EL institutsioonid jõudsid põhimõttelisele kokkuleppele uue kliimapaketi osas

EL kavatseb aastaks 2030 vähendada oma süsinikuheidet võrreldes 1990. aasta tasemega 40% võrra. Selleks tuleb võtta kasutusele meetmed heitgaaside vähendamiseks nii nn heitkoguste kauplemissüsteemi (EU ETS) kuuluvates tööstus- ja energeetikasektoris kui ka kauplemissüsteemi välistes sektorites sh transpordi-, jäätmekäitlus-, põllumajandus-, samuti maakasutus- ja metsandussektoris. Eesti EL Nõukogu eesistumise lõpuks möödunud aasta detsembris jõuti esialgsele kokkuleppele kõigi EL järgmise kümne aasta kliimapoliitika põhidokumentide osas. Olulisemad neist on maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust käsitlev nn LULUCF määrus, seda täiendav kohustuste jagamise määrus ning hoonete energiatõhususe direktiivi muudatused.

Loe lähemalt

KLIIMAMUUTUS

Kliima-alased kohtuvaidlused koguvad hoogu

Kliimamuutuste mõju võib täheldada kogu maailmas ja nii inimesed kui looduskeskkond saavad selle tagajärgi üha teravamalt tunda. Lisaks riikide valitsustele, kes teinud otsustavaid samme kliimamuutuste vähendamiseks, on oma elukeskkonna kaitseks välja astumas ka kohalikud omavalitsused ja üksikkodanikud, kes üha enam soovivad kliimamuutusi põhjustavaid suurettevõtteid panna oma tegevuse tagajärgede eest vastutama.

2015. a novembris esitas Peruu farmer kaebuse Saksa kohtusse, süüdistades Saksa energiakompaniid RWE kliimamuutuste põhjustamises ja talle kahju tekitamises. Kaebaja väidab, et tema kodus Peruus ähvardab kliimasoojenemise tagajärjel üles sulada liustik, mis suubub Palcacocha järve - liustiku sulamine põhjustaks piirkonnas märkimisväärseid üleujutusi. Kaebaja on kaebuse esitanud Saksa energiafirmat RWE vastu, kes on suur kasvuhoonegaaside tekitaja ja seetõttu kaasvastutav jääliustike sulamise eest. Kahjude hüvitamiseks palus kaebaja välja mõista 14 250 naela suuruse summa, mis investeeritaks üleujutuste piirkonda uute tammide ehitamiseks ja teistesse üleujutusest tulenevate riskide maandamisesse.

Energiaettevõte RWE ei nõustu kaebusega ja leiab, et ei ole olemas õiguslikku alust üksiku ettevõtet kliimamuutuste eest vastutama panemiseks.

Saksa esimese astme kohus nõustus RWE seisukohaga, kuid Peruu farmer on kaebuse apellatsioonikohtusse edasi kaevanud. Möödunud novembris võttiski apellatsioonikohus asja menetlusse ning kavatseb kaasata eksperdid, et kindlaks teha, kui suur võib olla RWE panus üleujutusriski tekkimisse kõnealuse järve piirkonnas. 2018. aastal kohtumenetlus jätkub.

2017. a juulis kaebasid aga California kolm kohalikku omavalitsust kohtusse 37 fossiilkütuse tootjat sh ettevõtted British Petroleum, Statoil, Shell jt. Kaebuses leiti, et nimetatud ettevõtted teadsid oma toodetud kasvuhoonegaaside mõju kliimamuutustele, kuid ei teinud midagi negatiivsete mõjude vähendamiseks ega ärahoidmiseks. Kaebajad taotlevad hüvitist nii praeguste kui tulevaste kliimamuutustega kohanemiseks tehtud kulutuste katmiseks. Californias on probleemiks merepinna tõus, mis on tingitud Antarktika ja Gröönimaa jäämassi sulamisest kliimasoojenemise tagajärjel. Lähiaastakümnetel võib see mõjutada sadu tuhandeid California elanikke ja tuua kaasa miljarditesse ulatuvat kahju.

