KESKKONNAJÄRELVALVE
Muutus Keskkonnainspektsiooni
struktuur: regioonid kaovad
Keskkonnaministri
31. jaanuaril vastu võetud määrusega muudeti Keskkonnainspektsiooni (KKI)
põhimäärust selliselt, et praegused KKI maakondlikud bürood koos järelevalvet
teostavate inspektoritega hakkavad edaspidi alluma otse inspektsiooni
keskusele.
Praegu on KKI keskuse
ja maakondlike struktuuriüksuste vahel regionaalne tasand, milles on kogu Eesti
jagatud neljaks regiooniks (Ida, Lääne, Põhja ja Lõuna regioon). Senise 11
büroo asemel tegutseb edaspidi 15 maakondlikku bürood.
Lisaks nähakse
KKI põhimääruse muudatustega ette, et inspektsiooni struktuuri võivad kuuluda
lisaks nõunikele ka uurijad.
Muudatused
hakkavad kehtima 15. märtsist 2013.
Keskkonnainspektsiooni pressiteade
KKI põhimääruse muudatused Riigi Teatajas
KESKKONNATASUD
Jaanuaris jõustunud
seadusemuudatused tõstavad keskkonnatasusid ning muudavad tulude jaotust KOVide
ja riigi vahel
1. jaanuaril
jõustusid kaks keskkonnatasude seaduse muudatust. Esimene neist tõstab alates aprillist mitmete keskkonnatasude
ülemmäärasid. Teine muudatus muudab üleriigilise tähtsusega maardlatest
kaevandamisel makstava kaevandamistasu ning vee erikasutustasu tulude jaotust
KOVide ja riigieelarve vahel.
Jõustunud
muudatuste kohaselt tõstetakse aprillist olulisel määral ning järk-järgult
põlevkivi aheraine välispuistangutesse ladestamise tasusid ning vähemal määral
ka mõningaid teisi keskkonnatasusid (nt ehitusmaavarade – dolokivi, liiva ja
kruusa – kaevandamise tasusid). Lähemalt kirjutasime tasumäärade muutmisest 2012. a oktoobrikuu uudiskirjas. Teise muudatusena laekub alates 1.
jaanuarist üleriigilise tähtsusega maardlatest kaevandamisel makstavast
kaevandamistasust ning vee erikasutustasust KOVide eelarvesse senise 50% asemel
25%. Selle muudatuse sisust ning taustast kirjutasime lähemalt 2012. a septembrikuu uudiskirjas.
Keskkonnatasude ülemmäärasid tõstva
muudatuse tekst Riigi
Teatajas
Keskkonnatasude jaotust muutva muudatuse
tekst Riigi Teatajas
RUUMILINE PLANEERIMINE
Riigikogu muutis
planeerimisseadust seoses joonehitiste regulatsiooniga
Riigikogu võttis 23. jaanuaril vastu planeerimisseaduse, kinnisasja
sundvõõrandamise seaduse ja looduskaitseseaduse muudatused, mille peamiseks
algseks eesmärgiks oli lahendada kehtivast õigusest tulenev probleem, et
maakonnaplaneeringutega joonehitiste (nt teed, trassid) planeerimisel ei jõustu
muudatused enne, kui kohalikud omavalitsused (KOV) on need üldplaneeringusse
kandnud (mida KOV-d aga tihti ei ole teinud). Vastuvõetud seadusega antakse
KOV-dele muudatuse üldplaneeringusse kandmiseks aega 30 päeva. Lisaks
kaotatakse planeerimisseadusest kohaliku omavalitsuse kohustus kinnisasja
võõrandamiseks omanikult, kui planeeringuga kitsendatakse kinnisasja senist
kasutamist oluliselt (kehtiva PlanS § 30). Edaspidi hakkab võõrandamisega
seonduvat reguleerima kinnisasja sundvõõrandamise seadus.
KOV-d peavad edaspidi kandma maakonnaplaneeringuga määratud joonehitised
oma üldplaneeringutesse 30 päeva jooksul.
Kajastasime eelnõu sisu põhjalikumalt 2012. a juunikuises uudiskirjas, ent Riigikogu menetluse käigus on
eelnõusse tehtud veel paar olulist muudatust. Esiteks muudetakse lisaks
planeerimisseadusele ka kinnisasja sundvõõrandamise seadust ning täiendatakse
selle sätet (§ 3 lg 2), mis annab praegu võimaluse kinnisasja omanikule
taotleda talle kuuluva kinnisasja võõrandamist riigi või KOV poolt, kui
kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist
vastavalt senisele sihtotstarbele. Sätte täienduste kohaselt on omanikul õigus
nõuda kinnisasja võõrandamist sel juhul õiglase
ja kohese tasu eest. See ei muuda
siiski KÕKi eelmises uudiskirjas väljatoodud asjaolu, et KOV ei ole enam
kohustatud kinnisasja omanikult välja ostma (kuna kinnisasja omanikule jääb
üksnes õigus võõrandamist taotleda). Muudatus lihtsustab seega edaspidi
planeeringute menetlemist, ent võib muuta omanike elu keerulisemaks. Samas jääb
ebaselgeks, kes täpselt peab edaspidi sundvõõrandamise otsustama ning kas
mingitel juhtudel saab otsustajaks olla KOV, kuna planeerimisseaduse kehtima
jäävad sätted KOV-le sellist otsustuskohustust (ja seega ka
võõrandamiskohustust) ei pane, ent see ei tulene otseselt ka kinnisasja
sundvõõrandamise seadusest.
Teiseks on muudetud looduskaitseseadust ning sätestatud erisättena, et
maakonnaplaneeringuga kavandatud joonehitisele ei laiene ranna ja kalda
ehitusvööndis üldreeglina kehtiv ehituskeeld. Hetkel ei laiene ehituskeeld
teatud üld- ja detailplaneeringuga kavandatud ehitistele, ent
maakonnaplaneeringu alusel ehituskeelu kohaldamata jätmiseks alust ei ole.
Muudatused jõustuvad 1. märtsist 2013.
Planeerimisseaduse, kinnisasja sundvõõrandamise
seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadus Riigi Teatajas
Vastuvõetud eelnõu ja selle menetluse
materjalid Riigikogu kodulehel
ENERGEETIKA
Euroopa Komisjon avalikustas meetmepaketi
alternatiivsete transpordikütuste edendamiseks
24. jaanuaril
avalikustas Euroopa Komisjon meetmepaketi, mille eesmärgiks on suurendada
alternatiivsete kütuste kasutamist transpordis. Pakett koosneb teatisest alternatiivsete kütuste
strateegia kohta, EL direktiivi eelnõust, mis keskendub alternatiivsete
transpordikütuste infrastruktuurile ja standarditele, ning laevanduses kasutava
veeldatud gaasi (LNG) arendamise tegevuskavast. Sellise meetmete paketi ajendiks on
keskkonnahoidliku kütuse kasutamisel ilmnenud peamised takistused – sõidukite
kõrge hind, leige vastuvõtt tarbijate poolt ning laadimis- ja tankimiskohtade
puudumine. Euroopa Komisjoni sõnul on senistes keskkonnahoidlikku transporti
puudutavates poliitikaalgatustes peamiselt käsitletud kütust ja sõidukeid, ent
ei ole pööratud piisavalt tähelepanu kütuste jaotamisvõrgule.
Komisjon soovib senisest rohkem
tähelepanu pöörata alternatiivkütuse tanklatele ja laadimispunktidele.
EL direktiivi
eelnõu abil kavatsetakse kehtestada ühtsed tanklate projekteerimise ja
kasutamise standardid, sh seadmete osas (nt kütusevoolikud, elektriautode
laadimispistikud jne). Eelnõu puudutab elektriautode laadimispunkte, vesiniku-,
veeldatud (LNG) ja surumaagaasi (CNG) tanklaid ja biokütuste suhtes
kohaldatavaid standardeid. Euroopa Komisjoni sõnul on direktiivi eesmärgiks
suurendada alternatiivkütuste turgu, mis kõrvaldaks hetkel sellise sõidukite
ostmisel takistuseks olevad põhjused.
Järgmise sammuna
asuvad direktiivi eelnõud arutama Euroopa Parlament ja EL Nõukogu, direktiivi
vastuvõtmiseks on vajalik mõlema organi heakskiit.
Euroopa Komisjoni
pressiteade
Euroopa Komisjoni teatis alternatiivsete
kütuste strateegia väljatöötamise kohta (pdf, ing k)
EL direktiivi eelnõu tekst (pdf, ingl k)
VÄLISÕHU KAITSE
Euroopa Parlament võttis vastu
eelnõu sõidukimüra vähendamiseks
6. veebruaril
võttis Euroopa Parlament vastu Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud EL määruse eelnõu, millega plaanitakse vähendada mootorsõidukite
mürataset. Euroopa Parlamendi sõnul on eelnõu eesmärgiks tagada kodanike
tervise kaitse – nimelt suurendab pidev liiklusmüra südame-veresoonkonna
haiguste, kognitiivsete kahjustuste, unehäirete ja muude haiguste esinemissagedust.
Eelnõus
sätestatakse uued müra piirnormid erinevatele sõidukitele. Sõiduautode (M1
kategooria) müra piirnormi plaanitakse alandada 74 detsibellilt 68 detsibellini,
suurematele sõidukitele (nt kaubaveoks kasutavad N-kategooria sõidukid või
reisijateveoks kasutatavad M2- ja M3-kategooria sõidukid) plaanitakse lubada
vaid 2-6 detsibelli võrra suuremaid tasemeid. Enam kui 12 tonni kaaluvad kaubaveoks
mõeldud sõidukid võiksid endiselt tekitada maksimaalselt 81 detsibelli suurust
müra. Eelnõu kohaselt toimuks uute normide kohaldumine järk-järguliselt: esmalt
kohaldataks neid vaid uutele sõidukitele ning alles hiljem kõikidele
sõidukitele. Uued piirnormid jõustuksid 6-8 aasta möödudes EL määruse
vastuvõtmisest.
Määrus alandaks sõiduautode
lubatavat mürataset 6 dB võrra.
Euroopa Parlament
esitas ka omapoolseid sisulisi muudatusettepanekuid Komisjoni eelnõule.
Parlament soovib sõidukite müratasemeid
näitava märgistussüsteemi loomist, mis annaks tarbijatele muude tehniliste
andmete (nt CO2 heite ja kütusekulu) kõrval teavet sõiduki tekitatava müra
kohta. Lisaks leidis Parlament, et hübriid- ja elektriautodele tuleks seada
kohustuslikuks helihoiatussüsteemi paigaldamine, eelnõuga nähakse ette ka
vastavate standardite loomine.
Järgmise sammuna
asub Parlamendi poolt muudetud eelnõud arutama EL Nõukogu.
Euroopa
Parlamendi pressiteade
Euroopa
Parlamendi poolt vastuvõetud EL määruse eelnõu tekst (ingl k)
VESI
Kavas on muuta vee-ettevõtja
määramise korda ning kanalisatsiooni sundvõõrandamise sätteid
Keskkonnaministeerium on saatnud Eelnõude infosüsteemi kooskõlastamiseks
eelnõu ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) muutmiseks, mille
peamiseks eesmärgiks on muuta vee-ettevõtja määramise korda.
Kehtiva ÜVVKS kohaselt määratakse
KOV omandis oleva ühisveevärgi puhul vee-ettevõtja konkursi korraldamise korras
vastavalt konkurentsiseadusele. Muudatuse kohaselt tuleks vee-ettevõtja
leidmiseks korraldada riigihange. Kui ühisveevärk on eraõigusliku juriidilise
isiku omandis, esitab see isik KOV-le avalduse enda vee-ettevõtjaks määramiseks
ning kui KOV sellega nõustub, siis ei ole vaja riigihanget korraldada. Samas
määratakse eelnõuga ka alused, mille korral KOV võib sel juhul isiku
vee-ettevõtjaks määramisega mitte nõustuda (nt isik on pankrotis, teda on
karistatud kuritegeliku ühenduse organiseerimise, rahapesu vmt eest, tal on üle
100 euro suurune maksuvõlg jm). Juhul, kui ühisveevärgi ja kanalisatsiooni
omanik on isik, kes ei esita taotlust enda vee-ettevõtjaks määramiseks, ent ei ole
ka nõus torustikku ja seadmeid KOV-le üle andma, annab plaanitav muudatus
KOV-le õiguse need kas sundvõõrandada või seada neile sundvaldus.
Eelnõuga tehakse ka mitmeid muid täpsustusi ÜVVKS-s, osalt seoses teatud
sätete (nt reoveekogumisala mõiste) üleviimisega veeseadusesse või ÜVVKS sätete
struktuuri muutmisega, ent ka ÜVVKS-st tulenevate muude õiguste ja kohustuste
osas. Muuhulgas võimaldatakse KOV-del, kelle territooriumil osutab teenust üks
vee-ettevõtja, koostada ühine ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arendamise kava,
mis võib lihtsustada ühist tegevuste planeerimist, täpsustatakse vee-ettevõtja
kohustusi, ohtlike ainete sisalduse regulatsiooni jpm. Täpsema ülevaate
saamiseks on teemaga kokkupuutujatel mõistlik kindlasti eelnõuga ise tutvuda.
Eelnõu on kooskõlastamisringil kuni
27. veebruarini.
Eelnõu tekst ja seletuskiri Eelnõude
infosüsteemis
Sõnnikuhoidlate nõuete muutmise
eelnõu täpsustab nõudeid ja muudab hoidlate katmise kohustuse tootjatele
lihtsamaks
Eelnõude infosüsteemis on kooskõlastusringil eelnõu Vabariigi Valitsuse 28.
augusti 2001. a määruse nr 288 „Veekaitsenõuded väetise- ja sõnnikuhoidlatele ning siloladustamiskohtadele
ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded“ muutmiseks.
Eelnõuga täpsustatakse mitmeid kehtiva määruse sätteid seoses nii selle
kohaldamisala kui sõnniku hoidmise nõuetega. Täiendatakse sõnniku mõistet ja
arvatakse selle alla ka sõnnik töödeldud kujul, mis seletuskirja kohaselt peaks
muutma üheselt mõistetavaks, et biogaasi kääritusjääki käsitletakse
vedelsõnnikuna, koos kõigi vedelsõnniku käitlemisele kehtestatud nõuetega.
Seletuskirja kohaselt on selles küsimuses olnud ettevõtjate hulgas erinevad
arusaamad. Täpsustatakse ka sõnniku sõnnikuaunas hoidmise nõudeid ja laudast
pärineva reovee käitlemise korraldust.
Eelnõuga pikendatakse
olemasolevate vedelsõnniku-hoidlate katmise nõude täitmise tähtaega 1.
jaanuarini 2014, selgitamaks välja Eesti kliimasse
sobiv tehnoloogia.
Oluliseks kavandatavaks muudatuseks on aga vedelsõnniku ja virtsahoidlate
katmise nõude täitmise tähtaja pikendamine kuni 1. jaanuarini 2014. Nii kehtivast
määrusest kui parima võimaliku tehnika ja hea tava kirjeldustest tuleneb selge
nõue, et vedelsõnnikuhoidlad peavad olema kaetud, et vähendada mh veiste
intensiivkasvatusest tulenevaid heitkoguseid. Kehtivas määruses oli ette
nähtud, et vastavad olemasolevad hoidlad tuli nitraaditundlikul alal katta
üldjuhul 1. jaanuariks 2008 ning väljaspool nitraaditundlikku ala 1. jaanuariks
2013. Eelnõuga kehtestatakse olemasolevate vedelsõnnikuhoidlate osas uueks
tähtajaks mõlemal juhul 1. jaanuar 2014. Põhjendusena märgitakse eelnõu
seletuskirjas, et hetkel ei ole Eesti tingimustesse sobivaid
vedelsõnnikuhoidlate katmise tehnoloogiaid ning et Maaülikoolil on teostamisel
uuring „Sõnnikuhoidlatest välisõhku lenduvate lämmastik – (Nox, NH3)
ja väävliühendite (H2S) emissioonifaktorite määramine“, mille
tulemuste põhjal saab otsustada, kas ja kuidas oleks asjakohane rakendada
meetmeid lämmastikuühendite lendumise vähendamiseks.
Eelnõu tekst ja seletuskiri Eelnõude
infosüsteemis
VV määrus nr 288 kehtivas redaktsioonis
OHTLIKUD AINED
Elavhõbeda kasutamist piirava
rahvusvahelise konventsiooni osas saavutati põhimõtteline kokkulepe
19. jaanuaril
saavutasid riikide valitsused kokkuleppe uue üleilmse elavhõbeda mõjude vastu
võitleva konventsiooni sisu osas, teiste seas andis kokkuleppele oma
heakskiidu ka Euroopa Komisjon. Kokkuleppe aluseks on ÜRO Keskkonnaprogrammi
nõukogu 2009. a
veebruarikuu otsus töötada elavhõbeda suhtes välja üleilmsed õiguslikult
siduvad meetmed.
Uut
rahvusvahelist lepet hakatakse nimetama Minamata konventsiooniks, Jaapani linna
järgi, kus 20. sajandi keskpaigas elavhõbedareostuse tagajärjel tekkisid
kohalikel elanikel tõsised tervisekahjustused. Elavhõbe on neurotoksiliste
mõjudega kemikaal, mis on laialt kasutusel tööstuses ja toodetes, nagu patareid
ja termomeetrid. Konventsioon puudutab elavhõbeda kaevandamist, eksporti, importi,
turvalist ladustamist, elavhõbedaid sisaldavaid tooteid üldiselt ning tekkivat
õhuheidet. Kokkuleppe kohaselt plaanitakse aastaks 2020 keelata mitmete
elavhõbedat sisaldavate toodete eksport ja import: patareid, lülitid, seebid ja
kosmeetika jne.
Jõustumiseks
peavad riigid konventsiooni veel allkirjastama või ratifitseerima, selleks on
vajalik vähemalt 50 riigi allkiri. Kokkulepe avatakse plaanide kohaselt
riikidele allkirjastamiseks oktoobrikuus Jaapanis Minamata linnas.
Euroopa Komisjoni
pressiteade (ingl k)
ÜRO
Keskkonnaprogrammi pressiteade (ingl k, pdf)
ÜRO
Keskkonnaprogrammi veebileht konventsiooni väljatöötamise kohta (ingl k)
Minamata konventsiooni eelnõu tekst ÜRO kodulehel (pdf, ingl k)
REACH määruse rakendusaruande
kohaselt on kemikaalide kasutamine ELs muutunud ohutumaks
5. veebruaril
avalikustas Euroopa Komisjon aruande EL määruse (EL) nr 1907/2006 ehk nn REACH määruse rakendamise kohta. REACH
määrus on EL õigusakt, mis reguleerib kemikaalide (eriti ohtlike kemikaalide)
kasutamist Euroopa Liidus. REACH määrus sätestab ainete omaduste ja ohtude
kohta teabe kogumise ja hindamise korra (sh kemikaalide registreerimiskohustuse,
riskihindamise, autoriseerimise), ent piirab või keelustab ka teatud ainete kasutamise.
Euroopa Komisjon on REACH määruse kohaselt kohustatud iga viie aasta järel
koostama ja avalikustama aruande määruse rakendamise kohta. Kuna määrus jõustus
2007. aastal, on tegemist esimese aruandega.
Aruande kohaselt
on REACH määruse jõustumisest muutunud keemiliste ainete kasutamine Euroopas
ohutumaks. Aruandes märgitakse, et teave turule lastud keemiliste ainete kohta
ja paremini suunatud riskiohjamismeetmed on oluliselt vähendanud ainetest
tulenevad riske. Komisjon leiab, et üldjoontes ei ole vaja teha põhjalikke
uuendusi ega määruse peamisi nõudeid muuta, küll aga tuuakse välja mõned
probleemkohad ning tehakse ettepanekuid määruse edukamaks rakendamiseks. Need
puudutavad näiteks registreerimistoimikute kvaliteedi tõstmist ning keemiliste
ainete ohutuskaartide kui tähtsa riskijuhtimise vahendi kasutamise edendamist.
Samuti tuuakse välja kemikaalide registreerimisega seotud halduskulude
negatiivset mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKE). Seetõttu
plaanib Euroopa Komisjon koostada eelnõu VKE-dele kehtestatud
registreerimistasude vähendamiseks.
Järgnevate kuude
jooksul korraldab Euroopa Komisjon aruande teemal konverentsi ning töötab
koostöös liikmesriikide ja Euroopa Kemikaaliametiga välja tegevuskava väga
ohtlike ainete edasiseks hindamiseks ja kindlaksmääramiseks. Komisjoni soovib
2020. aastaks lisada kasutuspiirangutega ainete nn kandidaatloetellu kõik
olulised teadaolevad väga ohtlikud ained.
Euroopa Komisjoni
pressiteade
Euroopa Komisjoni
aruanne REACH määruse rakendamise kohta
Euroopa Kohus selgitas
põhjalikult ohtlike ainete kasutamise piiramise aluseid (kohtuasi T-368/11)
Euroopa Kohus tegi 1. veebruaril otsuse kohtuasjas T-368/11, milles lahendas vaidlust, kuivõrd võib
Euroopa Komisjon teatud ohtlike ainete kasutamist piirata. Kohtuasjas oli
vaidluse all konkreetse ohtliku aine – akrülamiidi
– kasutamise piirangud, mis tulenesid Euroopa Komisjoni 14. aprilli 2011. a
määrusest 366/2011. Selle määrusega täiendati EL-s ohtlike
ainete kasutamist reguleerivat nn REACH määrust ning sätestati akrülamiidi
suhtes piirang, et pärast 5. novembrit 2012 ei tohi seda turule viia ega
kasutada ainena ega segu koostisainena mörtides, kui aine sisaldus on 0,1
massiprotsenti või rohkem. Akrülamiid on kantserogeenne ja neurotoksiline ning
paljunemisvõimet kahjustav aine; mördi kasutamisel ehitistel võib see tekitada
ohtu nii veekeskkonnale kui muudele organismidele, samuti töötajatele ja
muudele isikutele, kes akrülamiidisisaldusega mördiseguga kokku puutuvad.
Mörtides kasutatakse seda vee- ja niiskuskindluse tagamiseks.
Euroopa Kohus: ohtlike ainete keelustamisel tuleb arvesse võtta ka võimalikke õnnetusjuhtumeid
ning kõigi ainega kokku puutuvate isikute tervise kaitsmise vajadust.
Akrülamiidi kasutamise piirangu vaidlustasid kolm
Euroopas tegutsevat ettevõtet (Polyelectrolyte Producers Group, SNF SAS ja Travetanche Injection SPRL), kes toodavad või
impordivad akrülamiidi sisaldavaid tooteid (esimese ettevõtte näol on tegemist
grupiga, millesse kuuluvad kõik Euroopas akrülamiidi tootvad ettevõtted).
Ettevõtted väitsid, et piirangu kehtestamisel ei hinnanud Euroopa Komisjon
õigesti aine kasutamisest tulenevaid riske, kasutas riskide hindamisel valesid
lähteandmeid (tuginedes USA-s tehtud uuringutele ning Rootsis ja Norras Hallandsåsi
ja Romerikspurteni tunnelite rajamisel toimunud õnnetusjuhtumitele, milles rikuti
aine kasutamise nõudeid ja mida seega ei saa käsitleda nö normjuhtumitena).
Samuti leidsid kaebajad, et kehtestatud piirang ei ole proportsionaalne, kuna
ohtu inimtervisele ja keskkonnale saaks ära hoida ka vähem piiravate nõuetega
(nt toodete märgistamine ja ohukirjelduste lisamine). Ained, mida saaks
kasutada akrülamiidi asemel, oleksid inimtervisele ja keskkonnale veel
ohtlikumad.
Euroopa
Kohus leidis, et Komisjon võttis piirangu kehtestamisel siiski õigesti arvesse
kõiki teadaolevaid andmeid akrülamiidi kasutamise riskide kohta, sh ohtu
halvima võimaliku stsenaariumi korral. Riskide hindamisel tuleb võtta arvesse
ka võimalikke õnnetusjuhtumeid, mis on realistlikult ettenähtavad (kohtu
hinnangul oli Rootsi tunneli juhtum just selline). Tegelikkuses on EL-s juba
kasutusel akrülamiidi asendusained, mistõttu aine keelustamisel ei ole nii
suurt mõju kui ettevõtted väidavad. Kohus märkis, et Komisjonil on nii andmete
hindamisel kui piirangute kehtestamisel väga lai kaalutlusruum, mis on vajalik
seetõttu, et Komisjonil tuleb teha keerulisi majanduslikke, sotsiaalseid ja
poliitilisi valikuid, mis hõlmavad keerulist mõjude või riskide hindamist.
Kohtu poolt sellist laadi otsuste kontrollimise võimalused on piiratud ning
kohus saab üksnes tuvastada, kas otsuse tegemisel on avalik võim järginud
kaalutlemise reegleid ja jäänud oma pädevuse piiridesse. Kohus leidis, et
Komisjon kaalus otsuse tegemisel võimalikke alternatiive ja erinevaid andmeid
ega teinud ühtki sellist viga, mis muudaks vaidlustatud piirangu õigusvastaseks.
KIIRGUS
Uus määrus
täpsustaks radioaktiivsete jäätmete riigi poolt ohutuks tegemise korda.
Eelnõuga plaanitakse täpsustada
avarii- ja püsikiirituse olukorda sekkumist
Keskkonnaministeerium
on 1. veebruaril esitanud Eelnõude Infosüsteemis kooskõlastusringile määruse eelnõu, milles reguleeritaks avarii- ja püsikiirituse
olukorda sekkumist. Muudatuste ajendiks on 2011. a jõustunud kiirgusseaduse
muudatused, millega täpsustati oluliselt kiirgushädaolukordadega seonduvaid
sätteid. Nende muudatuste tulemusena hakati näiteks eristama avarii- ja
püsikiirituse olukorda kiirgushädaolukorrast – viimane on seotud eelkõige
teatud sekkumistasemete (nö piirmäärade) ületamisega, ent tegelikkuses esineb
reageerimist vajavaid olukordi ka juhul, kui sekkumistasemeid ei ületata.
Eelnõu puudutabki
olukordi, mil sekkumistasemeid veel ei ületata. Eelnõuga plaanitakse üksnes
täpsustada avarii- ja püsikiirituse olukorda sekkumise korraldust, erinevate
asustuse-isikute (Päästeamet, Keskkonnaamet, Terviseamet jne) ülesandeid ning
kulude hüvitamise üldised põhimõtted on sätestatud kiirgusseaduses. Määrus
eristaks sekkumist püsi- ja avariikiirituse olukorras. Avariikiirituse ja
püsikiirituse olukorra peamiseks eristatavaks tunnuseks on, kas olukorra
kontrolli all hoidmine nõuab või ei nõua
edasilükkamatute kaitsemeetmete rakendamist (püsikiirituse olukord seda ei
nõua). Eelnõu järgi erineb ka neis olukordades võetavad meetmete iseloom –
avariikiirituse korral rakendatakse meetmeid koheselt ja vahetult, ent
püsikiirituse olukorra likvideerimist kavandatakse pikemaks ajavahemikuks.
Eelnõu on
kooskõlastusringil kuni 22. veebruarini.
Määruse eelnõu
tekst ja seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis
KALANDUS
Euroopa Parlamendi heakskiidetud
uues ühises kalanduspoliitikas plaanitakse keskenduda ülepüügi lõpetamisele
6. veebruaril
kiitis Euroopa Parlament heaks EL määruse eelnõu, mis puudutab ELi ühise kalanduspoliitika reformi
ning näeb peaasjalikult ette meetmed kalavarude ülepüügi probleemiga
tegelemiseks. Nimelt peetakse 2002. aastal jõustunud ning hetkel veel kehtiva
kalanduspoliitika suurimaks läbikukkumiseks ülepüüki. Kavandatav reform
keskendub peamiselt kalapüügi jätkusuutlikkusele, soovimatu püügi vette
tagasilaskmise lõpetamisele ning kalavarude püügi mitmeaastasele
teadusuuringutel põhinevale planeerimisele. Lähemalt kajastasime
kalanduspoliitika reformi sisu KÕKi 2011. a juulikuu uudiskirjas.
Järgmise sammuna
asub eelnõud arutama EL Nõukogu. Kokkulepe uue kalanduspoliitika sisu osas
soovitakse saavutada juuni lõpuks. Uus kalanduspoliitika plaanitakse jõustada
alates 2014. aastast.
Euroopa
Parlamendi pressiteade
EL määruse eelnõu uue ELi ühise kalanduspoliitika kohta
|
