SEPTEMBER 2012

Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.

Uudiskirja saab endale elektrooniliselt tellida siin, loobumiseks palume saata teade aadressile k6k@k6k.ee

Hea lugeja!

Suvepuhkused on selleks aastaks läbi ning sellest annab märku ka viimase kuu jooksul avalikustatud eelnõude hulk. Nende sekka kuuluvad eelnõud, mis käsitlevad keskkonnamõjude hindamise süsteemi põhjalikku muutmist, jahipidamise korraldust ja keskkonnatasusid; jätkuvalt on aktuaalne ka uue planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku koostamine. Aasta viimases kvartalis on eelpool loetletutele lisaks oodata veel mitmete keskkonnaõiguse kodifitseerimise käigus uuendatud nn „eriseaduste“ (sh keskkonnavastutuse seaduse ja keskkonnaseire seaduse) eelnõude avalikustamist.

Rahvusraamatukogu ilmutas aga 2011. a õiguskirjanduse bibliograafia, mille temaatilist jaotust kasutades saavad huvilised hõlpsalt ülevaate kõigist Eestis eelmisel aastal ilmunud keskkonnaõiguse teemalistest publikatsioonidest.

Mõnusat uudistamist!

Peateema

Ministeerium plaanib keskkonnamõjude hindamise regulatsiooni põhjalikult muuta

lühiuudised

Komisjoni otsus nr 2012/481/EL

Komisjoni otsus, 16. august 2012, millega kehtestatakse trükitud paberile ELi ökomärgise andmise ökoloogilised kriteeriumid

Otsusega kehtestatakse analoogselt muude toodetega (varem nt süle- ja lauaarvutid, valgustid, koopia- ja joonestuspaber) ka trükitud paberile ELi ökomärgise andmise kriteeriumid.

Rahandusministeerium (RahM) on avalikustanud eelnõu keskkonnatasude seaduse muutmiseks, et muuta maavara kaevandamisõiguse tasude ning veevõtu tasude jaotust riigieelarve ja kohalike omavalitsuste eelarvete vahel. Maavara kaevandamisõiguse tasu on tasu, mida tuleb maksta riigile kuuluva maavara kaevandamise, kasutamise või kasutuskõlbmatuks muutmise eest. Tasu suurus on määratud kaevandatava maavara mahu või massi alusel ning see sõltub sellest, millist maavara (nt dolokivi, liiv, kruus, lubjakivi, põlevkivi) kaevandatakse. Juhul, kui maavara kaevandatakse üleriigilise tähtsusega maardlas (nt kõigis põlevkivimaardlates), laekub kehtiva seaduse kohaselt 50% tasust riigieelarvesse ja 50% kaevandamisala kohaliku omavalitsuse eelarvesse.

Kavandatava muudatuse kohaselt hakkaks KOV eelarvesse laekuma 25% kaevandamisõiguse tasust (kui kaevandatakse üleriigilise tähtsusega maardlas), ülejäänu jääb riigieelarvesse. Analoogne muudatus tehakse ka tasude osas, mida tuleb maksta veevõtu eest üleriigilises maardlas. Muudatuse põhjendusena tuuakse eelnõu seletuskirjas välja, et see aitab ühtlustada KOV-de võimalusi elukeskkonna parandamisel. Keskkonnatasude seaduse kohaselt on keskkonnatasude eesmärgiks vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega seotud võimalikku kahju. Kui riigieelarvest rahastatakse keskkonnatasudest laekunud summade eest tavaliselt otseselt keskkonnakaitselisi meetmeid, siis KOV-de jaoks ei ole raha kasutamise eesmärk olnud seaduses paika pandud ja nn põlevkivivallad on seda kasutanud lihtsalt eelarvesse laekuva tuluna. RahM on leidnud, et keskkonnatasud on muutnud KOV-de sissetulekute erinevuse ebamõistlikult suureks ega peegelda nende tegelikke vajadusi. Suurte kaevandusaladega KOV-dele on keskkonnatasu oluline, kuid ebastabiilne sissetulek, mistõttu on KOV-de jaoks oluline risk nt mõne kaevanduse ootamatu mitteavamine, ning kaevandustest laekuvad sissetulekud võivad aastate lõikes oluliselt kõikuda.

