§ 32. Võõral maatükil viibimine

1. (1) Teise isiku omandis oleval maatükil (edaspidi võõras maatükk) võib viibida üksnes omaniku loal.
   
2. (2) Luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest.
3. (2¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud loa olemasolu ei eeldata mootor- või maastikusõidukiga võõral maatükil viibimise puhul.
4. [RT I, 04.03.2015, 1 - jõust. 14.03.2015]
5. (3) Võõral maatükil viibides tuleb järgida seaduses sätestatud piiranguid ja maatüki omaniku õiguspäraseid nõudeid ning võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringute teket.
6. [RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
7. (4) Võõral maatükil viibides tuleb arvestada maatüki omaniku huve, eelkõige vältida omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist.
8. (4¹) Koeraga võõral maatükil liikudes peab koer olema lõastatud, kui maaomanikuga ei ole kokku lepitud teisiti. Lõastatud ei pea olema teenistuskoerad teenistusülesannete täitmisel ja jahikoerad jahipidamise ajal.
9. [RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
10. (5) Riik või kohaliku omavalitsuse üksus võib piirata enda omandis oleval maatükil viibimist, kui see on vajalik avalikes huvides või kolmandate isikute, sealhulgas maakasutajate huvide kaitseks.
    

1. KeÜS §-s 32 on sätestatud võõral maal viibimise üldregulatsioon, mida tuleb arvestada ülejäänud võõra maatüki ja veekogu kasutamise õigusi reguleerivate sätete lugemisel. KeÜS § 32 põhiseaduslikuks taustaks on PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus – igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Igaühel on õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Omandikitsendused peavad olema kehtestatud seadusega. Kuna PS § 32 teises lõikes pole nimetatud konkreetseid eesmärke, mis õigustavad omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise piiramist, siis saab piiranguid kehtestada iga PS-ga kooskõlas oleva eesmärgi saavutamiseks (RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 27).

2. KeÜS § 32 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt võib võõral maatükil viibida üksnes selle omaniku loal. Seega on omanikul õigus keelata võõrastel maatükil viibimist, ja seda nii üldise keelu kui ka ühekordse, maatükile saabuvatele või seal viibivatele isikutele suunatud teadaandega. Erandid sellest üldreeglist on sätestatud KeÜS §-s 33 (võõral maatükil asuva tee või raja kasutamine), §-s 37 (veekogu avalik kasutus) ja §-des 38–39 (kallasraja regulatsioon). Piiranguid leiab ka teistest seadustest, näiteks LKS-st (§ 15 lg 1 – kohustus võimaldada juurdepääs looduskaitsealusele alale või üksikobjektile) ja MuKS-st (§ 26 lg 2 – kohustus tagada päikesetõusust loojanguni juurdepääs mälestistele).

3. KeÜS § 32 lg 2 sätestab loa eelduse: kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tema selge tahe keelata või piirata võõraste viibimist maatükil, võib igaüks eeldada, et omanik lubab maatükil viibimist. Loa eelduse põhjuseks on asjaolu, et kinnisasjad on reeglina tähistamata ning tihti väikesed ja killustatud. Looduses liikumisel ei ole enamasti võimalik täpselt mõista, kelle maatükil viibitakse. Kohustus otsida igakordselt üles maaomanik ja küsida tema luba maatüki läbimiseks või sellel viibimiseks oleks ilmselgelt liialt koormav. Seega võib luba maal viibimiseks eeldada alati, kui asjaoludest ei ilmne vastupidine.

3.1. Erinevalt enne KeÜS jõustumist kehtinud AÕS regulatsioonist, mis keelas viibida piiramata ja tähistamata kinnisasjal omaniku otsese loata päikeseloojangust päikesetõusuni, ei ole KeÜS regulatsiooni kohaselt võõral maatükil viibimine keelatud ka öisel ajal. Looduses viibija peab silmas pidama, et öisel ajal on maaomaniku kodurahu häirimise oht tavapärasest suurem, mistõttu tuleb tal oma käitumist vastavalt kohandada.

3.2. Maatüki piiramine ja tähistamine on maatükil viibimise keeluna arvestatav vaid juhul, kui sellest on selgelt aru saada, et omanik soovib võõraste maal viibimist piirata. Selget viibimiskeeldu ei saa välja lugeda näiteks lihtsast karjatarast, vanast lagunenud aiast või piirikivist. 