Kütusetootjad seevastu leiavad, et kliimamuutustega tuleb tegeleda valitsuse poliitika ja kultuuriliste muutuste tasandil, mitte kohtus. Ettevõtted tunnevad end küllaltki kindlana, kuna ka varasemalt on kohus sarnased kaebused tagasi lükanud (nt 2008. a Alaskas Kivalina saare elanike kaebus) põhjendusega, et tegemist on poliitilise, mitte õigusliku küsimusega.

Kaebajad loodavad siiski, et kümmekond aastat hiljem, mil kliimamuutuste teema on oluliselt arenenud, võtab kohus kaebuse menetlusse. Kui mitte muud, siis loodetakse, et kohtusse kaebamisega suudetakse mõjutada kütusefirmade senist ärimudelit. Mõned neist nt Statoil, Shell, on juba võtnud samme fossiilkütuste asendamiseks alternatiivkütuse liikidega.

Tänasel päeval ei pruugi taolistel kohtukaasustel olla veel kaugeleulatuvaid tulemusi ja ilmselt läheb esimeste tõeliselt oluliste pretsedentideni veel aega. Samas aitavad sellised kaebused mobiliseerida nii üldsuse kui poliitikute jõupingutusi ning sundida energiaettevõtteid ja kütusetootjaid kiirendama üleminekut uutele alternatiivsetele energiatootmise viisidele.

Allikas: BHRRC uudiskiri

ENERGEETIKA

EL liikmesriigid ning europarlament on taastuvenergia osakaalu suurendamise küsimuses eri meelt

EL energiaministrid leppisid 18. detsembril kokku oma ühise seisukoha taastuvenergia direktiivi muudatuste osas. Euroopa Parlament jõudis samas küsimuses kokkuleppele 17. jaanuaril, seades taastuvenergia arendamise osas EL Nõukogu taotletavatest eesmärkidest märksa ambitsioonikamad sihid.

Muudatusi taastuvenergia arendamise eesmärkide osas arutatakse seoses Euroopa Komisjoni 2016. aastal esitatud ettepanekute paketiga „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ (nn puhta energia pakett). Paketi eesmärgiks on kiirendada nii puhtale energiale üleminekut kui ka majanduskasvu ja töökohtade loomist ning see hõlmab mh taastuvenergia direktiivi muutmist. Juba 2014. a vastu võetud raamdokumendi ning Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt võinuks olla 2030. aasta eesmärgiks taastuvenergia osakaalu tõstmine 27%-le kogu energiatarbimisest.

Ministrite nõukogu otsustas detsembris jääda 27% juurde, kui vaid Portugal ja Taani soovisid taastuvenergia osakaalu suurendada. Seevastu europarlament seadis eesmärgiks 35%-ni jõudmise. Transpordisektoris peaks nõukogu ettepanekul taastuvenergia moodustama 14%, europarlament leppis aga kokku sellest madalamas eesmärgis – 12%. Kuna osapoolte seisukohad erinevad, algavad järgmise sammuna taastuvenergia direktiivi muutmise osas Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel läbirääkimised kompromissi leidmiseks.

Taastuvenergia direktiiv

Euroopa komisjoni teatis „Puhas energia kõikidele eurooplastele“

Euroopa Nõukogu pressiteade (18. detsembri kokkulepped)

Euroopa Parlamendi pressiteade (17. jaanuari kokkulepped)

VÄLISÕHU KAITSE

EL eesistujariik Bulgaaria vaidlustas Komisjoni kehtestatud rangemad piirväärtused suurtele põletusseadmetele

Bulgaaria valitsus ühines Poola poolt esitatud kaebusega Euroopa Komisjoni otsusele, mis seab senisest rangemad piirangud suurtest põletusseadmetest väljuvatele õhusaasteainetele. Komisjoni otsus võeti vastu eelmise aasta 31. juulil ja Poola kaebas selle edasi Euroopa kohtusse möödunud aasta oktoobris.

Otsus kujutab endast rakendusakti, millega kehtestatakse tööstusheidete direktiivi kohased järeldused parima võimaliku tehnika osas (BREF). Tööstusheite direktiivi kohaselt peavad põletusseadmete käitajad nii uusi käitisi kavandades kui ka vanade käitiste puhul teatud üleminekuperioodi järel järgima parima võimaliku tehnika nõudeid. Poola leidis oma kaebuses, et otsus võeti vastu läbi ebasobiva hääletussüsteemi ja otsuse mõjusid hindamata. Poole valitsus on seisukohal, et parima võimaliku tehnikaga seotud heite piirväärtused on ebaõigetele ja puudulikele andmetele tuginedes seatud ülemääraselt ranged.

Bulgaaria elektrienergiast 40% saadakse kivisöe põletamisest, mistõttu näeb Bulgaaria vastu võetud parima võimaliku tehnika nõuetes ohtu riigi energiaturvalisusele ja konkurentsivõimelisusele. Neil põhjustel otsustati Poola kaebusega ühineda. Kuna eesistujariigina peab Bulgaaria järgmisel poolaastal aga vastutama keskkonnateemade juhtimise eest, siis on otsus Poola kaebusega ühineda langenud keskkonnaorganisatsioonide tugeva kriitika alla – viimased leiavad, et selline teguviis õõnestab õhusaastatuse vähendamisele suunatud poliitikat.

Vaidlusalune Euroopa Komisjoni otsus

LOODUSKAITSE

Riigikogu võttis vastu eelnõu, mis peaks kiirendama kaitsealuste maade riigile ostmist

16. jaanuaril võttis Riigikogu vastu detsembris koalitsioonipoliitikute algatatud eelnõu, mille eesmärk on kiirendada kaitsealuste maade riigi poolt ostmise protsessi. Muudatustega anti võimalus kaitsealuste maade ostmiseks ka Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) vahendite arvelt. Eelnõu sisust kirjutasime lähemalt detsembrikuu keskkonnaõiguse uudiskirjas. 

Õiguskantsler: püsielupaikade määramisega viivitamine on vastuolus hea halduse tavaga

Õiguskantsler analüüsis ühe maaomaniku palvel lendorava kaitseks püsielupaiga moodustamise praktikat ja leidis, et ebamõistlikult pika menetlusega rikutakse hea halduse tava. Samuti võib ebamõistlikult pikk viivitus rikkuda maaomaniku PS §-s 14 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõigust.

Püsielupaiga tekkimiseks on looduskaitse seaduse alusel kaks võimalust: automaatselt 50-1000 m raadiuses kotkaste, lendorava ja must-toonekure pesapuude ümber ning ministri määrusega määratletud pindala ja kaitsekorraga. Automaatselt tekkiv püsielupaik peaks andma pesapuule kiiresti esmase ja ajutise kaitse, kuni minister kehtestab üksikjuhtumi asjaolusid arvestades püsielupaigale optimaalse kaitse. Seaduses pole aga sätestatud tähtaega, mille jooksul minister määruse peaks kehtestama. Õiguskantsleri hinnangul tuleks haldusmenetluse põhimõtteid ja püsielupaiga moodustamise paindlikku ja kiiret menetlust arvesse võttes määrata püsielupaik mõistliku aja jooksul pärast pesapuu avastamist.

Antud juhul tehti lendorava püsielupaiga moodustamise ettepanek juba 2008. aastal, kuid püsielupaiga kehtestamise määrus jõustus alles 8 aastat hiljem. Õiguskantsler selgitas, et pikk menetlusaeg ei saa olla põhjendatud vajadusega korraldada ekspertiis ja kuulata ära menetlusosalised, sest seaduse kohaselt piisab sellest, kui küsitakse maaomanike seisukohta. Ka avalikkuse kaasamise korral peab menetluse läbiviimisel järgima mõistlikku menetlusaega. Ebamõistlikult pikk menetlusaeg on vastuolus hea halduse tava ja tõhusa õiguskaitse põhimõttega. Lendorava püsielupaiga moodustamise puhul on mõistlik menetlusaeg oluline ka looduskaitselistel põhjustel. Lendorava pesapuu ümber automaatselt moodustatav 25 m suurune kaitseala ei taga tema elupaiga säilimist, kuna ta vajab eluks (toiduks, varjeks, puhkamiseks) ka teisi puid peale oma pesapuu. Lisaks võib juhul, kui esitatakse ettepanek pesapuude kaitse alla võtmiseks, peatada mis tahes haldusakti menetluse, kui otsustuse tegemine võib mõjutada elupaiga seisundit püsielupaiga moodustamise ettepanekus määratud (mitte ainult pesapuu raadiuse) ulatuses.

Kinnistu omaniku jaoks tähendab pesapuu avastamine seega, et tema omandi kasutamine on edaspidi looduse kaitseks piiratud. Piirangutega kaasneb omaniku jaoks ka suur ebaselgus, sest seadusest tulenev automaatne piirang ei võimalda omanikul saada täpset ülevaadet tulevikus (ministri määrusega) seatavatest piirangutest ega pidada riigiga läbirääkimisi, et piirangud arvestaksid ka tema huve. Mida pikem on püsielupaiga moodustamise menetlus, seda intensiivsem on omaniku omandipõhiõiguse riive ja seda kauem kestab ka piirangute ebaselgus. Seetõttu peab riik korraldama menetluse selliselt, et omandipiirangud kehtiksid minimaalsel alal ja püsielupaik moodustataks võimalikult kiiresti pärast pesapuu leidmist. Kui pärast pesapuu avastamist püsielupaika mõistliku aja jooksul ei moodustata, on sellega kaasnev ebaselgus vastuolus PS §-dega 14 ja 32 ning seega vastuolus ka hea halduse tavaga.

Õiguskantsleri arvamus

JÄÄTMED

Euroopa Komisjon avalikustas kauaoodatud plastikustrateegia

Jaanuari keskpaigas avalikustas Euroopa Komisjon strateegia, mille eesmärgiks on oluliselt suurendada plastiku, eriti pakendite, taaskasutamist. Tänasel päeval tekib Euroopa Liidus rohkem kui 25 miljonit tonni plastikjäätmeid, millest vaid 30% kogutakse taaskasutamise eesmärgil kokku. Plastikjäätmed moodustavad kogu maailmas ca 85% prügist, mis uhutakse randadesse. Kosmeetikatoodetes kasutatav nn mikroplastik on eraldiseisvaks terviseriskiks, sattudes nii õhu kaudu inimeste kopsudesse kui kalade jm organismide kaudu seedesüsteemi.

Olulisemate meetmetena nähakse strateegias ette, et:

• Aastaks 2030 peavad kõik plastikpakendid olema korduskasutatavad või materjalina ringlusse võetavad;

• Võetakse täiesti uusi meetmeid ühekordse kasutusega plastiku, plastikust kalastamisvahendite jäätmete vähendamiseks;

• Mikroplastiku (plastikutükid, mille läbimõõt on väiksem kui 5 mm) kasutust tuleb piirata nii konkreetsete nõuete kui märgistamise, teadlikkuse tõstmise jm viisil;

• Laevadel tekkivad (plastik)jäätmed tuleb üle anda sadamas, vältimaks nende jäätmete heitmist merre.

Strateegia lisas on selgemalt välja toodud meetmed strateegia elluviimiseks, sh milliseid õigusakte tuleb muuta või luua. Olulisemate õigusaktide muudatustena on kavas pakendite ja pakendijäätmete direktiivi (94/62/EÜ) muutmine, ühekordse kasutusega plastiku kasutuse vähendamiseks õigusaktide loomine, laevadelt sadamates jäätmete vastuvõttu reguleeriva õigusakti vastuvõtmine.

Erinevate osapoolte reaktsioonid strateegiale olid oodatult mõnevõrra erinevad. Keskkonnaühenduste arvates on hea, et strateegiaga välja tuldi, ent selles on liiga vähe tähelepanu pööratud ennetusele, st plastiku kasutamise vähendamisele, keskendudes selle asemel tagajärgede leevendamisele. Plastikutootjate esindusorganisatsioon PlasticEurope oli oma reaktsioonis valdavalt positiivne, tuues eraldi teemana välja vajadust vähendada plastiku prügilatesse ladestamist.

Euroopa Komisjoni pressiteade

EL plastikustrateegia tekst (pdf, ingl k)

Euroopa Komisjoni küsimused-vastused strateegia teemal (ingl k)

Europarlament ja EL liikmesriigid saavutasid põhimõttelise kokkuleppe jäätmete ringlussevõtu suurendamiseks

Detsembris jõudsid Euroopa Parlament ja Nõukogu põhimõttelisele kokkuleppele EL jäätmealaste õigusaktide muutmiseks. Muuhulgas saavutati kompromiss olmejäätmete ringlussevõtu eesmärkide osas.

Läbirääkimistel arutati keskse teemana olmejäätmete prügilasse ladestamise ja ringlussevõtuga (materjalide taaskasutusega) seotud ettepanekuid, mis on Euroopa Komisjoni 2015. a algatatud nn EL ringmajanduse paketi tuumaks. Komisjoni ettepaneku sisust kirjutasime ka 2015.a detsembrikuu uudiskirjas.

Olulisim kokkulepe puudutab olmejäätmete ringlussevõtu taset, mis aastaks 2025 tõuseb 55% ja aastaks 2030 60%-ni. Praeguse eesmärgi kohaselt tuleb aastaks 2020 EL liikmesriikidel ringlusesse võtta 50% tekkivatest jäätmetest ning edaspidi hakkab sihtarv seega iga viie aasta tagant 5% võrra tõusma. Aastaks 2035 tuleb olmejäätmeid ringlusesse võtta juba 65% ulatuses.

Lepingus nähakse ette ka rangemad nõuded jäätmete eraldi kogumisele ja liikmesriikidele lisameetmed jäätmetekke vältimiseks. Näiteks kehtestatakse ranged piirangud jäätmete prügilasse ladestamisele – kui siiani on lähimaks seatud eesmärgiks aastaks 2020 saavutada olukord, kus prügilasse ei ladestata rohkem kui 35% sellest olmejäätmete kogusest, mis tekitati 1995. aastal, siis 2035. aastaks ei tohi prügilatesse ladestada enam kui 10% tekkivatest olmejäätmetest.

Euroopa keskkonnaorganisatsioonide (Zero Waste Europe, Environmental European Bureau – EEB) tervitavad uue paketi vastuvõtmist, kuid peavad selles seatud eesmärke liiga leebeteks. Murettekitav on nende arvates ka see, et EL liikmesriigid üritavad pidevalt kogu EL jaoks olulistes küsimustes Euroopa Parlamendi ja Komisjoni seatud eesmärke ja sihtarve leevendada ning nende täitmiseks ettenähtud ajaperioodi pikendada. Parlamendi ja Komisjoni algne ettepanek oli kehtestada olmejäätmete ringlussevõtu tasemeks aastaks 2030 vastavalt 70% ja 65%, kuid liikmesriikide vastuseisu tõttu kahanes see lõpuks 60%ni. Saavutatud kokkulepe ei olnud seetõttu ideaalne, kuid siiski märkimisväärselt parem võrreldes praegu kehtivate seadustega.

Edasi arutatakse kokkulepet Bulgaaria eesistumisel ning pärast liikmesriikide ametlikku heakskiitu esitatakse uued õigusaktid europarlamendile ning liikmesriikidele Euroopa Nõukogus lõplikuks vastuvõtmiseks.

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

Riigikohus: korraldatud jäätmeveoga liitumisest saab isikut vabastada vaid erandkorras (3-16-313)

Riigikohus tegi 16. jaanuaril otsuse asjas, milles lahendas kaebust seoses korraldatud jäätmeveoga liitumise ja sellest vabastamisega. Kaebajale kuulub Mäksa vallas kaks suvilatega hoonestatud kinnistut ja mõtteline osa veel ühest kinnistust. Mäksa vald sõlmis 18. märtsil 2013. a korraldatud jäätmeveoteenuste lepingu AS-ga Eesti Keskkonnateenused, kellel tekkis 1. juunist 2013. a õigus Mäksa vallas jäätmeveoteenuse osutamiseks. Kaebaja esitas 13. detsembril 2015. a vallale avalduse korraldatud jäätmeveost vabastamiseks tagasiulatuvalt alates 1. juunist 2013. a. Kaebaja põhjendas oma taotlust sellega, et teda ei teavitatud korraldatud jäätmeveoga liitumisest, samuti ei ela nendel kinnistutel, mistõttu tal ei teki seal jäätmeid.

Vald kaebaja taotlust ei rahuldanud ja kaebaja pöördus seepeale kohtusse. Halduskohus leidis, et pole usutav, et ehitiste hooldamise ja korrashoiuga ei teki jäätmeid, samuti olid kaebajale kättesaadavad erinevaid infoallikad, kust ta oleks võinud teada saada korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Sellest tulenevalt jättis halduskohus samuti kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus aga leidis, et vald oleks pidanud taotluse lahendamisel küsima lisaandmeid ja selgitusi ning käima ise kohapeal olukorraga tutvumas, et teha õiguspärane otsus. Seetõttu rahuldas ringkonnakohus kaebuse osaliselt ja kohustas valda kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Riigikohtu menetluse ajal rahuldas Mäksa vald kaebaja taotluse ja vabastas ta korraldatud jäätmeveost kõigi kolme kinnistu osas alates 13. detsembrist 2015. a kuni 13. detsembrini 2020. a.

Riigikohus selgitas, et jäätmeseaduse eesmärgiks on teha tiheasustusaladel korraldatud jäätmeveoga liitumine kohustuseks otse seaduse alusel. Jäätmeseaduse kohaselt loetakse nii suvila, elu- kui ka äriruumi omanik automaatselt korraldatud jäätmeveoga liitunuks kinnisasja asukohajärgses kohalikus omavalitsuses. Seejuures ei oma tähtsust kinnisasja omaniku (jäätmevaldaja) tegelik elukoht ega registrijärgne aadress. Samuti ei pea kohalik omavalitsus kontrollima, kas jäätmevaldaja elab või tegutseb talle kuuluval kinnistul, vaid võib kinnistul elamist eeldada. Kui kinnistu omanik soovib korraldatud jäätmeveost vabastamist, siis peab ta tõendama, et ta kinnistul ei ela.

Asjaolu, et kaebaja ei saanud kätte teavituskirju jäätmeveoga liitumise kohta, ei ole liitumise seisukohalt oluline. Jäätmevaldaja loetakse jäätmeveoga liitunuks, kui kohalik omavalitsus on jäätmeveo korraldanud ning jäätmevaldajale on osutatud jäätmeveoteenuse kohaliku omavalitsuse määratud miinimumpaketi ulatuses. Riigikohus märkis, et tagasiulatuvalt ei ole võimalik isikut jäätmeveoga liitumisest vabastada. Lisaks rõhutas Riigikohus, et liitumisest vabastamine on võimalik vaid erandkorras ning kohalikul omavalitsusel on seadusest tulenev kohustus kontrollida vabastamise asjaolude tõele vastavust.

Riigikohtu otsus

OHTLIKUD AINED

Euroopa Komisjon ootab aprillini arvamusi tolmeldajate kaitsmise osas

Euroopa Komisjon algatas avaliku konsultatsiooni, et otsustada edasised sammud seoses mesilaste ja teiste tolmeldajate arvu järsu langusega üle Euroopa. Euroopa bioloogilise mitmekesisuse strateegia 2020 vahekokkuvõte 2015. aastast viitab, et tolmeldamise tase on juba languses ning iga kümnendat mesilaste ja liblikate liiki ohustab väljasuremine. Kui osade liikide arvukuse vähenemise põhjused on teada, siis teiste liikide puhul esineb teadmistes lünki.

Konsultatsioon korraldatakse seoses liikmesriikide valitsuste vahelise erimeelsusega, mille allikaks on Euroopa Komisjoni ettepanek keelata kolme neonikotinoidi sisaldava pestitsiidi kasutamine kõikjal peale kasvuhoonete. Seda tüüpi pestitsiide seostatakse mesilaste arvukuse vähenemisega ning seni on nendele seatud vaid osalised piirangud, mida liikmesriigid võisid erandlikel asjaoludel mitte kohaldada. N-ö erandkorras andsid liikmesriigid aastatel 2013-2016 loa neonikotinoide sisaldavate pestitsiidide kasutamiseks ligikaudu 1100 korral, kusjuures 44% taotlustest esitasid tööstusettevõtted. Lisaks olid otsused enamjaolt halvasti põhjendatud. Sel põhjusel on keelust erandite tegemise võimaldamise näol tegemist tõsise seadusandliku lüngaga. Neonikotinoidide selgema keelustamise poolt võttis novembris sõna UK keskkonnaminister, asudes selles küsimuses liitu Prantsusmaaga, kus on siseriiklikult kõik neonikotinoide sisaldavad pestitsiidid juba keelatud. Mitmed riigid aga tahavad enne hääletust ära oodata Euroopa Toiduohutusameti poolt koostatava riskihinnangu, mis peaks valmima veebruari keskpaigas. Seetõttu lükati detsembris hääletus keelustamise üle Euroopa Komisjoni poolt edasi.

Arvamuste kogumine on osa tolmeldajaid käsitlevast EL algatusest (EU Pollinators Initiative), mille eesmärgiks on välja töötada strateegia teadlikkuse tõstmiseks ja tolmeldajate arvukuse vähenemise põhjuste väljaselgitamiseks. Strateegia peaks suurendama EL poliitika tõhusust tolmeldajate kaitseks ning selle valmimist on oodata aasta teises kvartalis. Avalikust konsultatisoonist oodatakse osa võtma kõiki üksikisikuid ja organisatsioone. Küsimustik arvamuse avaldamiseks on kättesaadav 23 EL keeles, sh eesti keeles ning sellele saab vastata 5. aprillini.

Küsimustik (eesti keeles)

KESKKONNAÕIGUSE KESKUS

Harukadaka-Hõbekuuse juhtum: valla nõudmine tee rekonstrueerimiseks oli õigusvastane

Keskkonnaõiguse Keskus nõustas edukalt kahte perekonda, kes soovisid endale Raasiku valda kodud rajada. Selleks olid perekonnad 2015. aastal taotlenud vallalt ka detailplaneeringu koostamist, nagu seadus ette näeb. Kui detailplaneering oli algatatud, leidis vald, et perekondadel tuleks välja ehitada ka nende kinnistutega piirnev avalik tee. Vald nõudis seejuures väga täpselt, et tulevane tee peab vastama konkreetsetele standarditele (nt nõudis vald, et see kaetaks freesasfaldiga). Kuna kinnistuomanikud sellega ei nõustunud, jättis vald detailplaneeringu menetluse soiku. Pärast ligi aastast seisakut pöördusid kinnistuomanikud meie poole.

Loe edasi »

Keskkonnateo tiitli pälvisid teadlased, kirve Keskkonnaamet

Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) andis 2017. aasta keskkonnateo tiitli Asko Lõhmusele ja Raul Rosenvaldile nende panuse eest teadusargumentatsiooni toomisel avalikku metsadebatti. Keskkonnakirve sai Keskkonnaamet, kes andis seadust eirates loa teha Nursipalus suurel maa-alal lageraie. 

Loe edasi »

Uudiskirja väljaandmist toetas
Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kõiki ilmunud uudiskirja numbreid saad vaadata meie temaatilisest andmebaasist

Uudiskirja saab endale elektrooniliselt tellida siin