KOV-dele laekuva kaevandamistasude osa vähendamine on RahM-l olnud plaanis juba alates 2007. aastast, ent seni ei ole KOV-d sellega nõus olnud. Praegune eelnõu kujutab endast kokkulepet valitsuse ja Omavalitsusliitude Koostöökogu vahel, kusjuures muudatuse elluviimise eelduseks on veel mitmed tingimused. Eelnõu seletuskirja kohaselt KOV-de tulubaas muudatuse tulemusena tervikuna ei muutu, vaid kaevandusalade KOV-dele laekuv tasude osa asendatakse osaliselt tasandusfondi toetusega. Ette nähakse ka nelja-aastane järk-järgult vähenev kompensatsioon, juhul kui tasandusfondi eraldis ei kata muudatusest tingitud tulude vähenemist. Muudatused on plaanis jõustada 2013. aasta algusest.

Keskkonnatasude seaduse muutmise eelnõu  ja seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis

Kehtiv keskkonnatasude seadus

6. septembril avaldati Riigi Teatajas Vabariigi Valitsuse korraldus üleriigilise planeeringu ”Eesti 2030+” kehtestamise kohta. Üleriigiline planeering on pikaajaline strateegiline kava, milles määratakse kogu riigi ruumilise arengu kõige üldisemad põhimõtted. See annab üldised suunised maakonnaplaneeringute ja omavalitsuste üldplaneeringute koostamiseks ning riigi tasandi valdkondlike arengukavade või strateegiate sidumiseks planeeringuga. Üleriigiline planeering ise ei ole otseselt ühegi objekti rajamise aluseks, vaid on arengut koordineeriv ja suunav dokument. Planeeringu algatamist kajastasime lähemalt KÕKi 2010. a märtsikuu uudiskirjas.

”Eesti 2030+” suunab Eesti järgmise 20 aasta ruumilist arengut, muuhulgas ka peale 2030. aastat, keskendudes transpordi, asustuse, energeetika, looduskeskkonna ja merealade arengule. Planeeringu peamine arengueesmärk on tagada elamisvõimalused Eesti igas asustatud paigas, milleks on vajalikud kvaliteetne elukeskkond, head ja mugavad liikumisvõimalused ning varustatus oluliste võrkudega (nt energia, kergliiklusteed). „Eesti 2030+“ visioon põhineb hajalinnastumisel – ühtseks tervikuks seotakse kompaktsed linnad, eeslinnad ja traditsioonilised külad, väärtustades kõiki neid elamisviise võrdselt ühepalju. See põhineb läbimõeldud transpordiühendustel nii Eesti siseselt kui välismaaga, sh raudtee arendamisel. Lisaks on tähelepanuväärivad suunad seatud energeetika valdkonnas – Eesti energiavarustuse võimaluste avardamine, luues välisühendusi Läänemere piirkonna energiavõrkudega, kliimale soovimatu mõju vältimine, taastuvenergia suurema osakaalu saavutamine, energiasäästlike meetmete rakendamise tagamine ja energiatootmise keskkonnamõju vähendamine. Muuhulgas märgitakse planeeringus, et järgneval aastakümnel hakkavad Eesti valikuid territooriumi ja loodusressursside kasutamise kavandamisel ja suunamisel määrama hetkel väljatöötatav rohetaristu strateegia, „Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030” ning valmiv looduskaitse arengukava aastani 2020.

Üleriigilise planeeringu lisana on koostatud ka planeeringu elluviimise tegevuskava, mis katab peamisi riigi tegevusvaldkondi, millest planeeringu eesmärkide saavutamine sõltub. Planeeringu elluviimise tegevuskava täitmist on kavas arutada valitsuse istungil vähemalt kord kahe aasta jooksul.