3.3. Vaieldav on see, kuidas mõista laialdaselt kasutusel olevaid silte kirjaga „Eramaa”, „Eravaldus” või „X talu maa” – kas lihtsalt teavitusena selle kohta, et jõutud on eraõigusliku isiku maale või keeluna maal viibimiseks? Silte tuleks tõlgendada keskmise mõistliku inimese arusaamast lähtuvalt. Omaniku tahe võib selguda väljapandud sildi asukohast või muudest asjaoludest. Näiteks kui kaardil või maastikul tähistatud avalik jooksu- või matkarada jätkub ka „Eramaa” sildiga märgistatud alale, võib matkaja või sportija silti mõista lihtsalt teatena selle kohta, et edaspidi tuleks olla tähelepanelik ja hoolikas eraomaniku õiguste austamiseks. Olenevalt märgi asukohast ja kujundusest võib sama kirjaga sildist aga välja lugeda ka omaniku selge tahte tema maal lubatud tegevuste piiramiseks või võõraste maal viibimise täielikuks keelamiseks.

Vaidluste vältimiseks tuleks täielikku viibimiskeeldu väljendada võimalikult selgelt. See ei tähenda, et sildi toon peaks olema agressiivne ja ähvardav. Selgeks keelutähiseks on aga näiteks silt kirjaga „X talu maa. Võõrastel viibimine keelatud”, keelumärgi kujundusega silt „Eramaa” või maatükki piirav inimeste liikumise takistamise otstarbel rajatud aed või tara. Silmas tasub pidada ka seda, et liiklusseaduse kohased keelumärgid „Sõidu keeld” ja „Sissesõidu keeld” keelavad üksnes sõidukite liikumise, kuid ei laiene jalakäijatele. Maaomanik võib sildile lisada ka telefoninumbri, millele helistades saaks looduses viibija maaomaniku tahte välja selgitada ja vajadusel soovitud tegevusteks luba küsida.

3.4. Omanik võib piirdeid ja tähiseid paigaldada oma äranägemisel, välja arvatud juhul, kui tal on seaduse alusel võõraste maatükil viibimise talumise kohustus (nt veekogude äärsel kallasrajal). Tähiste puhul tuleb aga arvestada, et need oleksid paigutatud piisava tihedusega, kuna vastasel juhul ei saa maatükile saabujale ette heita sildi mittemärkamist ning viibimisloa olemasolu eeldamist.

3.5. Keeld maatükil viibimiseks võib olla ka tingimuslik, nt võib eraisik küll lubada enda metsas liikumist, kuid mitte seal marjade või seente korjamist (loodussaaduste kogumise kohta vt täpsemalt KeÜS § 34 kommentaari). Ka võib omanik keelata maatükil liikumise näiteks ratsa või koos koeraga.

3.6. Piiramata või keelumärgiga tähistamata maatükil viibimist võib omanik alati keelata ka ühekordse tahteavaldusega. Kuna sellisel juhul on maatükile saabuja olnud heauskne ning lähtunud seaduslikust eeldusest omaniku loa olemasolu kohta, ei ole omanikul mingit põhjust talle etteheiteid teha. Küll aga on omanikul õigus teada anda oma tahtest maal viibimist sedapuhku keelata ja looduses liikujal on kohustus seda soovi austada ning maalt lahkuda.

3.7. Omaniku loata kinnisasjal viibimine kujutab endast valduse rikkumist AÕS § 40 lg 3 tähenduses. Maatüki omanikul või valdajal on seega õigus kasutada keeldu eirava isiku vastu vajadusel omaabi, st oma valdust jõuga kaitsta (AÕS § 41). Seejuures ei tohi omanik aga ületada hädakaitse piire. See tähendab seda, et omaabi kasutades ei tohi omanik tekitada sissetungijale ebaproportsionaalset ja ülemäärast kahju. Valida tuleb sissetungijat kõige enam säästev ründe tõrjumiseks sobiv kaitsevahend. Võimaluse korral tuleks sissetungijalt alati esmalt suuliselt lahkumist nõuda. Ülemääraseks abinõuks on näiteks matkajate äraajamine koerte ja püssilaskudega. Omaniku omaabi korras osutatava ning hädakaitse piiridesse jääva vastupanu suhtes ei ole sissetungijal lubatud omakorda jõudu kasutada, sest omanik pole käitunud omavoliliselt ega õigusvastaselt.

3.8. KeÜS § 32 lg 2 kohaselt ei kehti viibimisloa olemasolu eeldus õuemaa osas. Võõraste viibimine õuemaal riivab olulisemalt maaomaniku privaatsust ja õigust kodu puutumatusele (PS § 33), mistõttu on põhjendatud maaomanikku enam kaitsev regulatsioon. Isegi juhul, kui omanik pole õuemaad piiranud ega keelumärkidega tähistanud, tuleb looduses liikujal eeldada, et omanik õuemaal viibimist ei luba. Ka õuemaal asuvale kaitstavale looduse üksikobjektile on juurdepääs lubatud üksnes kinnisasja valdaja nõusolekul (LKS § 15 lg 2), maaüksuse muudel osadel asuvaile looduskaitsealustele objektidele peab omanik seevastu juurdepääsu võimaldama.

