§ 7. Heide, heite piirväärtus, keskkonna kvaliteedi piirväärtus, saastamine ja saastatus

1. [RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
   
2. (1) Heide on õhku, vette või pinnasesse otseselt või kaudselt väljutatav aine, organism, energia, kiirgus, vibratsioon, soojus, valgus, lõhn või müra.
   
3. (2) Heite piirväärtus on heidet iseloomustava näitaja suhtes väljendatud heite mass, hulk, kontsentratsioon või tase, mida kindlaksmääratud ajavahemikus või ajavahemikes ei tohi ületada või mille piiresse tuleb jääda.
   
4. (3) Keskkonna kvaliteedi piirväärtus on keskkonna keemilisele, füüsikalisele või bioloogilisele näitajale kehtestatud piirväärtus, mida ei tohi inimese tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada.
   
5. (4) Saastamine on heite väljutamine nii, et see põhjustab keskkonnaohu või keskkonnariski.
   
6. (5) Saastatus on saastamisest põhjustatud oluline ebasoodne muutus õhu, vee või pinnase kvaliteedis.
   
7. [RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
   

1. Heite mõiste on Eesti keskkonnaseadustes laialdaselt, kuid mitte alati päris ühtse tähendusega kasutusel olnud. Heite kõrval on näiteks kasutatud ka paralleelmõistet emissioon. Termini KeÜS-s määratlemise eesmärgiks on ühtlustada selle kasutamine erinevais keskkonnavaldkondades (välisõhk, vee ja pinnase kaitse, jäätmekäitlus, keskkonnaload, keskkonnamõjude hindamine, keskkonnavastutus jne) ning vältida mitmetimõistmisi. Heite mõiste on avatud ka tööstusheite seaduses. Sealne määratlus on aga KeÜS-s toodust kitsam ning omab tähendust vaid konkreetse seaduse raames.

1.1. Termin heide on keeleliselt mitmetähenduslik. Ühelt poolt tähistab see heitmist kui tegevust, teisalt aga selle tegevuse tulemit. KeÜS heite mõiste määratlemisel on silmas peetud heitmise kui tegevuse materiaalset ja mõõdetavat tulemit – väljutatavat saasteainet või muud saastetegurit, mida on võimalik iseloomustada kindlate mõõdetavate näitajatega (hulk, kontsentratsioon, tase vms).

1.2. Heite mõiste seaduses määratlemise vajadus tuleneb sellest, et inimtegevusega kaasnev heidete väljutamine võib kaasa tuua keskkonnahäiringuid (vt KeÜS § 3 kommentaare) ning nõuda seetõttu reguleerimist. Heide on seejuures keskkonda suunatud mõjutegur, keskkonnahäiring aga heitest põhjustatud ebasoodne muutus keskkonnas. Näiteks tootmisüksusest õhku suunatav vääveldioksiid on heide, selle sisaldumine välisõhus või pinnasele langev happevihm aga keskkonnahäiring. Raudteeliiklusest lähtuv müra ja vibratsioon on heited, müra ja vibratsiooni häiriv mõju raudtee lähistel asuvate majade elanikele aga keskkonnahäiring. Seejuures ei pruugi iga heide tingimata kaasa tuua ebasoodsat keskkonnamõju ehk keskkonnahäiringut. Pagariärist leviv värske saia lõhn on samuti heide, kuid keskkonnahäiringuga üldjuhul tegemist ei ole. Ka võib heite mõju olla kahetine – mõnele keskkonnaelemendile kahjulikult mõjuv heide on millegi või kellegi jaoks üksiti kasulik. Näiteks võib veekogude soojusreostus aidata veelindudel külma aega üle elada, maa-alustest torudest lekkiv soojus panna taimed varakevadel haljendama või vabaõhukontserdist lähtuv heliheide pakkuda kontserdipaiga lähiümbruse elanikele ka positiivset elamust.

1.3. Kui heite väljutamisega võidakse põhjustada tõsisemaid keskkonnahäiringuid, on tegemist saastamisega. Selliste keskkonnahäiringute tekkimise võimalikkus kujutab endast keskkonnariski või keskkonnaohtu, mida tuleb vastavalt kas vähendada või vältida (vt KeÜS §-d 4, 6, 10 ja 11). Keskkonnariski vähendamiseks või keskkonnaohu vältimiseks ongi olulisemaid ebasoodsaid muutusi põhjustavate heidete väljutamine üldjuhul õigusnormide alusel piiratud.

1.4. Heite allikas võib olla igasugune tegevus või sündmus, mille tagajärjeks on erinevate mõjutuste kandumine õhku, vette või pinnasesse. Heite väljutamine ei ole seaduses toodud määratluses piiratud vaid inimtegevusega. Heideteks tuleb seetõttu lugeda ka looduslike protsesside tagajärjel õhku, vette või pinnasesse väljutatavad mõjutegurid. Seega saab isegi päikesevalgust ja -soojust nimetada heideteks. Keskkonnaseadustiku raames omavad looduslikest protsessidest pärit heited tähendust eelkõige niivõrd, kuivõrd neil võib olla koosmõju inimtegevusega. Näiteks levinumaid kasvuhoonegaase – süsinikdioksiidi, metaani ja dilämmastikoksiidi – eritub atmosfääri nii inimtegevuse kui ka looduslike protsesside tagajärjel. KeÜS § 3 lg-s 1 sätestatud keskkonnahäiringu mõiste hõlmab seevastu üksnes inimtegevusega kaasnevat ebasoodsat mõju keskkonnale.

1.5.  Heite väljutamine keskkonda võib olla kas otsene või kaudne. Heite kaudne väljutamine toimub siis, kui heide ei jõua keskkonda või konkreetsesse keskkonnaelementi vahetult, vaid see läbib enne mõne vaheetapi. Heite kaudseks väljutamiseks loetakse kehtivas õiguses näiteks seda, kui heide läbib enne keskkonda jõudmist käitisevälise puhastusseadme ning jõuab seega keskkonda vähemohtlikul kujul. THS § 44 lg 10 nimetab kaudse vetteheitena juhtu, kus käitisest väljuv heitvesi läbib enne looduskeskkonda jõudmist väljaspool käitist asuva kanalisatsiooni kaudu ühendatud reoveepuhasti. Reoveepuhasti saastet vähendava efekti võrra võib käitisest väljuv heitvesi sisaldada suuremat saasteaine kontsentratsiooni. Kaudse heitena saab vaadelda ka juhtu, kus heide kandub ühest looduslikust keskkonnaelemendist teise, näiteks pinnasest põhjavette. Sel juhul on toimunud heite otsene väljutamine pinnasesse ja kaudne väljutamine põhjavette.

1.6.  Heide on KeÜS § 7 lõikes 1 toodud loetelu kohaselt aine, organism, energia, kiirgus, vibratsioon, soojus, valgus, lõhn või müra. Teadusdefinitsioonide järgi on tegemist osaliselt üksteisega kattuvate mõistetega. Loetelu eesmärgiks pole aga teaduslik täpsus, vaid seaduselugejale võimalikult selge pildi andmine sellest, millised on need tegurid, millega inimene keskkonda mõjutada võib.

1.6.1. Ained on keemilised elemendid ja nende ühendid. Aine võib heitena esineda kas tahkel, vedelal või gaasilisel kujul.

1.6.2. Organismi mõiste määratlemisel saab eeskujuks võtta GMOVS § 2 lg 1, mille kohaselt on organism igasugune paljunemiseks või pärilikkustegurite ülekandmiseks võimeline iseseisev bioloogiline olemisvorm. Organismide alla kuuluvad bakterid, protistid, loomad, taimed.

1.6.3. Energia, sh soojuse ja valguse heite tagajärjel sagedasti esinevaiks keskkonnahäiringuiks on soojusreostus (näiteks vähendab veekogudesse väljutatav kõrgema temperatuuriga heitvesi veekogude hapnikusisaldust ja mõjutab ökosüsteemide toimimist) või valgusreostus (keskkonda suunatud ülemäärane kunstlik valgus võib mõjutada nii ökosüsteemide toimimist kui inimtervist).

1.6.4. Kiirgus jaguneb bioloogilistes kudedes muudatusi põhjustavaks ioniseerivaks kiirguseks (nt röntgenkiirgus ja kiirgus radioaktiivsetest materjalidest), millega seonduvaid ohutusnõudeid reguleerib KiS, ja mitteioniseerivaks kiirguseks (nt ultraviolettkiirgus, infrapunakiirgus, raadiolained, mikrolained ja nähtav valgus).