Vabariigi Valitsuse korraldus üleriigilise planeeringu kehtestamise kohta Riigi Teatajas

Üleriigilise planeeringu tekst (pdf) planeeringu temaatilisel veebilehel

Üleriigilise planeeringu elluviimise tegevuskava (pdf) planeeringu temaatilisel veebilehel

Üleriigilise planeeringu seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis (EIS)

KÕKi 2010. a märtsikuu uudiskiri üleriigilise planeeringu algatamise kohta

28. augustil teatas Euroopa Komisjon, et Austraalia ja EL kavatsevad ühendada kasvuhoonegaaside (KHG) kauplemise süsteemid. Selline areng võimaldab tulevikus ELi ja Austraalia ettevõtetel kasutada nii Austraalia kui ka ELi süsteemist pärinevaid heitkoguse saastekvoote. Esialgu, alates 2015. aasta keskpaigast võimaldatakse üksnes Austraalia ettevõtetel kasutada Euroopa Liidu KHG saastekvoote. Lõplikult ühendatakse KHG kauplemissüsteemid regioonidevaheliselt hiljemalt alates 1. juulist 2018. a – seejärel avaneb ka ELi ettevõtetele võimalus kasutada Austraalia saastekvoote.

Nii Austraalia kui ka Euroopa Liidu heitkoguste kauplemise süsteemid põhinevad sarnasel skeemil – suurimad kasvuhoonegaaside tootjad on sunnitud (vähemalt teatud ulatuses) hankima oma heitele vastava koguse saastekvoote. Keskkonnasäästlikumad ettevõtted saavad omakorda müüa oma kasutamata saastekvoote suurematele saastajatele.

Euroopa Komisjoni pressiteade (ingl k)

Novembrist saavad tarbijad rehvide kohta rohkem infot

1. novembrist jõustuvad EL määruse (EÜ) nr 1222/2009 (rehvide märgistamise kohta) nõuded. Määrus on kõigis EL riikides otsekohaldatav õigusakt, mis kohustab rehvide tootjaid ja edasimüüjaid andma tarbijatele infot müüdavate rehvide kohta. Sarnaselt nt pesumasinate ja teleritega tuleb rehvide müügikohas välja panna märgis ning rehvidele kinnitada kleebis, millel on info rehvide kütusesäästlikkuse, märjal teel pidavuse ning  sõidul tekkiva mürataseme kohta.

Rehvide märgistamise nõude eesmärgiks on lihtsustada tarbijate jaoks teadlike valikute tegemist. Rehvide valik mõjutab oluliselt autode kütusekulu – veeretakistuse arvele võib lugeda 20-30% auto kütusekulust. Kuna aga veeretakistuse vähendamine võib lisaks kütusekulu vähendamisele kaasa tuua ka halvema pidavuse märjal teel, on oluline teha tarbijale teatavaks ka sellekohane info. Lisaks aitab rehvi kasutamisel tekkiva mürataseme väljatoomine valida rehve, mis vähendavad liiklusega kaasnevat müra.

Uusi nõudeid kohaldatakse rehvidele, mis on toodetud pärast käesoleva aasta 1. juulit. Eesti kontekstis on ka oluline, et märgistamise nõuded ei kehti naastrehvide suhtes.

EL määruse (EÜ) nr 1222/2009 tekst (pdf)

Euroopa Komisjoni temaatiline veebileht rehvide märgistamise kohta (ingl k)

5. septembril avaldati Riigi Teatajas Vabariigi Valitsuse määruse muudatused, mille kohaselt lisatakse kasvuhoonegaaside (KHG) kauplemise süsteemi mõned uued tegevusvaldkonnad. Muudatuste ajendiks on EL direktiivi 2009/29/EÜ (KHG kauplemise süsteem)  lisas 1 nimetatud KHG tegevusalade lisamine Eesti siseriiklikku õigusesse. Muudatuste kohaselt laieneb KHG kauplemise süsteem alates 1. jaanuarist 2013. aastast, mil algab kolmas KHG kauplemisperiood (2013-2020), ka käitajatele, kes tegelevad alumiiniumi, lämmastikhappe, adipiinhappe, glüoksaali, glüoksüülhappe ja ammoniaagi tootmisega. Need ettevõtted peavad edaspidi KHG emiteerimiseks omama KHG heitkoguse luba ja saastekvoote. Eelnõu seletuskirja kohaselt Eestis sellised ettevõtted puuduvad, mistõttu määruse muudatustel hetkel praktiline mõju ilmselt puudub.