3.8.1. Õuemaa on mõiste, mida kasutavad erinevad seadused nii maksustamis-, maamõõtmis- kui ka keskkonnavaldkonnas, kuid mille selget määratlust pole üheski õigusaktis antud. Looduses liikujale polegi oluline näiteks see, milline osa maaüksusest on katastrimõõdistamisel arvatud õuemaa kõlvikuks ja sel alusel maksustatud. Oluline on see, mida mõistlik inimene õuemaa all mõistab ja kuidas aru saada, millal on jõutud võõra maatüki õuemaale. Selles tähenduses saab lugeda õuemaaks maaomaniku aktiivses kasutuses oleva maa – hoonete jm ehitiste (nt välikamin, kasvuhoone, aiamaja) vahelise ja neid vahetult ümbritseva maa, samuti peenramaa, puuviljaaia, mesila jms. Õuemaa mõistet ei tohiks segi ajada õuealaga liiklusseaduse tähenduses.

3.9. KeÜS § 32 lg 2.1, mis lisati seadusele 2015. a märtsis tehtud muudatustega, täpsustab, et loaeeldus ei kehti mootor- või maastikusõidukiga võõral maatükil viibimise puhul. See tähendab, et ka piiramata ja tähistamata maaüksusel on väljaspool teid sõidukiga liikumiseks vajalik maaomaniku selgesõnaline luba. Väljaspool teid mootorsõidukitega liiklemine kahjustab suure tõenäosusega maaüksust ja on seetõttu lubamatu ka KeÜS § 32 lg 4 alusel. Samuti tulenes keeld sõita ilma maaomaniku loata sõidukiga (nii mootori kui ka muul jõul liikuva sõidukiga) juba enne KeÜS § 32 lg 2.1 jõustumist LS § 45 lg-st 13, maastikusõidukite puhul LS § 153 lg-st 1.

4. KeÜS § 32 lg-s 3 on sätestatud kõige üldisemad nõuded, mida võõral maatükil viibimisel tuleb järgida. Sõltumata sellest, milliseid tingimusi maaomanik maatükil viibimisele on seadnud, peab võõral maal viibija kinni pidama erinevates seadustes sätestatud piirangutest. Näiteks tuleneb jäätmeseadusest igaühe kohustus jäätmete nõuetekohaseks käitlemiseks, mis tähendab muu hulgas keeldu prügi loodusesse jätta.

4.1. Looduses viibijale tulenevad käitumisjuhised ka LKS erinevatest sätetest (näiteks erinõuded kaitseala sihtkaitse- või piiranguvööndis viibimisele; looduslikult esinevate lindude tahtliku häirimise ja pesade-munade kahjustamise keeld; keeld kahjustada I ja II kaitsekategooria taimi ja seeni ning keeld hävitada ja loodusest korjata III kaitsekategooria taimi, seeni ja selgrootuid loomi ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas), MuKS-st (§ 5 – mälestise hävitamise või rikkumise keeld) ja mujalt.

4.2. Kui maatüki omanik on maatükil viibimise osas esitanud lisanõudeid, näiteks keelu korjata seeni-marju, telkida või viibida maaüksusel pärast päikeseloojangut, tuleb võõral maatükil viibijal neid järgida. Õiguspäraste nõuete rikkuja vastu on omanikul õigus kasutada omaabi, samuti võib omanikul tekkida tema vastu kahju hüvitamise nõue. Järgida ei tule õigusvastaseid nõudeid, mille esitamiseks omanikul õigust ei ole (näiteks kallasrajal liikumise või veekogu avaliku kasutamise keelamist).

4.3. Võõral kinnisasjal viibijal lasub kohustus vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringute teket. Keskkonnahäiring on igasugune inimese põhjustatud ebasoodne mõju keskkonnale (vt lähemalt KeÜS § 3 kommentaari). Võõral maatükil viibija ei tohi näiteks looduskeskkonda prügiga risustada (see nõue tuleneb ka jäätmeseadusest) või ülemäärast müra tekitada. KeÜS § 32 lg 3 nõue võõral maatükil viibides keskkonnahäiringuid vältida sarnaneb sisult KeÜS §-s 14 sätestatud igaühe hoolsuskohustusega, kuid on sõnastatud rangemalt. Mõlemat hoolsuskohustust tuleb järgida mõistlikult eeldatavas ulatuses, kuid võõra maatüki kasutajalt eeldatakse eriti suurt hoolsust ja kohusetunnet.

