§ 33. Võõral maatükil asuva tee ja raja kasutamine

1. (1) Avalikult kasutatavaid teid ja erateid võib kasutada igaüks teeseaduses ning muudes seadustes sätestatud ulatuses.
   
2. (2) Teid, mis ei ole rajatised, (edaspidi rada) võib kasutada jalgsi, jalgrattaga või muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
   
3. (3) Omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee või raja korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
   

1. KeÜS § 33 lg 1 sätestab igaüheõiguse kasutada avalikult kasutatavaid teid ja erateid. TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis.

1.1. Avalikult kasutatavad teed on riigimaanteed (s.o riigimaanteede nimekirja kantud teed) ja kohalikud teed (nimekiri kehtestatakse valla- või linnavalitsuse otsusega), samuti riigi ja kohalikud taliteed (üle külmunud maa või veekogu rajatav tee, mis on ette nähtud mandri ja saarte või mandri eri kohtade vahel liiklemiseks). Avalikult kasutatavaid teid võib kasutada igaüks, järgides seejuures TeeS-s ja teistes õigusaktides sätestatud piiranguid. Isik, kelle kinnisasja avalikult kasutatav tee läbib, ei või tee kasutamist takistada ega keelata (vt ka AÕS § 155 lg 1).

1.2. Eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal (TeeS § 5.2) ning pole kantud avalikult kasutatavate teede nimekirja. TeeS § 5.2 teise lause kohaselt võib erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Nagu ülejäänud maa puhulgi, saab omaniku luba eratee kasutamiseks KeÜS § 32 lg 2 alusel eeldada, kui omanik ei ole väljendanud selget keeldu (vt KeÜS § 32 kommentaar, p-d 3–3.9). Luba eratee kasutamiseks võib olla ka tinglik. Näiteks võib omanik keelata võõrastel tema tee peal sõidukitega liiklemise, lubades teed kasutada üksnes jalakäijatel. Eratee sõidukiga kasutamise keelamiseks on kohaseim kasutada vastavaid liiklusmärke, kuid võõrastel tuleb arvestada ka muul viisil väljendatud keeluga. Loomulikult on eratee omanikul võimalik keelata ka tee kasutamine jalakäijate poolt, kasutades selleks samasuguseid tähiseid kui ülejäänud kinnisasjal viibimise keelamiseks.

1.3. Erateed võivad tasuta ja kinnisasja omaniku loata kasutada alarmsõidukid (vt määratlust LS § 84 lg 1 p 1) ja erakorralise või sõjaseisukorra ajal ka kaitseväe sõidukid. Muudel sõidukitel peab tee omanik lubama teed tasuta kasutada juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud (TeeS § 33 lg 8). Eraomandis olevaid teid võib haldusorgani ja teeomaniku vahelise lepingu alusel ka avalikult kasutatavaiks nimetada. Sellisel juhul kohaldub erateele avalikult kasutatava tee regulatsioon.

1.4. Metsateede kohta leiab täiendavaid, kuid sisult sarnaseid sätteid veel metsaseadusest ja teeseadusest. MS § 35 lg 1 p 4 kohaselt võib igaüks sõita sõidukitega avalik-õigusliku isiku metsas ja piiramata-tähistamata erametsas kulgevatel teedel. TeeS § 5.3 sätestab metsatee mõiste määratluse teeseaduse raames – see on riigi omandisse jäetud maal paiknev, valdavalt riigimetsa majandamiseks kasutatav tee. Sellist teed võib kasutada igaüks seni, kuni riigimetsa majandamist korraldav isik või riigiasutus ei ole teed või selle osa sulgenud või teel liiklust piiranud. Nagu mujalgi looduses, on metsas väljaspool teid sõidukitega liiklemiseks tarvis maaomaniku eraldi luba.

1.5. Tee kasutajal on keelatud teed ja tee kaitsevööndit kahjustada ja risustada (TeeS § 32 lg 1). Keelu rikkujalt on tee omanikul õigus nõuda hüvitist. Eratee omanikul on ka õigus nõuda tee kasutajalt hüvitist tee kasutamisega seotud kulude katteks (TeeS § 37 lg 3). Selline tingimus peab aga tee kasutajale eelnevalt selgelt teatavaks tehtud olema.

2. KeÜS § 33 lg 2 sätestab rajatiseks mitteolevate teede kasutamise korra. Teed, mida saab lugeda sihipärase inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikeks asjadeks, on rajatised (vt EhS § 2 lg 1). Rajatised ei ole pinnasteed (põllu-, metsa- või muud sellised pealiskihita teed), mis on tekkinud lihtsalt sõidukite, inimeste või loomade liikumise tulemusena (vrdl ka RKHKo, 6.03.2007, nr 3-3-1-94-06, p 14). KeÜS § 33 lg 2 nimetab selliseid teid radadeks. Ka LS teeb vahet sihipäraselt rajatud ja sõidukite liikumise tulemusel väljakujunenud pinnasteede vahel (vt LS § 2 p 81 viimane lause). Rajatistest pinnasteedele kohaldub KeÜS § 33 lg-s 1 sätestatud regulatsioon. Radadele kohaldub aga KeÜS § 33 lg-st 2 tulenev eriregulatsioon.

2.1. Radu võib maaomaniku loal (mille olemasolu võib vastavalt KeÜS § 32 lg-le 2 selge keelu puudumisel eeldada) kasutada igaüks jalgsi, jalgrattaga või muul sarnasel viisil liikumiseks. Muudeks sarnasteks viisideks võivad olla näiteks suusatamine, rullsuusatamine või -uisutamine, ratsutamine, koerarakendiga sõitmine jms. Radadel mootoriga sõiduvahenditega liikumine on maaomaniku selgesõnalise loa olemasoluta aga keelatud (vt ka KeÜS § 32 kommentaari 3.9). See keeld hõlmab ka näiteks elektrimootoriga jalgrattaid. LS § 2 p 40 kohaselt ei loeta küll mootorsõidukiks mootoriga jalgratast, pisimopeedi, maastikusõidukit, trammi ega sõidukit, mille valmistajakiirus on alla kuue kilomeetri tunnis, kuid see ei tähenda, et selliste sõidukitega liiklemise saaks lugeda jalgsi või mehaanilise jalgrattaga liikumisega võrdsustatavaks KeÜS tähenduses. Liiklusseadus on sellised aeglased sõidukid välistanud mootorõidukite hulgast põhjusel, et nende kasutamisega kaasneb väiksem liiklusoht. See aga ei tähenda, et nendest lähtuvad keskkonnahäiringud (näiteks müra ja pinnase kahjustamine) oleksid kiirematest sõidukitest oluliselt väiksemad.

3. KeÜS § 33 lg-s 3 on sätestatud piirang omaniku õigusele tema maal asuva eratee või raja kasutamise keelamiseks: tee või raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga või muul sarnasel viisil ei tohi keelata, kui tee või raja sellisel viisil kasutamine põhineb väljakujunenud taval ega ole maaomanikule koormav.

3.1. KeÜS § 33 lg 3 seondub AÕS § 155 lg-ga 1, mille kohaselt omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. AÕS § 155 lg 1 kohaldamisala on sättega hõlmatud teede määratlemisel kitsam, kuid tee kasutamise viiside osas laiem kui KeÜS § 33 lg 3. AÕS § 155 lg 1 hõlmab vaid kinnisasja läbivaid teid, mille hulka võib põhimõtteliselt arvata ka avalikult kasutatava veekogu kallasrajale viiva tee (AÕS kommentaarid; § 155 kommentaar p 3.1.3), KeÜS regulatsiooniga on seevastu hõlmatud ka ainult ühel kinnisasjal paiknev tee. KeÜS § 33 lg 3 annab avalikkusele õiguse tee või raja kasutamiseks vaid jalgsi, jalgrattaga või muul sarnasel viisil. AÕS § 155 lg 1 seevastu tee kasutusviisi ei piira ning seega on hõlmatud ka tee kasutamine mootorsõidukitega.

3.2. Tava mõiste on avatud TsÜS § 2 lg-s 2, mis sätestab, et tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. See, millal tee kasutamine on saanud väljakujunenud tavaks, on igakordse hinnangu küsimus. Enamasti eeldab see siiski tee kasutajate aastatepikkust ja püsivat käitumismustrit.

3.2.1. Põhjendatud juhul saab omanik siiski ka väljakujunenud tava katkestada ja tee kasutamise ära keelata. Selleks peab ta suutma ära näidata, et tee kasutamine võõraste poolt on tema jaoks koormav. See võib nii olla näiteks juhul, kui tee kasutamine häirib maaomaniku kodurahu või koduloomi või takistab tal oluliselt oma maa soovipärast kasutamist.  Koormavus võib ka perioodiliselt muutuda – näiteks võib pinnastee laiem kasutus kevadise sula ajal muuta selle omaniku enda jaoks ajutiselt läbimatuks, mistõttu võib olla põhjendatud selleks ajaks võõrastel tee kasutamise keelamine. Samuti võib tee kasutamine olla omaniku jaoks liialt koormav üksnes suvisel ajal (näiteks kui selle lähistele on rajatud mesila, mille hooldamist võõraste liikumine segaks), kuid mitte talvel näiteks suusatajate liikumiseks. Kui periood, mil tee kasutamine on omaniku jaoks liialt koormav, läbi saab, on omanikul taas kohustus tee kasutamist lubada. Tee kasutamise keelamisest tuleb omanikul võõrastele selgelt teada anda, kasutades vastavasisulisi märke või silte.

3.2.2. Võimalik on ka, et maaomanik soovib kinnistu kasutust muuta, ehitades näiteks senise tee kohale elamu. Kui tava kohaselt avalikkuse kasutada olnud tee soovitakse kaotada seoses uue planeeringu alusel senisele teemaale teistsuguse otstarbe andmisega, tuleb planeeringu kehtestamisel muu hulgas kaaluda huvi tee jätkuva kasutamise vastu. Kui omaniku huvid või muud kaalutlused huvi tee jätkuva kasutamise vastu üles kaaluvad, saab tee sulgeda, ning avalikkuse võimalus ja õigus tee kasutamiseks lõppeb.

3.3. Juhul kui omanik piirab raja või tee kasutamist KeÜS § 33 lg 3 vastaselt, võib isik, kelle liikumine on takistatud, pöörduda hagiga tsiviilkohtusse ja nõuda tee kasutamise lubamist. Sellise nõude esitaja ei pea tõendama oma erilist huvi just selle tee kasutamise vastu (AÕS kommentaarid; § 155 kommentaar p 3.1.5). Kui maaomanik takistab tee või raja kasutamist ebaseaduslikult mõne ehitise (näiteks tara või värava) rajamisega, on tee kasutamisest huvitatud isikul võimalik pöörduda ka KOV poole, kes saab ehitusjärelevalve teostamise korras kohustada maaomanikku ehitist lammutama.