Määrusesse lisatakse ka seni kehtinud õigusega võrreldes detailsemad reeglid põletusseadmete summaarse nimisoojusvõimsuse arvutamiseks, millest lähtudes selgitatakse välja käitise kuulumine KHG kauplemise süsteemi. Näiteks täpsustatakse määruses tehnilised üksused, mida tuleb nimisoojusvõimsuse arvutamisel arvesse võtta – nendeks võivad olla igat tüüpi katlad, põletid, turbiinid, soojendid, sulatusahjud, jäätmepõletusahjud, kuivatid, mootorid jne. Edaspidi tuleb liita kõigi selliste ühe käitise osaks olevate tehniliste üksuste nimisoojusvõimsused, kus põletatakse kütuseid. Muudatused jõustuvad 1. jaanuaril 2013. a.

Määruse muudatuste tekst Riigi Teatajas

Määruse eelnõu ja seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis (EIS) (pdf)

Hakatakse koostama uut transpordi arengukava

6. septembril kiitis Vabariigi Valitsus heaks transpordi arengukava 2014-2020 koostamise ettepaneku, tehes Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) ülesandeks arengukava sisu väljatöötamise. Transpordi arengukava kujutab endast strateegilist dokumenti, mis on aluseks kogu transpordisüsteemi arendamisele. Hetkel kehtiv arengukava 2006-2013 kehtestati Riigikogu poolt 2007. a jaanuaris.

Arengukava koostamise ettepanek seab raamid arengukava koostamisele – selles on välja toodud nii transpordivaldkonna probleemid, arengukava ülesanne, ülesehitus kui ka edasine ajakava. Erinevalt kehtivast arengukavast ei tooda ettepanekus probleemina välja mitte konkreetseid vajakajäämisi (nt ühistranspordi kasutuse madal osakaal, liiklusõnnetused), vaid praeguse liikumise mugavuse, kiiruse ja turvalisuse erinevust isikute soovidest. Peamisteks probleemseteks valdkondadeks on koostamise ettepaneku kohaselt nt liikumiskeskkonna kvaliteet, ühistranspordi liikumissagedus ja mugavus, aga ka taristu rajamise ja fossiilkütuste kasutamisega seotud negatiivne keskkonnamõju ning negatiivne mõju looduskeskkonnale.

Arengukava koostamise ettepanek püstitab uue arengukava eesmärgi – tagada inimeste ja kaupade liikumine mugaval, kiirel, ohutul ja jätkusuutlikul moel. Samas ei sisalda see konkreetseid meetmeid selle saavutamiseks, need pannakse paika arengukava eelnõu koostamise käigus. Viimane peaks toimuma kuni käesoleva aasta lõpuni ning selle osana peaks kaasatama ka laiemat avalikkust. MKM peab arengukava valitsusele esitama järgmise aasta aprilliks.

Transpordi arengukava 2014-2020 koostamise ettepaneku materjalid Eelnõude Infosüsteemis

Transpordi arengukava 2006-2013 (pdf)

5. septembril avaldati Riigi Teatajas majandus- ja kommunikatsiooniministri (MKM) määrus, millega karmistatakse hoonete energiatõhususe miinimumnõudeid. Võrreldes varasema määrusega käsitleb uus terviktekst vaid nõudeid hoonete energiatõhususele, aga mitte enam energiatõhususe arvutamise metoodikat. Nimetatud metoodika kehtestatakse iseseisva MKM määrusega. Kuigi uues määruses säilitatakse kehtivad põhimõtted, siis täpsustatakse ja lisatakse ka mõned mõisteid (nt nullenergiahoone).