1.6.5. Vibratsioon on tahke keha mehaaniline võnkumine. Teatava sageduse ja intensiivsusega vibratsioon on inimesi, loomi ja taimi märkimisväärselt häiriv keskkonnategur. Näiteks põhjustavad vibratsiooniheiteid raudteeliiklus, ehitustööd ja lõhkamised kaevandustes.

1.6.6. Lõhn on gaasiliste ja lenduvate ainete poolt esile kutsutud haistmisaisting, mis võib olla nii meeldiv kui ka ebameeldiv (hais).

1.6.7. Müra mõiste on määratletud  VÕKS §-s 123. Selle järgi on müra inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu ja kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad saasteallikad. Füüsikaliselt tähistab müra mitmesuguste kõrguselt ja valjuselt erinevate helide ebakorrapärast segu.

2.  Heite piirväärtusega määratakse kindlaks, millisel määral on heidet lubatud keskkonda juhtida. Heite piirväärtuse abil reguleeritakse keskkonnakasutust vahetult keskkonda mõjutava tegevuse toimumise kohas. Lisaks heidete hulga piiramisele kaitstakse keskkonda ka keskkonna kvaliteedi piirväärtuste kehtestamisega (vt KeÜS § 7 lg 3). Heite piirväärtusi kasutatakse eelkõige paiksete heiteallikate puhul. Liikuvate heiteallikate (nt transpordivahendid) puhul rakendatakse sagemini tootenormatiive (nõuded keskkonda või tervist oluliselt mõjutavatele toodetele). SäAS § 10 lg-s 1 nimetatakse heite piirväärtust, keskkonna kvaliteedi piirväärtust ja tootenormatiive keskkonnanormatiivideks.

2.1. Heite piirväärtusega määratletakse tavaliselt kohustuslik lõppeesmärk, jättes keskkonnakasutajale võimaluse valida ise vahendid selle saavutamiseks. Heite piirväärtuse määratlemise aluseks võib olla eesmärk suunata keskkonnakasutajat rakendama parimat võimalikku tehnikat. Sel juhul määratakse selline piirväärtus, mida on võimalik järgida vaid konkreetse tegevusvaldkonna kõige tõhusamaid ja arenenumaid meetodeid kasutades.

2.2. Heite piirväärtuse mõiste on seotud heite määratlusega. Kuna heide on KeÜS § 7 lg 1 kohaselt inimtegevuse tagajärjel keskkonda suunatud mateeria või mõjutegur, on seda võimalik mõõta erinevate näitajate (nt mass, hulk, kontsentratsioon või tase) abil. Seejuures on mass mingit keha moodustava aine kogus. Hulgaks loetakse aga omakorda füüsiliste objektide kogust või arvu. Kontsentratsioon iseloomustab mingi koostisosa suhtelist sisaldust õhus, vees või pinnases ning tase on omane heidetele, mis eeltoodud näitajatega mõõdetavad ei ole (nt kiirgus või müra).

2.3. Heite piirväärtus määratakse konkreetse tegevuse puhul kindlaks eriseaduse, määruse või haldusaktiga (keskkonnakaitseloaga). Heite piirväärtuse määramine keskkonnakompleksloaga on reguleeritud THS §-s 44. Lisaks parimast võimalikust tehnikast lähtumisele tuleb piirväärtuse määramisel arvestada keskkonda heidetavate ainete olemust ja võimet kanduda ühest keskkonnaelemendist (vesi, õhk, pinnas, elusloodus) teise. Samuti tuleb arvestada keskkonnakasutuse asukoha olusid ja tagada normaaltingimustes erinevate keskkonna kvaliteedi piirväärtuste järgimine (saasteainete heitkoguste osas vt lisaks KeÜS § 54 kommentaari). Vajadusel tuleb heite piirväärtused määrata piisava varuga selleks, et eri allikaist pärit heited ei põhjustaks kumulatiivselt keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamist ning seega olulise keskkonnahäiringu esinemise ohtu (KeÜS § 3 lg 2 p 1). Kui see siiski ei õnnestu, tuleb arvestada sellega, et keskkonnakaitseloaga määratud heitenormatiivi täitmine ei anna keskkonnakasutajatele iseenesest õigust kvaliteedinormatiivi rikkuda. Vajadusel tuleb kvaliteedinormatiivi järgimiseks heiteid põhjustava tegevuse mahtu vähendada ka loaga lubatud piirist allapoole. Keskkonnakaitseloa väljaandjal võib sellisel juhul tekkida õigus loa tingimusi muuta (vt nt KeÜS § 59 lg 1 p 2, THS § 50 p 2).

2.4. Üldaktiga on kindlaks määratud näiteks suurtest põletusseadmetest lähtuvate heidete piirväärtused ning jäätmete põletamisel tekkiva räbu ja koldetuha orgaanilise süsiniku üldsisaldus (THS alusel antud keskkonnaministri määrustega). Välisõhku ja vette suunatavates gaasides või heitvees sisalduvate ainete piirväärtused määratakse kindlaks keskkonnakaitselubadega (nt THS § 46, VeeS § 26.11 lg 3 p 1). Samuti on keskkonnakaitseloaga võimalik määrata välisõhku paisatava müra, lõhna ja vibratsiooni tase (THS § 41 lg 2 p 8) ning radioaktiivsete heidete piirkogused (KiS § 19 lg 1 p 8) jpm.

3. Keskkonna kvaliteedi piirväärtus on üldmõiste valdkondliku regulatsiooni spetsiifilisematele terminitele. Keskkonna kvaliteedi piirväärtuseks on näiteks välisõhu kaitse alases regulatsioonis määratletud müra normtase ja veeseaduses määratletud ohtlike ainete sisalduse piirväärtus pinnases. Enne KeÜS jõustumist kehtinud õiguses sarnast üldmõistet ei sisaldunud. SäAS § 10 lõikes 1 on küll määratletud mõiste  keskkonnanormatiiv, kuid see termin on laiema sisuga, hõlmates lisaks keskkonna kvaliteedile ka heitmekogusele ja toodangu ühikule kehtestatud normid.

3.1. Erinevalt heite piirväärtustest (vt käesoleva kommentaari p 2) määratletakse keskkonna kvaliteedi piirväärtuse kaudu keskkonna omadusi. Piirväärtuste ületamisel tuleb võtta meetmeid, et tagada keskkonna kvaliteedi vastavus piirväärtustele. Ka heite piirväärtused tuleb määrata selliselt, et oleks tagatud keskkonna kvaliteedi piirväärtuste järgimine.

3.2. Piirväärtused on kehtestatud keskkonna keemilistele, füüsikalistele või bioloogilistele näitajatele. Kehtivas õiguses on kõige levinumad keemilistele näitajatele kehtestatud normid. Näiteks on kehtestatud välisõhu kvaliteedi keemilised piirväärtused ligikaudu kümnele saasteainele ja pinnavee kvaliteedi piirväärtused ligikaudu kolmekümnele saasteainele. Füüsikalistele näitajatele kehtestatud piirväärtuseks on näiteks müra normtase ja bioloogilistele näitajale kehtestatud piirväärtuseks fütoplanktoni biomassi sisaldus, mis on üheks aluseks rannikuvee ökoloogilise seisundi määramisel. Enamik kehtiva õiguse piirväärtustest on üle võetud EL õigusest.

3.3. Mitte kõik keskkonnanäitajate väärtused pole käsitatavad keskkonna kvaliteedi piirväärtustena. KeÜS § 7 lg 3 kohaselt on keskkonna kvaliteedi piirväärtus vaid selline väärtus, mida ei tohi inimese tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada. Ületamise keelule viitab ka liitsõna eesosa piir kasutamine järelosa väärtus ees ning termini rakendus KeÜS-s. Vastavalt KeÜS § 3 lg 2 p-le 1 kaasneb keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamisega eelduslikult oluline keskkonnahäiring, mida tuleb KeÜS § 10 kohaselt vältida.  KeÜS § 23 lg 4 kohaselt eeldatakse keskkonna mittevastavust tervise- ja heaoluvajadustele, kui keskkonna kvaliteedi piirväärtus on ületatud. Samuti on sätestatud KeÜS § 52 lg 1 p-s 8 keeld keskkonnaloa väljastamiseks, kui kavandatud tegevusega ületatakse keskkonna kvaliteedi piirväärtust, ning KeÜS § 54 kohaselt tuleb heitkogused loas määrata selliselt, et keskkonna kvaliteedi piirväärtuste järgimine oleks tagatud.

3.4. KeÜS-s ei sisaldu loetelu keskkonnanäitajate väärtustest kehtivas õiguses, mida tuleks käsitada keskkonna kvaliteedi piirväärtustena, vaid neid tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi. Paljudel juhtudel on seos selge, ja seda nii lähtuvalt terminite sarnasusest – nt piirtase, piirväärtus – kui ka määratluste sisulisest kattuvusest. Näiteks on veeseaduses termin  põhjavee kvaliteedi piirväärtus määratletud kui saasteaine kontsentratsioon põhjavees, mida ei tohi tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada. Juhinduda ei saa siiski vaid terminite sarnasusest. Näiteks on vääveldioksiidi kriitiliseks tasemeks 20 μg/m3 (talvine keskmine). Kriitiline tase on saasteainete sisaldus välisõhus, mille ületamisel võib kaasneda otsene ebasoodne mõju keskkonnale, eelkõige taimestikule, kuid mitte inimese tervisele. Kriitilist taset saab pidada keskkonna kvaliteedi piirväärtuseks KeÜS tähenduses, sest keskkonna kvaliteedi piirväärtuse mõiste hõlmab näitajad, mida ei tohi keskkonnakaitse huvides ületada.

3.5. Erilist tähelepanu tuleb pöörata keskkonnanäitaja siduvusele: kui näitaja ületamine pole selgelt keelatud, pole suure tõenäosusega tegu ka keskkonna kvaliteedi piirväärtusega. Näiteks ei saa keskkonna kvaliteedi piirväärtuseks pidada osoonisisalduse kaugemat eesmärki, sest selle saavutamisele ei ole määratud kindlat tähtaega ning selle ületamisel tuleb meetmeid võtta vaid juhul, kui need pole liiga kulukad.

3.6. Keskkonnanäitaja siduvuse hindamisel tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et näitaja võib olla määratletud ületamiste arvu kaudu. Näiteks on sätestatud ühe tunni keskmiseks vääveldioksiidi piirmääraks välisõhus 350 μg/m3, mida võib pideva seire korral ületada kuni 24 korral kalendriaastas. Näitaja mõlemad elemendid – piirmäär ja ületamiste arv – moodustavad terviku, ning juhul kui ületamiste arv on väiksem kui 24, ei peeta vääveldioksiidi taset liiga kõrgeks. Teisisõnu saab antud piirväärtus olla keskkonna kvaliteedi piirväärtuseks, hoolimata ületamise lubatavusest. KeÜS mõttes pole piirväärtusest kinni peetud vaid juhul, kui ületamiste arv on suurem kui 24.

3.7.  Keskkonnanäitaja võib olla määratletud ka ületamise protsendi kaudu. Näiteks on vääveldioksiidi saastetaluvuse piirmäär 43% ühe tunni keskmisest. Seni kuni vääveldioksiidi taseme ületamine jääb nimetatud protsendi piiresse, ei peeta selle sisaldust välisõhus liiga kõrgeks. Teisisõnu pole KeÜS mõttes piirväärtusest kinni peetud vaid juhul, kui ületamiste protsent on lubatust suurem.

3.8. Vähese siduvuse tõttu ei saa keskkonna kvaliteedi piirväärtuseks pidada sellist näitajat, mille saavutamise tähtaeg pole veel saabunud.

4. Saastamise mõiste on tihedalt seotud saastatuse mõistega. Nende terminite määratlemise eesmärk on korrastada mõistekasutust keskkonnaalastes õigusaktides. Enne KeÜS jõustumist oli terminikasutus ebajärjekindel. Tihti kasutati mõisteid määratlemata ning selgelt eristamata. Paralleelselt saastamise mõistega on kasutatud ka reostamise mõistet, ja seda eriti vee-alases regulatsioonis. KeÜS algses redaktsioonis kasutati saastatuse asemel mõistet saastus. Termin asendati KeÜS rakendamise seadusega, sest terminit saastus on varem kasutatud pigem tegevuse, mitte tagajärje tähistamiseks, st see on olnud mõiste saastamine sünonüümiks.

4.1. Saastamine on heite väljutamine ehk heitmine. Heide on õhku, vette või pinnasesse otseselt või kaudselt väljutatav aine, organism, energia, kiirgus, vibratsioon, soojus, valgus, lõhn või müra (vt käesoleva kommentaari p 1-1.6.7). Saastamine on siiski vaid selline heite väljutamine, millega kaasneb keskkonnaoht või keskkonnarisk. Keskkonnarisk on vähendamist vajava keskkonnahäiringu tekkimise võimalikkus (vt KeÜS § 4 kommentaari). Keskkonnaoht on olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus (vt KeÜS § 5 kommentaari). Olulise keskkonnahäiringu tekkimist eeldatakse muu hulgas saastatuse põhjustamisel (vt KeÜS § 3 lg 2 kommentaari, p 3 jj). Kuivõrd keskkonnahäiringu mõiste on seotud inimtegevusega, ei saa saastamisena käsitada heite väljutamist looduslikes protsessides.

4.2. KeÜS-s on saastamine määratletud tegevusena ning saastatus selle tagajärjena. Saastamine on saastatuse tekkimise vältimatu eeltingimus, kuid igasuguse saastamisega ei kaasne tingimata saastatus, st oluline ebasoodne muutus õhu, pinnase või vee kvaliteedis (vt käesoleva kommentaari p 5-5.3).

4.3. Kuivõrd saastamisega kaasneb keskkonnaoht või keskkonnarisk, tuleb seda kontrolli all hoida. Saastamist saab kontrollida näiteks keskkonnakaitselubade või seaduses määratletud üldiste nõuete abil. Muuhulgas on saastamise mõistega seotud käitise määratlus, mille kohaselt on käitis selline üksus või sellega seonduv tegevus, millega kaasneb saastamine või saastatus (vt KeÜS § 6 lg 1 kommentaari).

5. Saastatuse mõiste on tihedalt seotud saastamise mõistega (vt käesoleva kommentaari p 4-4.3). Saastatus on oluline ebasoodne muutus, mida tuleb printsiibis vältida. KeÜS ei sätesta, mida tuleks käsitada olulise ebasoodsa muutusena, kuid selline regulatsioon võib tuleneda eriosast. Käesolevate kommentaaride kirjutamise ajaks eriosa veel täielikult valminud pole.

5.1. KeÜS-s on saastamine määratletud tegevusena ning saastatus selle tegevuse tagajärjena. Kuivõrd saastamisena saab käsitada vaid inimtegevust, ei ole saastatuse mõistega hõlmatud olulised ebasoodsad muutused, mis on tingitud looduslikest protsessidest.

5.2. Saastamise tagajärjeks pole alati saastatus. Esiteks võib  saastamisega kaasnev muutus keskkonnas osutuda liiga väikeseks, et kvalifitseeruda oluliseks. Teiseks on saastatuse mõiste piiratud vaid muutustega õhu, vee või pinnase kvaliteedis ja see ei hõlma olulisi ebasoodsaid muutusi elustikus. Näiteks tuleb saastamisena muu hulgas eelduslikult käsitada olukorda, kus heite väljutamisega kaasneb piisav tõenäosus, et tekib oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku alale. Selline ebasoodne mõju saab eksisteerida ka ilma olulise muutuseta õhu, vee või pinnase kvaliteedis.  Samas tuleb silmas pidada, et elutute keskkonnaelementide kvaliteedi määratlemise aluseks võivad olla ebasoodsad elustiku muutused. Sellistel juhtudel võib elustiku mõjutamine tuua kaasa saastatuse. Näiteks on VeeS alusel määratletud maksimaalne lubatud saasteainete sisaldus vee-elustikus ja see on ka vee kvaliteedi hindamise aluseks.

5.3. Saastatuse mõistega seondub otseselt komplekslubade regulatsioon. KeÜS § 40 lg 4  kohaselt peavad kompleksloaga sätestatavad nõuded tagama vee, välisõhu ja pinnase kaitse ning käitises tekkinud jäätmete käitlemise viisil, mis hoiab ära saastatuse kandumise ühest keskkonnaelemendist teise. Sisult sama kohustus on sätestatud THS § 7 lg-s 1. Heite piirväärtused peavad kompleksloas olema määratud selliselt, et oleks tagatud saastatuse vältimine (THS § 44 lg 2 ja 7). THS § 26 lg 1 p 1 kohaselt peab käitaja rakendama asjakohaseid ennetusmeetmeid saastatuse vältimiseks ning sama lõike p 2 kohaselt tekkinud saastatuse viivitamatult likvideerima, niivõrd kui see on käitajale jõukohane, arvestades tema tehnilisi ja majanduslikke võimalusi.