressiteadet

Vt KÕKi 2011.a juunikuu uudiskirja uudist elektri- ja elektroonikaseadmetes ohtlike ainete sisaldust reguleeriva direktiivi muudatuste heakskiitmise kohta Euroopa Nõukogu poolt

Kreosoodi tööstuslikule kasutamisele seatakse rangemad piirangud

Euroopa Komisjon võttis 26. juulil 2011 vastu direktiivi 2011/71/EL, et muuta biotsiidide direktiivi, mille alusel hakkavad alates 1. maist 2013 kehtima rangemad piirangud kreosoodi tööstuslikule kasutamisele - ettevõtjad ei tohi kantserogeenset kreosooti Euroopa Liidus enam vastava loata turustada. Kreosoot lisatakse biotsiidide direktiivi I lisasse, kus on loetelu biotsiidides kasutatavatest toimeainetest, millele esitatavad nõuded on liidu tasandil heaks kiidetud. Biotsiidide direktiivi eesmärk on ühtlustada biotsiidide ja nendes sisalduvate toimeainete Euroopa turgu, et tagada inimeste, loomade ja keskkonna kaitse kõrge tase.

Kreosoodi tarbijakasutus keelati 2003. aastal. Kreosoot on mürkkemikaal, mida kasutatakse tööstusliku ennetava puidutöötlusvahendina (puidust raudteeliiprite, elektri- ja tarapostide immutamiseks). Kreosoot on sadade ühendite segu, mis sisaldab keskkonnale väga kahjulikke ning tulevastele põlvkondadele ohte põhjustavaid bitsüklilisi ja polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke.

Biotsiidide direktiivi muutmise otsuse aluseks on riskianalüüs, milles käsitleti kreosoodi mõju inimeste tervisele ja keskkonnale. Kreosoot on kantserogeenne igal kontsentratsioonil ning kreosoodiga töödeldud puidu otsene kokkupuude pinnase või veega põhjustab olulise keskkonnaohu.

Liikmesriigid peavad direktiivi hiljemalt 30. aprilliks 2012 vastu võtma ja avaldama riiklikud õigusnormid, mis oleksid kooskõlas kõnealuse õigusaktiga.

Vt Euroopa Komisjoni pressiteadet

Vt Euroopa Komisjoni direktiivi 2011/71/EL,  millega muudetakse biotsiidide direktiivi, et kanda selle I lisasse toimeaine kreosoot

Euroopa Liidus kehtestati nõuded kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks

Euroopa Nõukogu võttis 19. juulil 2011 vastu direktiivi 2011/70/Euratom kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kohta. Sellega seatakse esmakordselt Euroopa Liidu tasandil nõuded tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemisele (v.a. piiriülese veo osas, mis on juba varem EL poolt reguleeritud); direktiivi koostati üle kümne aasta.

Direktiiviga soovitakse lahendada seni lahtised küsimused muuhulgas selle osas, mida teha tuumajaamadest ülejäävate jäätmetega. Kõik ELi liikmesriigid toodavad radioaktiivseid jäätmeid mitmesuguste tegevuste tulemusena, näiteks elektroonika tootmisel, meditsiinis, teadustöös, tööstuses ja põllumajanduses. 27 liikmesriigist 14-s on kasutusel tuumareaktorid, mis tekitavad kasutatud tuumkütust. Samas on vaid vähestel liikmesriikidel selged plaanid tuumajäätmete lõppladustamise jaoks.

Euroopa Komisjoni teatel kindlustatakse direktiiviga, et riigid tagavad kõrgetasemelise ohutuse kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemisel, kaitsmaks töötajaid ja ühiskonda üldiselt ioniseeritud kiirguse ohtude vastu. Selleks on direktiiviga seatud kolm peamist meedet:

1)      igal liikmesriigil tuleb välja töötada siseriiklik programm, mis sisaldab radioaktiivsete jäätmete käitlemise korraldust, sh selgitust, millal, kuhu ja kuidas on plaanitud jäätmeid lõplikult ladustada, millised on käitlemise kulud ning kust selleks raha saadakse. Esimesed programmid peavad valmis olema aastaks 2015; pärast seda tuleb programmi vähemalt kord 10 aasta jooksul uuendada;

2)      liikmesriikidel tuleb kehtestada radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks riiklikud ohutusnõuded, mille aluseks on Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri ohutusstandardid;

3)      läbipaistvus - iga liikmesriik peab tagama avalikkuse informeerimise radioaktiivsete jäätmete käitlemise teemal vajaliku teabega ning avalikkuse osalemise otsustusprotsessis.

Lisaks peab iga liikmesriik asutama seadusjärgse asutuse radioaktiivsete jäätmete käitlemise ja selle ohutuse korraldamiseks. Direktiivi alusel on lubatud ka radioaktiivsete jäätmete eksport Euroopa Liidust välja kolmandasse riiki, kuid üksnes väga rangete reeglite järgimisel. Näiteks tuleb Komisjoni sellest teavitada ning sihtriigil peavad olema radioaktiivsete jäätmete käitlemise ja lõppladustamise programmid ning lõppladustamisrajatisel luba radioaktiivsete jäätmete vastuvõtmiseks.

Direktiiv jõustub käesoleva aasta septembrikuu lõpus. Liikmesriigid peavad selle siseriiklikku õigusesse üle võtma kahe aasta jooksul.

Vt direktiivi 2011/70/Euratom Euroopa Liidu Teatajas

Vt ka Euroopa Komisjoni toetavat pressiteadet (ingl k)

Vt Euroopa Nõukogu pressiteadet (ingl k)

Vt ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust direktiivi kohta

Vt ka Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri ohutusstandardeid IAEA (International Atomic Energy Agency) kodulehel (ingl k)

Fotode autorid: