ÜLDOLULIST
Ülevaade 2017. a algusest kehtima hakanud olulisimatest õigusaktide
muudatustest
Jaanuarist
hakkasid kehtima mitmed olulised õigusaktide muudatused, millest olulisemaid
allpool tutvustame.
Uus atmosfääriõhu
kaitse seadus
Aasta algusest asendab uus atmosfääriõhu kaitse seadus (AÕKS) seni
kehtinud välisõhu kaitse seadust. Uus seadus koostati osana keskkonnaõiguse
kodifitseerimise protsessist. Selle käigus koondati ühte seadusesse välisõhu
kaitse põhimõtted ja –kohustused ning viidi valdkonna regulatsioon kooskõlla
keskkonnaseadustiku üldosa seadusega. Lisaks õhukvaliteedi nõuetele käsitleb
seadus ka müra- ja lõhnahäiringuid puudutavaid reegleid. Pikemalt kirjutasime
AÕKS teemal 2016. a juulikuu
uudiskirjas.
Uus seadus tõi kaasa ka sisulisi muudatusi mitmetes välisõhu saastamist
reguleerivates määrustes, mida tutvustasime 2016. a detsembrikuu
uudiskirjas.
Maapõueseadus
Maapõueseadus (MaaPS) on samuti
koostatud keskkonnõiguse kodifitseerimise raames. Seaduses on mh reguleeritud kaevandamislubade
andmist, lubade sisu ja turba kaevandamist. Uude seadusesse koondati ka
varasemalt kaevandamisseaduses sätestatud nõuded. Üksikasjalikult käsitlesime
muudatusi 2016. a
novembrikuu uudiskirjas.
Seoses uue MaaPS –ga uuendas valitsus teiste seas ka määrust turba kaevandamise aastamäära kohta. Uue
määrusega suurendati turba kaevandamise aastamäära Eestis 197 tuhande tonni
võrra.
Veeseadus
Jaanuarist jõustuvad veeseaduse muudatused, mis
puudutavad põllumajanduse veekaitsenõudeid. Seadusemuudatustega reguleeritakse
mineraalväetiste ja vedelsõnniku laotamise nõudeid ja ajalisi piiranguid.
Lisaks täpsustati põlluraamatusse kantavaid andmeid ja väetamisplaani
koostamise nõudeid. Eelnõu sisu kajastasime pikemalt 2016. a augustikuu uudiskirjas.
Jäätmeseadus
Novembris võeti vastu jäätmeseaduse muudatused,
mille sisuks on omavalitsuste poolt korraldatav olmejäätmete vedu ja käitlemine. Muudatustega
antakse kohalikele omavalitsustele võimalus saada lisatoetust jäätmehoolduse
arendamiseks. Toetust makstakse vastavalt kohalikus omavalitsuses
registreeritud majapidamiste arvule. Muudatusi käsitlesime eelnõuna pikemalt 2016. a
oktoobrikuu uudiskirjas.
Keskkonnaseire
seadus
Uues keskkonnaseire
seaduses täpsustatakse nii keskkonnaseirega seotud mõisteid kui mitmeid
korralduslikke aspekte ja viiakse seadus kooskõlla teiste keskkonnaalaste
seadustega. Kajastasime olulisemaid
muudatusi 2016. a juunikuu uudiskirjas.
Valitsuse
määrus nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise
kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning
nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“
Määrusega on reguleeritud
heit- ja sademevee ärajuhtimisele kehtestatud nõudeid, mh mitmete ohtlike
ainete (nt tsink, baarium, kroom, plii) piirväärtusi sademe- ja heitvees.
Kajastasime eelnõu üksikasjalikumalt 2016. a augustikuu uudiskirjas.
Keskkonnaministeeriumi pressiteade
KESKKONNAMÕJUDE HINDAMINE
Euroopa Kohus selgitas, millistel juhtudel võib KSH läbiviimise üle
otsustada eelhindamise korras (C‑444/15)
Euroopa Kohus andis enne jõule oma tõlgenduse küsimuses,
millistel juhtudel võib keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) läbiviimise
üle otsustada juhtumipõhiselt, nn eelhindamise korras. Vaidlus sai alguse
Veneetsiast, kus ühel Natura-aladega piirneval saarel sooviti lagunenud hooned
asendada uute elamutega (kokku 84 eluaset 2,9 hektaril). Tegevuse suhtes viidi
läbi Natura hindamine, ent KSH-d läbi ei viidud. Itaalia õiguse kohaselt on KSH
ruumilisel planeerimisel tingimata vaja läbi viia vaid enam kui 10 ha suurustel
aladel olemasolevates linnapiirkondades või enam kui 40 ha suurusel alal, kui
tegemist on linnapiirkonna laiendamise või uue sellise ala loomisega. Euroopa kohtu otsuse kohaselt on võimalikud olukorrad, kus Natura-hindamine viiakse läbi, ent KSH vajalik ei ole
Euroopa Kohtu poole pöördunud Itaalia kohus soovis esmalt
teada, kas EL KSH
direktiivi art 3 lg 3, mis lubab „kohalikul tasandil väikeste piirkondade
kasutamise plaanide“ suhtes KSH vajaduse üle juhtumipõhiselt otsustada, on
üldse kooskõlas EL aluslepingutega (sh keskkonna kõrgetasemelise kaitse
põhimõttega). Samuti soovis kohus teada, kas selline, puhtalt ala suurusel
põhinev kriteerium KSH kohustuse piiritlemiseks, on EL õigusega kooskõlas.
Euroopa Kohus leidis esmalt, et kuna KSH direktiiv kohustab
ka väikese ala maakasutust reguleerivate, ent olulise keskkonnamõjuga kavade
(nt detailplaneeringute) puhul KSH läbi viima, ei ole direktiivi art 3 lg 3 EL
aluslepingutega vastuolus. Mis puutub kvantitatiivseid (ala suurusel
põhinevaid) kriteeriume, siis rõhutas kohus, et KSH üle võib eelhindamise
korras otsustada vaid juhul, kui tegemist on kohaliku (mitte riikliku või
regionaalse) tasandi otsusega. Ala suurusel põhinevad kriteeriumid otsustamaks,
kas KSH tuleb igal juhul läbi viia või teha seda juhtumipõhiselt, on lubatavad
tingimusel, et vastav ala on võrreldes selle kohaliku tasandi haldusüksuse
pindalaga suhteliselt väike. Samas jättis kohus lähemalt selgitamata, kuidas
ala „suhtelist väiksust“ hinnata.
Eestis on art 3 lg-st 3 tulenevalt detailplaneeringute puhul
KSH läbiviimine juhtumipõhiseks otsuseks, mis sõltub planeeringu eeldatavatest
mõjudest. Arvestades, et enamasti tehakse detailplaneeringuid üksikute
kinnistute tasandil, on kehtiv õigus ja praktika ka uue kohtulahendi valguses
EL õigusega kooskõlas. Suhteliselt suurt osa omavalitsuse pindalast hõlmava
planeeringu puhul tuleks aga uuest kohtulahendist lähtudes pigem algatada valla
või linna (osa-)üldplaneering, millisel puhul oleks ka KSH kohustuslik.
Euroopa
Kohtu otsus asjas C-444/15
Keskkonnamõju hindamise seaduse plaanitud muudatused võtaks üle uue EL direktiivi
Keskkonnaministeerium avalikustas vahetult pärast jõule
eelnõu, millega muudetaks keskkonnamõju
hindamise seadust (KeHJS), eesmärgiga võtta üle viimased muudatused EL KMH
direktiivis, mis tehti 2014. aastal direktiiviga 2014/52/EL.
Muudatused puudutavad mitmeid teemasid, mh eelhindamist, KMH aruannete
kontrolli ja avalikustamist. Samas KMH kohustusega tegevuste nimekirja ja
künniseid ei muudeta. Lisaks sisulistele
muudatustele sisaldab eelnõu ka mitmeid korrastavaid muudatusi.
Eelnõu kohaselt oleks senisest mõnevõrra põhjalikumalt
reguleeritud KMH eelhindamine, ehk otsustusprotsess, millega tehakse selgeks,
kas kavandataval tegevusel on sedavõrd oluline keskkonnamõju, et selle
täpsemaks uurimiseks tuleb KMH läbi viia. Eelnõu kohaselt sätestataks täpsemad
eelhindamise sisunõuded tulevikus eraldi määrusega. Teisalt lubaks uus eelnõu
jätta eelhinnangu vormistamata, kui tegevust ei ole nimetatud eelhindamise
kohustusega tegevusi loetlevas määruses ja otsusetegija on veendunud, et
tegevusel puudub oluline keskkonnamõju. Lisaks sellele sätestaks eelnõu, et
eelhindamise otsus tuleb teha 90 päeva jooksul alates eelhinnangu aluseks oleva
info saamisest. Uue eelnõu kohaselt pikeneks KMH aruande avalikustamise aeg vähemalt 30 päevani
Avalikustamise osas on põhiliseks uuenduseks, et KMH aruande
avalikustamise perioodiks oleks vähemalt 30 päeva senise 21 asemel – see nõue
tuleneb otse EL direktiivist, mis varem tähtaegade küsimust ei reguleerinud.
KMH aruannete osas kohustaks eelnõu otsustegijaid hindama
nende asjakohasust. Nt võib mitteasjakohane olla mõju hinnang, mis on tehtud
mitu aastat enne otsuseni jõudmist. Kui KMH aruanne pole asjakohane, võib
otsustaja nõuda täiendavat eksperthinnangut litsenseeritud eksperdilt.
KÕKi hinnangul on suurem osa kavandatud muudatusi
positiivsed, hoolimata asjaolust, et tegemist on vaid EL direktiivi
ülevõtmisega, kusjuures on lähtutud põhimõttest teha „nii palju kui nõutakse,
nii vähe kui võimalik“. Problemaatiliseks selles valguses võib pidada ka
eelhinnangu andmiseks ette nähtud tähtaega. Kui Eesti õigus ütleks eelnõu
kohaselt, et see tuleb teha 90 päeva jooksul, siis EL direktiiv rõhutab eraldi,
et seda tuleb teha võimalikult kiiresti, aga hiljemalt 90 päeva jooksul.
Eelhinnangu tegemine võimalikult vara ja sellest teada andmine on mh vajalik
selleks, et avalikkus saaks loamenetluses tõhusalt osaleda ja vajadusel
varakult KMH läbiviimise vajadusele tähelepanu juhtida.
Eelnõu
materjalid
Määruse muudatustega
seataks KMH eelhinnangu tegemise kohustust turba kaevandamisele vähem kui 150
ha suurusel alal ja kaevandamisega rikutud maa korrastamisele
Keskkonnaministeerium saatis 2016. a. detsembri lõpus
kooskõlastusringile keskkonnamõju hindamise (KMH) eelhinnangut vajavate
tegevusvaldkondade määruse muutmise eelnõu, mille eesmärgiks on
tegevusvaldkondade loetelu täiendada. Muudatused tingis 1. jaanuarist jõustunud
uus maapõueseadus, millega
vähendati mh tegevuste ringi, mille puhul on keskkonnamõju
hindamise seaduse (KeHJS) kohaselt KMH alati kohustuslik. Kuna need
tegevused võivad siiski tuua kaasa olulise keskkonnamõju, nõutaks eelnõukohase
määrusega, et KMH vajaduse väljaselgitamiseks tuleb teostada eelhinnang.
Eelhinnangu teostamise kohustus oleks lisaks olemasolevatele
määruses esitatud tegevusvaldkondadele, edaspidi ka: turba kaevandamisel kuni 150 hektari suurusel
alal. Sellest suurematel aladel on KMH hindamine alati kohustuslik (varasemalt
oli kohustus turbakaevanduse KMH läbi viia sõltumata pindalast); pealmaakaevandamisega rikutud maa korrastamisel
alal, mis on suurem kui 25 hektarit. Seletuskirja kohaselt ei ole maa
korrastamise näol tegemist tegevusega, mille kohta KMH-direktiivist
tulenevalt oleks vajalik kohustuslikus korras KMH teostada. Kaevandatud maa
korrastamise põhimõtted peaksid olema ära määratletud juba maavara kaevandamise
loa taotlemisel ning selle käigus koostatavas KMHs (kui see tehakse); allmaakaevandamisega rikutud maa korrastamisel.
KMH kohustuslikus korras teostamise kohustus puudub juba eelnevalt mainitud
põhjustel; turba mehhaniseeritud kaevandamisega rikutud maa
korrastamisel. KMH teostamine kohustuslikus korras direktiivi kohaselt samuti
vajalik ei ole.
Määruse eelnõu vastuvõtmine peaks seletuskirja kohaselt
vähendama arendaja kulusid (juhul kui eelhinnangust selgub, et KMHd teha pole
vaja) ja vähendama Keskkonnaameti töökoormust (eelhinnangute koostamine ei ole
nii ajamahukas kui KMH menetlus).
Materjalid
eelnõude infosüsteemis
KLIIMAMUUTUS
Uue atmosfääriõhu kaitse seaduse tõttu uuendati F-gaaside käitlemist,
vedel- ja biokütuste nõudeid ja CO2-heite määramist reguleerivaid määruseid
Seoses uue atmosfääriõhu kaitse seaduse jõustumisega 1. jaanuaril
taaskehtestas valitsus määrused seoses nn F-gaaside (kasvuhoonegaasid, millega
asendatakse osoonikihti kahjustavaid aineid) käitlemise, vedelkütuse
keskkonnanõuete ja CO2 heite määramisega.
Keskkonnaministri määruses Fluoritud
kasvuhoonegaase sisaldava toote, seadme ja süsteemi käitlemise loa taotlemise
ja muutmise täpsustatud kord, käitlemisloa taotluse ja käitlemisloa täpsustatud
nõuded on täpsustatud nii seda, milliseid andmeid tuleb loa
taotlemisel esitada kui ka seda, kuidas taotlusi menetletakse. Loamenetlus on
viidud vastavusse majandustegevuse registri nõuetega, kuna lube hakatakse
taotlema selle kaudu ning neid hakatakse ka selles registris hoidma. Varem
antud load kehtivad vanaviisi edasi. Uue sisulise nõudena tuleks F-gaaside
käitlemise luba taotleda ka neil ettevõtetel, mis kõrvaldavad (lõplikult)
kasutusest F-gaase sisaldavaid tooteid ja seadmeid (nt külmikuid).
Nn FOKA registri pidamise ja
sinna andmete esitamist reguleerivas määruses Fluoritud
kasvuhoonegaase ja osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavate toodete,
seadmete, süsteemide ja mahutite ning käitlemistoimingute registri põhimäärus
ja selle pidamise kord on sisulisi muutusi vähe. Uuendusena on üheks
registri volitatud töötlejaks Keskkonnaagentuuri asemel Keskkonnaministeeriumi
infotehnoloogiakeskus (KEMIT).
Määruses Vedelkütuste
kohta esitatavad keskkonnanõuded, biokütuste säästlikkuse kriteeriumid,
vedelkütuste keskkonnanõuetele vastavuse seire ja aruandmise kord ning
biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tuleneva kasvuhoonegaaside
heitkoguste vähenemise määramise metoodika sisulisi muudatusi ei tehtud. Selle ja eelmise määruse eelnõu tutvustasime
2016.a detsembrikuu uudiskirjas. Määruses Välisõhku väljutatava süsinikdioksiidi
heite arvutusliku määramise meetodid sisulisi muudatusi ei tehtud.
ENERGEETIKA
Riigi Teatajas avaldati määrus, millega kehtestatakse nõuded
suurettevõtja energiaauditile. Kuus kuud peale määruse jõustumist peavad Eestis
tegutsevad suurettevõtjad tegema määrusest tulenevatele nõuetele vastava
energiaauditi. Audit tuleb läbi viia iga nelja aasta järel. Määrusega võetakse
üle ELi nn energiatõhususe direktiivi (2012/27/EL)
nõuded.
Euroopa
Liidu Teatajas avaldatud määrus sätestab õhukütte- ja jahutusseadmete ja kõrgel
temperatuuril käitatavate protsessijahutite ja puhurkonvektorite suhtes kohaldatavad nõuded, mille täitmine on
EL turule laskmise eelduseks. Nõuetega loodetakse 2030. aastaks saavutada
energiasääst, mis vastab 9 miljonile tonnile süsinikdioksiidi heitele.
Riigikogu arutab biokütuste kasutamist hoogustavat vedelkütuse seaduse muudatust
Riigikogu võttis menetlusse eelnõu vedelkütuse seaduse muutmiseks.
Eelnõu sisu käsitlesime 2016. a
septembrikuu uudiskirjas.
Eelnõu muudatustega võetakse üle ELi taastuvenergia direktiivi (2009/28/EÜ)
nõuded, mille kohaselt peab aastaks 2020 liikmesriikide transpordisektoris
kasutatama vähemalt 10% ulatuses bio- ehk taastuvkütust. Biokütust toodetakse
taastuvatest allikatest nagu jäätmed, loomsed ja taimsed rasvad, toiduks
kõlbmatu teravili, vetikad jne. Direktiivis seatud eesmärgi saavutamiseks näeb
eelnõu ette biokütuse osa järk-järgulist suurendamist bensiini- ja
diislikütustes. Eelnõu koostajad hindavad uute nõuete mõju bensiini hinnale marginaalseks
Eelnõu mõjutab otseselt kütuse tarnijaid, kes peavad alates 2017.a 1.
maist tagama tarnitavas kütuses biokütuse olemasolu. Näiteks käesoleval aastal
peab see moodustama 3,3% igas tarbimisse lubatud kütuse
liitrist, alates 2018.a 1. aprillist aga juba 6,4%. Erandina ei pea biokütust
lisama bensiinile oktaanarvuga 98. Seda saavad kasutada sõidukid, mille tootjad
ei luba kasutada biokütuse lisandiga bensiini. Biokütuse lisamise mõju bensiini
hinna tõusule peaks eelnõu koostajate hinnangul olema marginaalne.
Muudatused aitavad kaasa ka kliimaalaste eesmärkide saavutamisele. Arvestuslikult vähendab 10% biokütuste
sisaldusega kütuste kasutamine õhku paisatavate kasvuhoonegaaside kogust kuni
4,5% võrra.
Eelnõu materjalid Riigikogu veebilehel
VÄLISÕHU KAITSE
Euroopa Liidu Teatajas avaldatud direktiiviga kehtestatakse
liikmesriikide jaoks uued õhusaasteainete piirmäärad vääveldioksiidile (SO2),
lämmastikoksiididele (NOx), lenduvatele orgaanilistele ühenditele (LOÜ),
ammoniaagile (NH3) ja tahketele osakestele (PM2,5). Direktiivi sisu käsitlesime
lähemalt detsembrikuu
uudiskirjas.
Jõustusid uued atmosfääriõhu kaitsega seotud määrused
Aasta alguses jõustusid välisõhku väljutatavate
saasteainete heidete mõõtmise ja määramisega seotud määrused. Uued määrused
kehtestati seoses uue atmosfääriõhu
kaitse seadusega, mis hakkas kehtima 1. jaanuarist 2017. a. Muudatused on määrustes
üldjoones täpsustavat laadi ja olulisi muudatusi määrused ette ei näe.
Jõustunud määrused, mille muudatusi juba 2016. a. detsembrikuu
uudiskirjas kajastasime, on:
Enne vastuvõtmist neis määrustes muudatusi
ei tehtud.
Lisaks varasemalt kajastatud määrustele on
samuti jõustunud:
Välisõhus leviva müra normtasemete, mürataseme mõõtmise, määramise ja
hindamise määrus. Määruses on vähendatud müra normtasemete arvu, st
välja on jäetud müra kriitilise taseme mõiste. Piirtaseme ja taotlustaseme
asemel on uues määruses piirväärtused ja sihtväärtused (viimane tähistab
normtaset, mida rakendatakse uute planeeringute korral planeeritaval alal ja
see jääb kohustuslikuna kehtima ka pärast planeeringu koostamist). Määrusest
kaob segaala mürakategooria, mille mõistet on varasemalt sisustatud viisil, mis
annab selle rakendajale laialdase ning raskesti kontrollitava otsustusruumi.
Selle asemele kehtestatakse kaks erinevat mürakategooriat (III mürakategooria
ehk keskuste alad ja IV mürakategooria ehk ühiskondliku hoone maa-alad), mis
peaksid edaspidi võimaldama mürakategooriaid kasutada maakasutuse
juhtotstarbele vastavalt. Õhusaasteloa või keskkonnakompleksloa omaja välisõhu saastamisega
seotud aastaaruande määrus, milles laiaulatuslike
muudatusi võrreldes varasema määrusega tehtud pole. Täpsustatud on aruande
esitamise korda (nt tuleb parema
arvestamise eesmärgil edaspidi iga saasteaine või saasteainete grupi kohta
esitada heitkoguste andmed eraldi). Samuti on täiendatud aastaaruande lisade
informatsiooni nõudeid (nt on lisandunud nõue märkida saasteaine püüdeseadme
efektiivsuse kontrollimise sagedust, et tagada püüdeseadme toimivus). Õhukvaliteedi hindamise korra
määrus, mis sätestab nõuded välisõhku kvaliteedi hindamiseks tehtavate
mõõtmiste kohta. Muudatusi on tehtud vaid määruse mõistetes (nt on mõiste
välisõhu saastatuse tase asendatud mõistega õhukvaliteet) ja võrreldes varasema
määrusega on välja jäetud õhukvaliteedi hindamispiirid, mida hakkab reguleerima
õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtuste määrus. Lõhnaaine
esinemise hindamise korra, nõuete ja häiringutasemete määrus, mis erinevalt varasemast määrusest reguleerib ka lõhnaaine
esinemise hindamise arvutusliku hindamise metoodikat. Metoodika annab juhised
(viited standarditele ja hindamiseks vajalikud valemid) tegevusega kaasneva
lõhnaaine hetkelise koguse arvutamiseks, mis peaks lihtsustama käitajal oma
mõjude hindamist keskkonnaloa taotlemisel.
Määrused
jõustusid 1. jaanuaril.
VESI
Riigi Teatajas jõustus 1. jaanuaril reovee puhastamise ja heit- ja
sademevee suublasse juhtimise nõuete määrus, mille täpsemat sisu selgitasime
meie 2016. a. augustikuu
uudiskirjas. Põhimõttelisi muudatusi eelnõusse enne vastuvõtmist ei tehtud.
MAAPÕU
Määruse muudatused viivad selle kooskõlla uue
maapõueseadusega. Peaasjalikult on muudetud termineid, sisuline muudatus
puudutab turbakaevandamisel andmete kontrollimiseks kasutatava
instrumentaalmõõdistamise ajastust. Kui seni tuli see teha kolm aastat enne
kaevandamisloa kehtivuse lõppu, siis nüüd võib seda teha vahemikus 3-5 aastat
enne loa kehtivuse lõppemist.
Uus maapõueseadus toob muudatusi ka selle rakendusaktidesse
1. jaanuaril jõustusid maapõueseaduse (MaaPS)
rakendusaktid, mis nimetavad kaevandamiseks sobivad turbaalad ja seavad paika turba
kaevandamise aastamäära. Kooskõlastusringil on veel erinevate maavarade
kaevandamisega seotud loataotluste vormiliste nõuete määrus.
Jõustunud määrustest oleme varasemalt turba
kaevandamise aastamäära määruse sisu juba kajastanud. Turba kaevandamise aastamäära mitmes maakonnas
suurendava määruse eelnõusse vahepeal muudatusi tehtud ei ole ja sisuliste
muudatuste kohta saate lugeda meie 2016. a. detsembrikuu uudiskirjast.
Turbaalade nimekirja määrusesse on lisatud
uuena kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri, kuhu on kantud 266 ala, millel
on kaevandamiseks võimalik taotleda turba kaevandamise aastamäära piires. Nimekiri
koostati selleks, et vähendada looduslike turbaalade edasist avamist ja
kuivendamist ning vähendada heitkoguseid juba avatud aladel. Kaevandamisega
rikutud ja mahajäetud turbaalade nimekirja on lisaks kantud jääksood (hüljatud
turbaalad), kus on veel kaevandamiskõlblikku turvast alles. Neil aladel on
võimalik maavara kaevandada väljaspool kaevandamise aastamäära. Kaasajastatakse
ka määruses esitatud turbaalade kirjeldust, lisades alade pindalad ja asukohad
kaardil.
Kooskõlastamisringile saadetud üldgeoloogilise
uuringu ja maavara kaevandamise lubade taotlemisnõuete määrus, mis liidab varasemalt
kahes eri määruses olevad nõuded, sisaldaks vaid täpsustavat laadi muudatusi
(nt tuleb loal edaspidi kanda ka viidata loa andmise ja muutmise otsustele, et
võimaldada vastava info kiirem kättesaadavus). Läbivalt on asendatud sõna
maavaravaru sõnadega maavara kogus, sest mõistet maavaravaru enam uues MaaPS ei
kasutata. Samuti ei reguleeriks eelnõukohane määrus enam menetlustoimingute
tähtaegu (edaspidi MaaPS).
Turba kaevandamise aastamäär ning kriitilise
ja kasutatava varu suurus
Kaevandamisega rikutud ja
mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri
Üldgeoloogilise uuringu ja maavara
kaevandamise lubade taotlemisnõuete määruse materjalid eelnõude infosüsteemis
JÄÄTMED
Uus määrus paneb paika ohtlike jäätmete saatekirjade andmekogu kasutamise
reeglid
Aasta alguses jõustus ohtlike jäätmete saatekirju
sisaldava andmekogu (nn OJS) kasutamist reguleeriv Keskkonnaministri
määrus. Määruse kohaselt loodud andmekogu annab reaalajas ülevaate ohtlike
jäätmete veostest, sisaldades andmeid sellistele veostele kohustuslikus korras
koostavate saatekirjade kohta.
Eelnõu seletuskirja kohaselt koostatakse aastas üle
30 000 saatekirja, mis eelkõige järelevalve teostamise eesmärgil jäätmete
vedamiseks üleandja või jäätmete vastuvõtja poolt andmebaasi kantakse. Kuna
andmed on osalt juurdepääsupiiranguga, ei ole andmebaas avalik. Juurdepääs
sellele on Keskkonnaametil jäätmeloa andjana, Keskkonnainspektsioonil ning
Politsei- ja Piirivalveametil järelevalve teostajana ning registri volitatud
töötajatel (Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaministeeriumi ITK-keskusel).
Määruse
tekst
Riigikontrolli: olmejäätmete kokkukogumise süsteem toimib, aga
sorteerimisega on probleeme
Riigikontroll avalikustas detsembris auditi, milles
analüüsiti kohalike omavalitsuste ja riigi tööd olmejäätmete kogumisel ning
taaskasutusse suunamisel. Auditi kohaselt toimib kodudes tekkivate jäätmete
kogumise süsteem küllaltki hästi, ent jäätmete liigiti kogumise ja
taaskasutusse suunamisega on probleeme.
Positiivse külje pealt leidis Riigikontroll, et kohalike
omavalitsuste korraldatud olmejäätmete kogumise süsteem toimib hästi, tagades
tarbijatele suhteliselt mugava ja odava segaolmejäätmete kogumise teenuse.
Ohuna tõi Riigikontroll siiski välja riigi jäätmekavasse kirjutatud plaani
asendada senine korraldatud jäätmeveo süsteem turupõhise süsteemiga. Auditi
kohaselt võib selline samm seada toimiva süsteemi ohtu, tõstes seejuures
tarbijate jaoks hindu. Odav segaolmejäätmete veo hind on iroonilisel kombel üheks põhjuseks, miks kodudes jäätmeid ei sorteerita
Odav segaolmejäätmete veo hind, pakendikonteinerite jm
liigiti kogutud jäätmete vastuvõtupunktide kaugus kodudest ning ka elanike
vähene teadlikkus on samas toonud kaasa selle, et liigiti kogutakse ja
taaskasutusse suunatakse liiga vähe olmejäätmeid, sh pakendeid. Üks kitsaskohti
on omavalitsuste vähene suutlikkus järelevalvet teha ja pakendiorganisatsioone
oma kohustusi täitma sundida. Samuti on täna segane, kes vastutab riigile EL poolt
seatud jäätmete ringlussevõtu eeesmärkide täitmise eest – riik või omavalitsus.
Riigikontrolli hinnangul toob see tõenäoliselt kaasa selle, et eesmärke ei
suudeta täita. Viimaks on probleemiks ka taaskasutajate üle tehtava järelevalve
nõrkus – auditi kohaselt ei teosta Keskkonnainspektsioon täna sisulist
järelevalvet selle üle, kas jäätmekäitlusettevõtete poolt koostatavad aruanded
ka tegelikkusele vastavad. Pigem usaldatakse esitatud andmeid ning
kontrollitakse nende omavahelist kooskõla.
Vastusena Riigikontrolli auditile andis
Keskkonnaministeerium teada, et mitmeid küsimusi kavatsetakse lähiajal
lahendada uue jäätmeseaduse koostamisel. Muuhulgas sätestataks seal selgemalt
omavalitsuse roll jäätmete taaskasutuse suunamisel, nt võimalus määrata kindlaks
omavalitsuse territooriumil kogutud jäätmete käitlemise koht.
Riigikontrolli
audit ja seotud materjalid
Riigikogu arutab õhukesi kilekotte piiravat seadusmuudatust
Riigikogu menetlusse jõudis pakendiseaduse muutmise eelnõu, mille
eesmärk on vähendada õhukeste kilekottide tarbimist, tehes need kauplustes
senisest vähem kättesaadavaks. Eelnõust kirjutasime pikemalt septembrikuu uudiskirjas.
Eelnõu
materjalid Riigikogu veebilehel
KIIRGUS
Jõustus kiirgusallikate ja tuumamaterjali ohutust tagav
määrus
1.jaanuaril jõustus kiirgusallikate ja tuumamaterjali uue
registri asutamise määrus, millega kehtestatakse põhimõtted kõnealusesse
registrisse kantavate andmete ja nende töötlemise korra osas. Kiirgusallikate
ja tuumamaterjali registrit on Eestis peetud alates 1997. aastast. Uus määrus
on kehtestatud eesmärgiga tagada kiirgusallika ja tuumamaterjali ohutus ning
inimese ja keskkonna kaitse.
Suuri sisulisi muudatusi uus määrus registripidamise
toimingutesse ei too. Register on mõeldud Eestis kasutusel olevate, sisse- ja
väljaveol kasutusest kõrvaldatud ning radioaktiivsete jäätmete ladustuskohta
üle antud kiirgusallikate ja tuummaterjali ning nende kasutusvaldkondade kohta
andmete kogumiseks ja süstematiseerimiseks. Samuti võimaldab register saada
ülevaate kiirgusallikate ja tuumamaterjali asukoha, arvu ja koguse üle, et
nende üle oleks võimalik pidada arvestust ja teostada järelevalvet. Parema
arvestuse ja järelevalve tagamiseks on täpsustatud määruse nõudeid registri
pidamisele (nt tuleks registrisse kanda andmed plutooniumit sisaldavate
suitsuandurite kohta). Andmete päevakohasus ja õigsus võimaldab ka tagada
selle, et hüljatud kiirgusallika leidmise korral on võimalik registri abil
kiirelt kindlaks teha, millega on tegemist ning kust kiirgusallikas pärineb.
Võrreldes varasemaga on aga registris olev teave edaspidi
mõeldud ainult asutusesiseseks kasutuseks ehk tegemist on piiratud
juurdepääsuga teabega. Varasemalt oli tegemist riigiasutuse andmekoguga, mille
infole oli ligipääs tagatud dokumendiregistri kaudu. Seega on nüüdsest
registrile ligipääsu raskendatud ja sellele võimaldatakse juurdepääs avaliku teabe seaduse
sätetele vastavalt.
Kiirgusallikate
ja tuumamaterjali registri asutamine ja selle põhimäärus
KALANDUS
Jaanuarist jõustus Vabariigi Valitsuse määrus, millega tehakse
muudatused kalapüügieeskirja. Määrusega täpsustatakse püügivahendite
silmasuurust ja piirangu kehtimisala. Näiteks täpsustatakse jõemõrra kõrguse ja
Peipsi järvel kasutatava põhjanooda silmasuuruse piirangut. Samuti pikendataks
mõnede jõgede kalapüügi keeluala. Käsitlesime eelnõu sätteid 2016. a
septembrikuu uudiskirjas. Sisulisi muudatusi eelnõusse enne vastuvõtmist ei tehtud.
Määruse
tekst Riigi Teatajas
Muudatused kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korras
Detsembri lõpus taaskehtestas valitsus määruse, millega ajakohastati senikehtinud
regulatsiooni kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kohta. Määruse
uuendustega viiakse see kooskõlla eelmisel aastal uuenenud kalapüügiseaduse
sätete ja EL õiguse nõuetega.
Määrusega kehtestatakse kohustus kasutada ELi püügipäeviku vormi. Kui
senikehtinud korra kohaselt võisid 10 m ja pikemate kalalaevade kasutajad,
kastmõrdade ja põhjanootadega merel kala püüdvad isikud kasutada püügiandmete
esitamiseks siseriiklikku rannapüügipäeviku lehti, siis Euroopa Komisjoni
audiitorite nõudmisel tekkis vajadus nimetatud juhtudel kasutusele võtta ELi
püügipäeviku vorm. Iga püügireisi kohta tuleb vormistada eraldi püügipäeviku
leht. Kuigi Eestis on olemas kalapüügiandmete elektrooniline keskkond, mis
võimaldab vältida infosüsteemis olemasolevate andmete igakordset dubleerimist,
ei vasta selline süsteem ELi nõuetele. ELi püügipäevikus tuleb kalapüüdjal iga
püügireisi puhul kanda sisse ka korduvad andmed sõltumata kalapüügiloaga
seonduvate andmete olemasolust elektroonilises registris. Püügiaruande esitamise tähtajaks on 48 tundi
arvates kala lossimisest.
Lisaks täpsustatakse määrusega
püügipäeviku erinevate veergude täitmise nõudeid sh püügivahendite liigi, arvu,
hinnangulise kalasaagi ja võrgusilma suuruse märkimise korda.
Seoses muudetud määrusega muutub
keerukamaks kalapüügiandmete esitamine nende ettevõtjate jaoks, kes
kasutavad püügiks kastmõrdasid ja põhjanoota ning samuti 10 m ja pikemaid
kalalaevu. Samas muudavad selgemad reeglid kalapüügiga seonduvate andmete
esitamise osas püügiandmete üle kontrolli teostamise nii siseriiklikul tasandil
kui ELi inspektorite jaoks senisest tõhusamaks.
Määruse tekst Riigi Teatajas
KESKKONNAÕIGUSE KESKUS
Maapõuepoliitika põhialustega tutvumiseks on jäetud vaid kaks nädalat
Keskkonnaministeerium avalikustas 19. jaanuaril Maapõuepoliitika põhialused 2050. Avalikkusele on ministeerium jätnud konsulteerimisaega kõigest kaks nädalat ehk 2. veebruarini. Selle dokumendiga pannakse paika maapõue uurimise ja kasutamise, sealhulgas kaevandamise planeerimise põhimõtted 30 aastaks. Nii olulisse ja meie elu pikaajaliselt mõjutama määratud dokumenti sisuliselt süvenemiseks ja arvamuse avaldamiseks on aeg napp. Teisalt läheb sedavõrd lühike tähtaeg vastuollu ka kaasamise hea tavaga, mis näeb ette vähemalt nelja nädala pikkust konsulteerimisaega, mida on põhjendatud juhtudel võimalik nii lühendada kui ka pikendada. Loe edasi »
|