Energiatõhususe miinimumnõuetest olulisim on energiatõhususarv, mis iseloomustab hoone kompleksset energiakasutust. Energiatõhususarvu piirväärtusi ei tohi ehitatavate või oluliselt rekonstrueeritavate hoonete puhul ületada. Uue määrusega kehtestatakse senistest rangemad kohustuslikud energiatõhususarvu piirväärtused vastavalt EL direktiivile 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta Näiteks, kui varasemas määruses on ehitatava väikeelamu energiatõhususe piirväärtuseks 180 kWh/(m2a), siis uues määruses on selleks 160 kWh/(m2a).

Eelnõu seletuskirja kohaselt suurendavad rangemad energiatõhususe miinimumnõuded hoonete ehitamise ning olulise rekonstrueerimise maksumust 5-10 %. Määrus jõustub 9. jaanuaril 2013.

Määruse tekst Riigi Teatajas

Määruse eelnõu ja seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis (EIS)

Komisjoni otsus nr 2012/498/EL

Komisjoni otsus, 17. august 2012, millega muudetakse otsuseid 2010/2/EL ja 2011/278/EL seoses selliste sektorite ja allsektoritega, mille puhul kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu peetakse märkimisväärseks (teatavaks tehtud numbri C(2012) 5715 all

Mineraalvilla ja klaaskiutooteid tootvad ettevõtted saavad sarnaselt teistele otsustes loetletud ettevõtetele õiguse tasuta kasvuhoonegaaside heitekvootidele

21. augustil avaldati Riigi Teatajas Vabariigi Valitsuse määruse muudatused, mis puudutavad paiksetest ja liikuvatest saasteallikatest eralduvate teatud saasteainete (vääveldioksiid, lämmastikoksiid, lenduvad orgaanilised ühendid, ammoniaak) heidete summaarseid piirkoguseid ja nende saavutamise tähtaegu. Määruse muudatustega võetakse üle EL direktiiv 2001/81/EÜ teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta.

Määruse muudatuste kohaselt täpsustatakse mõningaid mõisteid ning defineeritakse põlevkivikütet kasutava suure põletusseadme mõiste. Muudatuste vajalikkus on tingitud praktikas esinenud probleemidest seoses põlevkivi kasutava suure põletusseadme mõistega. Mõiste on oluline selliste põletusseadmete suhtes kehtivate erandite tõttu. Nimelt anti Eesti EL-ga ühinemise lepingus põlevkivi kasutavatele suurtele põletusseadmetele üleminekuperiood kuni 2015. aasta 31. detsembrini, mil nad ei pea vääveldioksiidi ja tahkete osakeste heitkoguste piirväärtusi järgima. Samas kohustati Eestit piirama põlevkivi kasutavate põletusseadmete vääveldioksiidi summaarset heitkogust.

Määruse muudatuste tekst Riigi Teatajas

Määruse muudatuste eelnõu ja seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis (EIS)

Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määruse nr 55 muutmine

Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määruse nr 55 „Liikuvate saasteallikate andmeid esitama kohustatud isikute loetelu, andmete esitamise tähtaeg ja vorm“ muutmine

Määrus sisaldab vormilisi muudatusi seoses Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse asendamisega Maanteeametiga, mõnede Keskkonnateabe Keskusele esitatavate andmete täpsustamisega ning sadamatele teatud andmete esitamise kohustuse kaotamisega.

Komisjoni määrus (EL) nr 791/2012, 23. august 2012, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 865/2006 (millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 üksikasjalikud rakenduseeskirjad) looduslike looma- ja taimeliikidega kauplemisega seotud teatavate sätete osas

Määrusega muudetakse looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemisega seotud tingimusi (nt isendite identifitseerimise ja märgistamise tingimused, teatavate dokumentide tagasiulatuvalt väljaandmine, isikliku omandi sertifikaatide väljaandmise tingimused jne).