5. KeÜS § 32 lg 4 kohaselt tuleb võõral maatükil viibides arvestada maatüki omaniku huve. Seejuures tuleb ennekõike vältida omandi kahjustamist, näiteks heina, istandiku või vilja mahatallamist ja koduloomade aedikuist lahtipäästmist või ülemäärast häirimist. Samuti tuleb hoiduda omaniku kodurahu häirimisest, vältides elukoha läheduses viibimist või viibides seal võimalikult lühikest aega. Privaatsust rikkuv viibimislähedus on hinnanguline, sõltudes maastiku iseärasusest. Võõral maatükil püsivama viibimise korral tuleb hoiduda väljapoole elumajade juurest arvestatavat kuulde- ja nägemiskaugust (KeÜS § 35 lg 3).

5.1. Praktikas on küsimusi tekitanud võõral maal ratsamatkade korraldamise lubatavus. Iseenesest ei ole ratsa looduses liikumine selline tegevus, mis eelduslikult maaomaniku huve kahjustaks ning seetõttu igal juhul eraldi loa küsimist nõuaks. Hulga hobustega sagedasti sama marsruudi läbimine võib aga juba loaeelduse piiridest väljuda, kui sellest jäävad loodusesse maaomanikku häirivad ja omandit kahjustavad jäljed.

6. KeÜS § 32 lg 4.1 kohaselt tuleb koeraga võõral maal liikudes looma lõa otsas hoida, kui maaomanikuga ei ole teisiti kokku lepitud. Enne KeÜS jõustumist sisaldus samasisuline säte MS-s, reguleerides koeraga era- või avalikus metsas liikumist. Koera lõastamise nõue teenib teiste looduses viibijate ning maaomaniku vara ja tervise kaitsmise eesmärki. Loomulikult on olemas palju hästi välja õpetatud või äärmiselt rahulikke koeri, kelle puhul igasuguse kahju tekitamine oleks ka looma lahtiselt hoidmise puhul praktiliselt välistatud. Arvestades aga looma käitumise võimalikku ettearvamatust (näiteks maaomaniku koduloomadega kohtumisel), samuti koeraomaniku tähelepanu hajumise võimalikkust või ebaadekvaatset hinnangut oma lemmiku kuulekusele, on seadusandja pidnud mõistlikumaks üldise keelu kehtestamist.

VÕS § 1060 kohaselt vastutab koeraomanik igal juhul oma looma tekitatud kahju eest. Seda ka siis, kui ta on kõiki asjakohaseid nõudeid järginud ning koera rihma otsas hoidnud.

6.1. Lõastatud ei pea olema teenistuskoerad teenistusülesannete täitmise ajal ja jahikoerad jahipidamise ajal. 

6.1.1. Teenistuskoeri võivad kasutada näiteks Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Kaitseliit, Keskkonnainspektsioon ning Maksu- ja Tolliamet.

6.1.2. Jahikoerad ei pea olema lõastatud jahipidamise ajal. JahiS § 23 lg 1 kohaselt on jahipidamine ehk küttimine uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine. JahiS § 23 lg 2 kohaselt võrdsustatakse lõastamata jahikoeraga looduses viibimine jahipidamisega. See võrdsustamine omab tähendust eelkõige jahiseaduse raames – viibides lõastamata jahikoeraga kohas, kus jahipidamine pole lubatud, või ajal, mil küttimine on keelatud, rikub isik jahiseaduse nõudeid. KeÜS lõastamise nõude tähenduses ei ole aga igasugune jahikoeraga looduses jalutamine jahipidamisega võrdsustatav. Ajal, mil koera lahtisena hoidmine pole aktiivse küttimise eesmärgil vajalik, tuleb teda sarnaselt kõigi teiste koertega rihma otsas hoida.

7. KeÜS § 32 lg-s 5 on sätestatud erinorm riigi ja kohalike omavalitsuste õiguste kohta maaomanikuna: riik ja KOV võivad piirata võõraste viibimist oma maatükil üksnes juhul, kui see on vajalik avalikes huvides või kolmandate isikute kaitseks. Erinorm ei laiene muudele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, kuna maaomanikena on ülejäänud avalik-õiguslikud juriidilised isikud sarnases positsioonis eraõiguslikest isikuist omanikega.

7.1. Avalikuks huviks, mille kaitseks riik või KOV üksus saab võõraste viibimist oma maaüksusel keelata, võivad olla näiteks julgeolekukaalutlused, keskkonnakaitse või inimtervise kaitse. Kolmandateks isikuteks, kelle huvides maal viibimist piirata saab, on näiteks riigi või KOV üksuse maa rentnikud. Nagu muudki maaomanikud, peavad riik ja KOV üksus maal viibimise keelu looduses viibijale selgelt teatavaks tegema.