Keskkonnaministeerium (KKM) on teatanud merestrateegia esimese etapi valmimisest ja sellele järgnevatest aruteludest. KKM kodulehel on avalikustatud kolm aruannet Eesti mereala keskkonnaseisundi hindamise kohta:

• Eesti mereala keskkonnaseisundi esialgse hindamise aruanne;

• Eesti mereala keskkonnaseisundi esialgse hindamise sotsiaal-majandusliku analüüsi aruanne;

• Eesti mereala hea keskkonnaseisundi indikaatorite ja keskkonnasihtide kogumi aruanne.

Merestrateegia koostamise kohustus tuleneb EL direktiivist 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse EL merekeskkonna poliitika alane tegevusraamistik (nn merestrateegia raamdirektiiv). Direktiivi kohaselt peavad kõik liikmesriigid töötama välja ja rakendama merestrateegia, et saavutada või säilitada mereakvatooriumis hea keskkonnaseisund hiljemalt aastaks 2020. Merestrateegia koostamine algab merealade keskkonnaseisundi hindamisest (millega ongi KKM poolt avaldatud tööde puhul tegemist), edasi tuleb kavandada juba meetmeid, et keskkonnaseisundit parandada või hea keskkonnaseisund säilitada.

Merestrateegia raamdirektiivist tulenevalt peaks edasiste tegevuste ajakava merestrateegia koostamisel olema järgmine: 15. juuliks 2014 tuleb kehtestada ja rakendada sihtide pidevaks hindamiseks ja ajakohastamiseks mõeldud seireprogramm, aastaks 2015 hea keskkonnaseisundi saavutamiseks või säilitamiseks mõeldud meetmeprogramm, ning aastaks 2016 meetmeprogrammi juba rakendada.

Esimese etapi valminud tööde osas ootab KKM arvamusi 4. oktoobriks; 1. oktoobril on KKM plaanis pidada avalik koosolek valminud tööde tutvustamiseks.

KKM teade merestrateegia esimese etapi valmimise kohta

Merestrateegia koostamisega seotud materjalid KKM kodulehel

Merestrateegia raamdirektiiv

Lisalugemist merealade kasutamise suunamise kohta:

K. Vaarmari. Merealade kasutamine ja kaitse: konkurents ja võidujooks

K. Broks. Merestrateegia raamdirektiivi ülevõttev veeseaduse muudatus merestrateegiat ei käsitle

Vabariigi Valitsuse 6. septembri istungil esitleti Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008-2015 (PÕKK) täitmise 2011. a aruannet. PÕKK on strateegiline dokument, mis määrab põlevkivi kasutamise ja vajaliku tehnoloogia arendamise suunad, eesmärgid ja põhimõtted aastani 2015. Aruanne, mis on PÕKKi vastuvõtmisest alates juba kolmas, annab ülevaate põlevkivi kasutamise ning PÕKKs ettenähtud eesmärkide saavutamise kohta möödunud aastal.

Aruande kohaselt kaevandati 2011. aastal põlevkivi kokku 15,9 milj tonni, mida on tuntavalt vähem kui arengukavas ettenähtud ülempiir 20 milj tonni, ent 1,9 milj tonni enam kui 2007. a (nn baastase). Seejuures on põlevkivist toodetud elektri osakaal kogu elektritootmises vähenenud 84,5 %-ni (2007. a 93,6%), põlevkiviõli toodang suurenenud aga 7% võrra. Põlevkivivaru kaevandamise kaod olid baastasemega võrreldes sama suured, ning allmaakaevanduste osakaalu tõusu tõttu võivad need veelgi suuremaks muutuda. Põlevkivi jäätmete koguhulk on võrreldes baastasemega tõusnud, hoolimata sellest, et jäätmete hulk ühe tonni töödeldud põlevkivi kohta on vähenenud.

Aruandes tuuakse välja, et veel käesoleval aastal kuulutatakse välja riigihange järgmise perioodi põlevkivi kasutamise arengukava (2016-2030) koostamiseks vajalike andmete analüüsiks (KÕKile teadaolevalt on vastav riigihange juba suvel ka läbi viidud). Samuti on tellitud või tellimisel mitmeid uuringuid ja analüüse, mis on aluseks keskkonnatasude (sh põlevkivi kaevandustasu) määrade kehtestamiseks perioodiks 2016-2020.

Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2008-2015 (PÕKK) (pdf)

PÕKK 2011. a täitmise aruanne (pdf)

Euroopa Kohus on teinud 6. septembril otsuse kohtuasjas C-36/11, milles lahendas Itaaliast laekunud eelotsusetaotlust. Taotlus esitati ettevõtte Pioneer Hi Bred Italia Srl ja põllumajandusega tegeleva ministeeriumi vahelise kohtuvaidluse raames. Ettevõte oli vaidlustanud ministeeriumi teate, et viimane ei saa ettevõtte poolt esitatud taotlust geneetiliselt muundatud (GM) maisi kasvatamiseks läbi vaadata enne, kui Itaalia maakonnad ei ole vastu võtnud GM- ning tava- ja mahekultuuride kooseksisteerimise meetmeid.

GMOde turustamise ja kasvatamise lubamiseks on EL tasandil seatud sisse üsna keerukas menetlus, ent kui GM-toode on EL tasandil turustamisloa saanud, võib seda ilma edasiste turustamispiiranguteta kasvatada kõigis EL liikmesriikides. Kooseksisteerimise ehk samaaegse viljelemise meetmed peaksid samas tagama, et kõigil talunikel Euroopa Liidus on vaba valik tootmisviisi – kas tava-, mahe- või geneetiliselt muundatud organisme (GMO) kasutava põllunduse – kasutamiseks. Kuna GMOde kasvatamine on tava- ja mahepõllumeeste jaoks võimalikuks saasteallikaks (mis tavapõllumeestele võib tähendada lisakohustusi toodete märgistamise ja jälgitavuse nõuete täitmise näol, mahepõllumeestele mahetootmise välistamist), on EL direktiiviga 2001/18/EÜ antud EL liikmesriikidele õigus võtta tarvitusele meetmeid, et ära hoida GMOde ettekavatsemata esinemine teistes toodetes. Euroopa Komisjon on välja andnud nn kooseksisteerimise soovitused, mille kohaselt võivad sellisteks kooseksisteerimist tagavateks meetmeteks olla nt kohustuslikud vähimad vahemaad GM- ja muude põldude vahel, info vahetamine külviplaanide kohta, masinate puhastamise meetmed jmt. Mitmed EL liikmesriigid on püüdnud lahendada GM-kultuuridest tekkiva võimaliku saaste probleemi sellega, et on kuulutanud või andnud regioonidele võimaluse kuulutada teatud piirkonnad üldse GMO-vabaks.

Vaidlusaluse GMO – maisiliini MON 810 – turustamiseks on Euroopa Liidus esimene luba antud juba 1998. aastal. Maisiliin on kantud EL ühiste põllumajandustaimete sordikataloogi. Seetõttu leidis Euroopa Kohus kõnealuses kohtuasjas, et selle GM-maisi kasvatamiseks ei oleks Itaalia tohtinud kehtestada siseriikliku loa taotlemise kohustust, vaid kasvatamist tuleb lubada ka ilma siseriikliku loata. Samuti ei olnud Kohtu arvates õigustatud GMO-de kasvatamise piirang põhjendusel, et maakondades ei ole veel kehtestatud kooseksisteerimise  meetmeid. Vastupidine seisukoht tähendaks Kohtu arvates liikmesriikide jaoks ajaliselt piiramatut võimalust GMO-de kasvatamine keelata, hoidudes lihtsalt igasugusest tegevusest kooseksisteerimise meetmete kehtestamiseks. Selline keeld ei ole kohtuotsuse kohaselt aga õiguspärane.

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-36/11

Kooseksisteerimise teemaline info Eesti Keskkonnaühenduste Koja veebilehel

5. septembril avaldati Riigi Teatajas Vabariigi Valitsuse määruse muudatused, mis puudutasid kalapüügilubade taotlemise ja andmise protsessi, peamiselt seoses elektroonilise andmeedastuse arenguga. Lisaks ajakohastatakse määruse lisasid seoses elektroonilise andmeedastusega ning viiteid EL õigusaktidele.

Muudatuste tulemusena võib kalapüügiloa taotluse esitada nüüd ka elektrooniliselt ning loa andja ei pea edaspidi enam otsuseid pitseriga kinnitama. Samuti antakse kalapüügiloa taotlejale võimalus juba taotluse esitamisel märkida, kas ta soovib loa andmise otsuse ja ajaloolise püügiõiguse jaotuse otsuse ning sellega seotud kirjavahetuse kätte saada paberkandjal (posti teel) või elektrooniliselt. Lisaks edastatakse muudatuste kohaselt edaspidi loa andmise otsus loa taotlejale alles pärast ajaloolise püügivõimaluse jaotuse otsuse tegemist, kui arvutatakse ka ajaloolise püügivõimalus. Sellega välistatakse edaspidi taotlejale mitme järjestikuse dokumendi edastamist lühikese aja jooksul.

Määruse muudatused laienevad kutselise kalapüügi valdkonnas nii kalalaeva kalapüügiloale kui ka kaluri kalapüügiloale. Kehtivaid kalapüügilubasid välja ei vahetata.

Määruse muudatuste tekst Riigi Teatajas

Määruse muudatuste eelnõu ja seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis (EIS)

Keskkonnaministeerium saatis 31. augustil kooskõlastusringile uue jahiseaduse eelnõu, mis võrreldes kehtiva jahiseadusega suurendab maaomanike õigusi jahinduses. Kajastasime uue jahiseaduse eelnõu kontseptsiooni lähemalt juba 2010. a juunikuu uudiskirjas. Eelnõule on võimalik seisukohti esitada kuni 21. septembrini.

Kehtiva jahiseaduse rakendamisel on tekkinud konfliktid maaomanike ja jahimeeste vahel, mistõttu  maaomanikud on soovinud võrreldes kehtiva õigusega suurendada maaomanikele kuuluvaid õigusi jahinduses. Ehkki maaomanikud on soovinud jahipiirkondade moodustamise õigust, neile seda eelnõu kohaselt ei võimaldata – praegused jahipiirkonnad säilivad. Samas antakse maaomanikele õigus jahipiirkonna kasutaja välja vahetada juhul, kui enamus jahipiirkonda jääva maa omanikest (2/3 jahipiirkonna pindalast) seda nõuab. Samuti on jahipidamine enamasti lubatud vaid maaomanikuga lepingu sõlmimisel, välja arvatud kui jahipidamine toimub piiramata või tähistamata alal. Lepingus määratletakse ka ulukikahjustustega seonduv kahju hüvitamine. Eelnõu kohaselt on maaomanikul võimalik jahimehelt nõuda ka osalist kahju hüvitamist, kui kokkulepet kahju hüvitamiseks ei õnnestu sõlmida.

Veel üheks olulisemaks muudatuseks on maakondadesse jahindusnõukogude moodustamine, kuhu kuuluvad nii jahimehed kui ka maaomanike esindajad. Nõukogu pädevuses on riigile ettepanekute tegemine jahimaade jaotamisega seonduvalt ning uluksõraliste küttimispõhimõtete (sh küttimismaht ja –struktuur) kooskõlastamine ja otsustamine. Kehtiva jahiseaduse kohaselt kehtestab uluksõraliste küttimismahud riik.

Lisaks sisaldab uus jahiseaduse eelnõu mitmeid muid muudatusi kehtiva õigusega võrreldes (nt suurulukite nimekirja uue jahiuluki – hallhüljes – lisamine; püstoli või revolvri kasutamise õigus kinni püütud väikeuluki surmamiseks; jahitunnistuse kehtivusaja pikendamine kümne aastani jne).

 Jahiseaduse eelnõu ja seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis (EIS)

KÕKi 2010. a juunikuu uudiskiri jahiseaduse eelnõu kontseptsiooni kohta

Fotode autorid: