§ 24. Õigus küsida keskkonnateavet

1. (1) Igaühel on õigus küsida keskkonnaalast avalikku teavet (edaspidi keskkonnateave), esitades selgitustaotluse märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel või teabenõude avaliku teabe seaduse või muu seaduse alusel.
   
2. (2) Keskkonnateave on kirjalikus, nähtavas, kuuldavas, elektroonilises või mis tahes muus materiaalses vormis olev teave, mis käsitleb:
   
3. 1) selliste keskkonnaelementide nagu õhu, atmosfääri, vee, pinnase, maa, maastike ja looduslike alade, sealhulgas märg-, ranna- ja merealade seisundit, looduslikku mitmekesisust ja looduse koostisosade, sealhulgas geneetiliselt muundatud organismide seisundit ning nende vastastikust toimet;
   
4. 2) selliseid tegureid nagu ained, energia, müra, vilkuv valgus, vibratsioon, kiirgus või jäätmed, sealhulgas radioaktiivsed jäätmed ja heited, mis mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad käesoleva lõike punktis 1 nimetatud keskkonnaelemente;
   
5. 3) selliseid meetmeid, sealhulgas haldusmeetmeid, nagu õigusaktid, kavad, programmid, planeeringud, keskkonnakokkulepped ja tegevused, mis mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud keskkonnaelemente ja tegureid, ning samuti nende keskkonnaelementide kaitseks kavandatud meetmeid või tegevusi;
   
6. 4) aruandeid keskkonnaalaste õigusaktide rakendamise kohta;
   
7. 5) tulu ja kulu analüüse ning muid majandusanalüüse ja prognoose, mida kasutatakse käesoleva lõike punktis 3 nimetatud meetmete ja tegevuste raames;
   
8. 6) inimeste tervist ja ohutust, sealhulgas joogivee ja toiduahela saastatust, ning inimeste elutingimusi ning kultuuriväärtuste ja ehitiste olukorda sel määral, kui neid mõjutab või võib mõjutada käesoleva lõike punktis 1 nimetatud keskkonnaelementide seisund või nende elementide kaudu käesoleva lõike punktides 2 ja 3 nimetatud mis tahes tegurid, meetmed või tegevused.
   
9. (3) Teabe küsija ei pea avaldama keskkonnateabe küsimise eesmärki ega muul viisil põhjendama teabe küsimist.
   
10. (4) Teabe küsija soovil selgitab teabe valdaja andmete kogumise meetodeid ning võimaldab juurdepääsu teabele proovivõtu ja analüüsi meetodite kohta.
    
11. (5) Teabe valdajal on õigus tunnistada keskkonnateave asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks:
    1) kui teabe avalikustamine võib kahjustada intellektuaalomandiõigusi;
    2) kui teave on haldusorganile esitatud vabatahtlikult ilma õigusliku kohustuseta ning selle teabe esitaja ei ole nõus keskkonnateabe väljastamisega.
12. [RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
13. (6) Kui teabe valdajal on seaduse alusel õigus keelduda keskkonnateabe väljastamisest, peab ta selle teabe väljastamise otsustamisel iga kord kaaluma, kas väljastamisest keeldumise huvi kaalub üles väljastamisega kaasneva avaliku huvi.
14. [RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
15. (7) Kui keskkonnateavet sisaldav dokument on alles koostamisel, teatatakse teabe küsijale dokumendi koostaja andmed ja eeldatavalt koostamiseks kuluv aeg. 
16. [RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
    

1. Õigus keskkonnateavet küsida on osa õigusest keskkonnateabele, mis seondub riigipoolse nn passiivse teabe avalikustamisega. Õigusele teavet küsida vastab haldusorgani kohustus teave väljastada. Teabeõiguse teine pool seondub teabe aktiivse avalikustamisega haldusorgani poolt, millele vastab isiku õigus teavet saada (vt KeÜS §-de 25–28 kommentaare). Õigus keskkonnateabele on omakorda osa üldisest informatsiooniõigusest, mida põhiseaduse tasemel tagavad peamiselt PS § 44 ja § 45.

1.1. Kohustus tagada riigisiseselt keskkonnateabe küsimise õigus tuleneb eelkõige keskkonnainfo direktiivi 2003/4/EÜ art-test 3–5 ja Århusi konventsiooni art-st 4. Mõlema õigusaktiga on ette nähtud miinimumnõuded keskkonnaalase teabeõiguse sisule. Regulatsioonid on sisult väga sarnased, kuid direktiivi sätted on täpsemad. Arvestades direktiivi ja konventsiooni sätete detailsust ja eesmärki – tagada igaühele juurdepääs keskkonnateabele – on enamik nii direktiivi kui ka konventsiooni sätetest otsekohalduvad. Keskkonnateabe küsimisel on oluline abistav roll KeÜS §-l 27, mis sätestab nõuded teabe avalikustamisele haldusorgani valduses oleva teabe ja sellele juurdepääsu kohta. Näiteks kohustab KeÜS § 27 lg 1 p 1 haldusorganit veebilehel avalikustama selgitava kokkuvõtte enda valduses oleva keskkonnateabe kohta, mille alusel saab otsustada, millise haldusorgani poole teabenõudega pöörduda.

1.2. Õigus keskkonnateavet küsida ei erine põhimõtteliselt õigusest küsida mis tahes avalikku teavet. Seetõttu ei ole õigust keskkonnateavet küsida KeÜS-s põhjalikumalt reguleeritud. Avalikku teavet puudutav täpsem regulatsioon sisaldub peamiselt avaliku teabe seaduses (AvTS) ning märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses (MSVS). Vähesel määral on asjakohaseid norme ka eriseadustes. Näiteks on reguleeritud keskkonnaregistri seaduses (KeRS) juurdepääs registris sisalduvatele andmetele. Keskkonnaregister on loodusvarade, looduspärandi, keskkonnaseisundi ja keskkonnategurite andmeid sisaldav riigi põhiregister (vt http://register.keskkonnainfo.ee).

2. KeÜS § 24 lg 1 on viiteline (viitab teistele seadustele) ning selles puudub sisuline regulatsioon. Lõike eesmärk on juhatada lugeja vastava regulatsioonini. Lähtutakse eeldusest, et õiguste peatüki sätteid loevad ka inimesed, kes ei pruugi olla kursis sellega, millistes seadustes on teabe küsimise regulatsioon täpsemalt sätestatud.

2.1. Keskkonnateabe küsimine on käsitatav taotlusena, mis on aluseks haldusmenetluse algatamisele. Menetlusele kohalduvad HMS haldusmenetluse üldsätted. Muu hulgas tuleneb HMS sätetest, et keskkonnateavet võib nõuda ka suuliselt, ning sellisel juhul protokollib taotluse haldusorgan.

2.2. KeÜS § 24 lõikes 1 viidatakse nii AvTS-le kui ka MSVS-le. Esimene neist on asjakohane juhul, kui küsitakse olemasolevat avalikku keskkonnateavet, teine aga juhul, kui küsitav teave puudub või vastamine eeldab teabe täiendavat analüüsi või sünteesi. Mõlemal juhul tuleb teabe küsimisele vastata viivitamata, kuid erinev on vastamiseks ettenähtud maksimumtähtaeg: teabenõudele tuleb üldjuhul vastata 5 tööpäeva jooksul, kuid selgitustaotlusele 30 kalendripäeva jooksul. Juhul kui küsitav teave on olemas, saab selle väljastamisest keelduda üksnes seaduses sätestatud alustel (nt isikuandmete kaitse seaduse, IKS alusel) ning keeldumise aluseid tuleb tõlgendada kitsendavalt.Teave tuleb üldreeglina väljastada nõutud vormis ning tasuta (vt ka AvTS §-s 4 sätestatud avalikule teabele juurdepääsu võimaldamise üldisi põhimõtteid).

3. KeÜS § 24 lõikes 2 on sätestatud keskkonnainfo direktiivi 2003/4/EÜ artikli 2 lg 1 ja Århusi konventsiooni art 2 lg 3 eeskujul keskkonnateabe määratlus. See on oluline eelkõige keskkonnaalase teabeõiguse sisustamisel ehk piiritlemisel, millist teavet on isikul õigus keskkonna kohta saada. Määratlusest võib siiski kasu olla mis tahes KeÜS sätte sisustamisel, milles kasutatakse keskkonna terminit, sest viimane pole seadustikus määratletud, kuid  keskkonnateabe mõiste abil saab seda mõnevõrra piiritleda (vt KeÜS 1. ptk 2. jao sissejuhatuse kommentaari p 3).

3.1. Keskkonnateave on mis tahes materiaalses vormis teave, sealhulgas kirjalikus, nähtavas, kuuldavas ja elektroonilises vormis olev teave. Materiaalse vormi nõuet ei tohiks sisustada kitsalt. Näiteks pole selle eesmärgiks välistada keskkonnateabe mõiste alt töötlemata vms mittelõplikul kujul olevat teavet.

3.2. Nähtuvalt KeÜS § 24 lg-s 2 esitatud määratlusest on keskkonnateabe mõiste avar: keskkonnateave pole vaid teave keskkonnaelementide seisundi ja neid mõjutada võivate tegurite kohta, vaid muu hulgas ka teave meetmete kohta, mis võivad neid elemente või tegureid mõjutada, samuti nende meetmete raames kasutatavad majandusanalüüsid, prognoosid jms. Keskkonnaelemendi seisundi kohta käiv teave on näiteks välisõhus sisalduvate saasteainete mõõtmiste tulemused. Välisõhu seisundit mõjutada võivaks teguriks on näiteks käitistest lähtuvad saasteainete heited, mille kohta saab teavet vastavast heiteseirest. Meetmed, mis võivad nimetatud elemente või tegureid mõjutada, on näiteks välisõhu saasteluba, välisõhu kvaliteedi parandamise kava, aga ka näiteks käitise ehitusloa aluseks olev ehitusprojekt, juhul kui projektis tehtud valikud võivad mõjutada heiteid või välisõhu kvaliteeti.

3.3. Keskkonnateabe määratluses kasutatakse mitmeid KeÜS-s sisustamata mõisteid. Paljud neist on siiski määratletud keskkonnaseadustiku eriosas või sellega seonduvates õigusaktides. Näiteks müra on määratletud välisõhu kaitse alases regulatsioonis ning jäätmed jäätmealases regulatsioonis.

3.4. Keskkonnateabe mõiste määratluses kasutatakse korduvalt sõnaühendit tõenäoliselt mõjutavad. Pidades silmas, et KeÜS määratluse aluseks oleva keskkonnainfo direktiivi ja Århusi konventsiooni määratlustes kasutatakse pehmemat väljendit võivad mõjutada, ei tohiks KeÜS väljendit sisustada kitsalt, näiteks hõlmates vaid olukorra, kus mõju tõenäosus on üle 50%.

3.5. Kuivõrd AvTS määratleb avaliku teabe mõiste avaralt ning tagab laiaulatusliku juurdepääsu avalikule teabele, ei mõjuta keskkonnateabe mõiste määratlus märkimisväärselt seda, millist laadi infot on isikutel õigus küsida. Keskkonnateabe mõiste määratlus on pigem oluline selleks, et piiritleda haldusorganite kohustust teavet koguda ja levitada, mis on reguleeritud KeÜS §-des 25–27. Siiski tuleb tähelepanu juhtida, et AvTS § 3 lg 1 määratleb avaliku teabe kui jäädvustatud ja dokumenteeritud teabe. AvTS § 28 lg 2 kohaselt peab teabe avalikustamisel olema märgitud, kes, millal ja millise toiminguga (kehtestamine, kinnitamine, registreerimine või muu ametlik toiming) on avalikustatava teabe dokumenteerinud ning kellelt saab avalikustatud teabe kohta selgitusi. Keskkonnateave on seevastu mis tahes materiaalses vormis olev teave sõltumata sellest, kas see on mingi ametliku toiminguga dokumenteeritud. Teave, mis on küll jäädvustatud, kuid pole AvTS § 28 lg 2 tähenduses dokumenteeritud, on näiteks ametniku poolt tööülesannete täitmisel tehtud märkmed koosolekul arutatu kohta või ametkonnasisene infovahetus. KeÜS § 24 lg 2 on seega AvTS § 3 lg 1 suhtes erinormiks, mis tähendab, et ka dokumenteerimata teave kuulub avaliku keskkonnateabe hulka, mis tuleb küsimisel väljastada. Vajadusel on teabe küsijal võimalik tugineda otse direktiivi ja konventsiooni sätetele.

4. KeÜS § 24 lg-s 3 sätestatakse keeld nõuda keskkonnateabe küsimisel huvi põhjendamist. Reeglina on menetluslike õiguste eelduseks teatud kvaliteediga huvi, eelkõige õiguslik huvi. Näiteks saab HMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt tavalises haldusmenetluses osaleda kolmas isik, kelle õigusi või kohustusi menetlus võib puudutada. Keskkonnateavet võivad aga küsida kõik, sealhulgas näiteks väljaspool Eestit elavad isikud. Ka senikehtinud õiguses lähtutakse üldiselt põhimõttest, et teabe küsimisel ei saa nõuda huvi põhjendamist. Näiteks ei ole AvTS-s küll otsesõnu sätestatud keeldu nõuda huvi põhjendamist, kuid teabenõudes ei pea põhjendama teabe küsimist ning teabenõude täitmisest pole võimalik keelduda põhjusel, et isik ei ole põhjendanud oma huvi teavet saada. KeÜS § 24 lg 3 eesmärgiks on anda eelkõige seaduse rakendajale selgesõnaline juhis, mis peaks välistama olukorra, kus huvi põhjendamist kokkuvõttes siiski nõutakse. Näiteks ei saa teabenõude täitmisest keelduda, kui teabenõude vormis on tühjaks jäetud lahter „teabe kasutamise eesmärk“. Selleks, et vältida haldusorganite asjatut koormamist teabenõuetega, on asjakohastes seadustes sätestatud üldised keeldumise alused. Näiteks võib AvTS § 23 lg 2 p 3 kohaselt keelduda teabenõude täitmisest, kui see nõuab taotletava teabe suure mahu tõttu teabevaldaja töökorralduse muutmist, takistab talle pandud avalike ülesannete täitmist või nõuab põhjendamatult suuri kulutusi.

5. Teave keskkonnaelementide ja neid mõjutavate tegurite kohta on tihti väga tehniline ja tavalisele inimesele raskesti mõistetav. Teabeküsijale ei pruugi selge olla andmete tähendus, kui tal puuduvad elementaarsed teadmised sellest, mil viisil andmed on saadud. Samuti sõltub andmete täpsus ja usaldusväärsus nende kogumise meetoditest. Lisaks ei pruugi asjakohastele standarditele olla lihtsat ja tasuta juurdepääsu internetis. KeÜS § 24 lg 4 eesmärgiks on tagada, et teabeküsijal oleks võimalik saada talle arusaadavaid selgitusi selle kohta, kuidas keskkonnateave on kogutud. Lõikes sätestatud nõue seondub keskkonnainfo direktiivi 2003/4/EÜ art 3 lg-s 5 ja art 8 lg-s 2 ning Århusi konventsiooni art 5 lg-s 2 sätestatud kohustusega teabenõudjat abistada.

6. KeÜS § 24 lõikes 5 on sätestatud alused keskkonnateabele juurdepääsupiirangute kehtestamiseks, et kaitsta intellektuaalomandiõigusi ning vabatahtlikult teabe edastanud isikute huve. Kui juurdepääs teabele on piiratud, ei tohi seda teavet teabenõude täitmisel igaühele väljastada (AvTS § 23 lg 1 p 1). Samas on juurdepääsu piiramine erandiks teabe avalikkuse põhimõttest ning seetõttu tuleb juurdepääsupiirangute aluseid kitsendavalt tõlgendada. Selline kohustus on sõnaselgelt väljendatud Århusi konventsiooni art 4 lg-s 4 ja keskkonnainfo direktiivi art 4 lg-s 2. 

6.1. KeÜS § 24 lõike 5 eeskujuks on Århusi konventsiooni ja keskkonnainfo direktiivi sätted. Täpsemalt on KeÜS § 24 lõike 5 punktide 1 ja 2 eeskujuks konventsiooni art 4 lg 4 punktid e ja g ning keskkonnainfo direktiivi art 4 lg 2 punktid e ja g. KeÜS § 25 lõike 5 punkti 1 kohaldamisel tuleb arvestada ka konventsiooni art 4 lg 4 p-ga d ja direktiivi art 4 lg 2 p-ga d, mis käsitlevad juurdepääsu piiramist äri- ja tööstusteabe konfidentsiaalsuse huvides. Konventsioon ja direktiiv ei kohusta riiki ette nägema vastavaid juurdepääsupiirangu aluseid, vaid üksnes võimaldavad seda teha.

6.2. Avalikule teabele juurdepääsu piiramise üldine kord on täpsemalt reguleeritud AvTS viiendas peatükis, mis sätestab avaliku teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistamise nõuded. Seega saab lisaks KeÜS § 24 lõikele 5 juurdepääsu keskkonnateabele piirata üldistel alustel, mis on sätestatud AvTS-s. AvTS § 35 lõikes 1 sätestatakse juhud, kui juurdepääsupiirang tuleb seada, lõikes 2 juhud, kui piirangu võib seada ning § 36 lõikes 1 juhud, kui piirangut ei tohi seada. KeÜS § 24 lõige 5 täiendab AvTS § 35 lõiget 2, sätestades valikulised juurdepääsupiirangud. Juurdepääsupiirangu seadmise otsustab asutuse juht või tema poolt määratud töötaja, lähtudes dokumendi sisust ja juurdepääsupiirangu eesmärgist (AvTS § 41 lg 1.1). Juurdepääsupiirang kehtestatakse alates dokumendi koostamisest või saamisest kuni vajaduse möödumiseni. Üldreeglina ei või juurdepääsupiirangut kehtestada kauemaks kui viieks aastaks, kuid piirangu tähtaega võib pikendada kuni viie aasta võrra, kui piirangu kehtestamise põhjus püsib (AvTS § 40 lg 1). Piirang tuleb tunnistada kehtetuks, kui selle kehtestamise põhjus on kadunud (AvTS § 42 lg 1). Juurdepääsupiirangu kehtivuse ajal võib asutuse juht erandlikult otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve (AvTS § 38 lg 4).

6.3. KeÜS § 24 lõige 5 punkt 1 võimaldab seada juurdepääsupiirangu teabele, mille avalikustamine võib kahjustada intellektuaalomandiõigusi. Intellektuaalomandiõigustega kaitstakse loomingut, nagu uudsed leiutised, kaubamärgid, originaalteosed ja ärisaladused. Kõige ilmsemalt võib keskkonnateabe avalikustamine tuua kaasa ärisaladuste kahjustamise. KonkS § 63 lõike 1 esimese lause kohaselt loetakse ärisaladuseks niisugune teave ettevõtja äritegevuse kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada, eelkõige oskusteavet puudutav tehniline ja finantsteave ning teave kulude hindamise metoodika, tootmissaladuste ja -protsesside, tarneallikate, ostu-müügi mahtude, turuosade, klientide ja edasimüüjate, turundusplaanide, kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia kohta. KonkS lähtub eeldusest, et ettevõtja peab täpsustama, millist osa teabest ja miks tuleb käsitada ärisaladusena (KonkS § 63 lg 2). Näiteks sätestab THS § 60 lg 4, et teave käitise projekti, tegevuse või teatava toorme, kemikaali või muu materjali või toote koostise ja kasutamise kohta võib olla käsitatav piiratud juurdepääsuga teabena, kui see on esitatud kompleksloa taotluse eraldi osana, sellele on selgelt märgitud „ärisaladus” ja loa andja nõustub, et teabele juurdepääsu piiramiseks on põhjust. Kui ettevõtja teavet ärisaladusena ei määratle ega ärisaladusena määratlemist ei põhjenda ning seadusest ei tulene selgesõnaliselt kohustust konkreetset teavet ärisaladusena käsitada, siis ei tohi teabevaldaja sellele teabele omaalgatuslikult ärisaladuse kaitseks juurdepääsupiiranguid kehtestada. Samuti ei ole KonkS § 63 lõike 1 teise lause kohaselt ärisaladuseks teave, mis on avalikustatud või kuulub avalikustamisele. Teisisõnu ei saa ettevõtja määratleda ärisaladusena teavet, mille avalikustamise kohustus seadusest selgesõnaliselt tuleneb. Näiteks ei saa tulenevalt KeHJS §-st 21 piirata juurdepääsu keskkonnamõju hindamise aruandes sisalduvale teabele. KonkS § 63 lähenemine haakub Århusi konventsiooni art 4 lg 4 p-ga d ja keskkonnainfo direktiivi art 4 lg 2 p-ga d, mille kohaselt võib äri- ja tööstusteabe konfidentsiaalsuse huvides piirata juurdepääsu keskkonnateabele üksnes juhul, kui konfidentsiaalsus on sätestatud riigisisese või EL õigusnormiga. Tuleb veelkord rõhutada, et juurdepääsu piiramine teabele on erandiks teabe avalikkuse põhimõttest ning seetõttu tuleb juurdepääsupiirangute aluseid kitsendavalt tõlgendada. Näiteks asus Euroopa Kohus asjas C-416/10 seisukohale, et ärisaladusele üldiselt viidates pole võimalik piirata juurdepääsu planeeringule, millega otsustati kompleksloaga hõlmatud käitise asukoha valik (Euroopa Kohtu 15.01.2013 otsus nr C-416/10, Jozef Križan jt vs Slovenská inšpekcia životného prostredia). 

6.4. KeÜS § 24 lg 5 p 2 võimaldab seada juurdepääsupiirangu teabele, kui teave on haldusorganile esitatud vabatahtlikult ilma õigusliku kohustuseta ning selle teabe esitaja ei ole nõus keskkonnateabe väljastamisega. Sätte eesmärk on tagada haldusorganite parem informeeritus, julgustades ettevõtjaid edastama keskkonnateavet, mida nad avalikkuse liigse tähelepanu või enda maine kahjustamise kartuses avalikustada ei soovi. Tulenevalt sätte sõnastusest ei saa teabevaldaja eeldada, et teavet vabatahtlikult andnud ettevõte ei soovi selle avalikustamist, vaid selline soov peab olema selgesõnaliselt väljendatud. Vabatahtlikult esitatud teabena saab käsitada üksnes sellist teavet, mille esitamist haldusorgan õigusaktidest tulenevalt nõuda ei saa. Näiteks kohustab jäätmealane regulatsioon teatud isikuid pidama pidevat arvestust oma tegevuses tekkinud või käideldud jäätmete liigi, omaduste ja tekke kohta ning asjakohaseid andmeid säilitama vähemalt viis aastat. Osa neist isikutest peavad andmete põhjal vähemalt kord aastas esitama Keskkonnaametile aruande oma jäätmealase tegevuse kohta. Lisaks on teatud haldusorganitel, nagu nt loa andja, õigus kõigi andmetega tutvuda. Nende andmete omaalgatuslikku esitamist väljaspool aruandekohustust ei saa seega pidada vabatahtlikuks andmete esitamiseks, sest haldusorganid saavad nende andmete esitamist igal ajal nõuda. Tuleb tähelepanu juhtida, et KeÜS § 24 lõike 5 punktile 2 vastava konventsiooni sätte, artikkel 4 lg 4 punkt d, ja keskkonnainfo direktiivi sätte, artikkel 4 lg 2 punkt g sõnastus on mõnevõrra täpsem, lubades juurdepääsu teabele piirata isiku kaitseks, kes on teavet andnud vabatahtlikult ilma õigusliku kohustuseta ja ilma, et teda oleks võinud õiguslikult selleks kohustada.   

6.5. KeÜS § 24 lõike 5 kohaldamisel tuleb arvestada AvTS regulatsiooni. KeÜS regulatsioon täiendab AvTS § 35 lõiget 2, mis võimaldab soovi korral piirata juurdepääsu näiteks dokumendi kavanditele või õigustloova akti eelnõudele enne nende kooskõlastamiseks saatmist. Sisult sarnanevad KeÜS § 24 lg-s 5 nimetatud alused siiski enam AvTS § 35 lg-ga 1, mis sätestab kohustusliku juurdepääsupiirangu kehtestamise alused. Muuhulgas kattub KeÜS § 24 lõige 5 punkt 1 – juurdepääsupiirang intellektuaalomandiõiguste kaitseks – osaliselt AvTS § 35 lõike 1 punktiga 17 – juurdepääsupiirang ärisaladuse kaitseks. AvTS § 35 lõige 1 punkti 17 tuleks käsitada erinormina, mis ei võimalda KeÜS § 24 lõike 5 punkti 1 rakendamisel ärisaladust kaitseta jätta. Samuti tuleb KeÜS § 24 lõike 5 rakendamisel arvestada teiste AvTS § 35 lõikes 1 nimetatud huvide kaitse vajadusega. Näiteks tuleneb selle lõike punktist 11 kohustus piirata juurdepääsu teabele, mis sisaldab delikaatseid isikuandmeid.

6.6. Teabevaldaja kaalutlusruumi juurdeääsupiirangute seadmisel KeÜS § 24 lõike 5 alusel piirab oluliselt AvTS § 36 lõige 1, mis keelab riigil, kohaliku omavalitsuse üksusel ja avalik-õiguslikul juriidilisel isikul piirata juurdepääsu teatud teabele. KeÜS § 24 lõike 5 rakendamisel on asjakohaseim AvTS § 36 lõike 1 punkt 4, mis keelab piirata juurdepääsu teadetele keskkonnaseisundi ja heidete kohta. Keskkonnaseisundi üldine legaaldefinitsioon puudub, kuigi terminit kasutatakse sageli nii KeÜS-s kui ka keskkonnaseadustiku eriosa seadustes. Teabena keskkonnaseisundi kohta tuleks käsitada eelkõige teavet keskkonnaelementide – nt saasteainete sisaldus välisõhus või looma- ja taimeliikide ning koosluste seisundit iseloomustavad andmed – kvaliteedi kohta (vt nt KeRS §-d 27–29). KeÜS § 7 lõike 1 kohaselt on heide õhku, vette või pinnasesse otseselt või kaudselt väljutatav aine, organism, energia, kiirgus, vibratsioon, soojus, valgus, lõhn või müra (heite mõiste osas vt KeÜS § 7 lg 1 kommentaari). Keskkonnateave heidete kohta pärineb peamiselt seirest, mida ettevõtjad peavad keskkonnakaitseloa tingimuste kohaselt läbi viima (vt KeÜS § 53 lg 1 p 9 kommentaari). Keskkonnateave heidete kohta ei piirdu siiski ainult heiteseire tulemustega, vaid hõlmab mis tahes heidetega piisavalt otseselt seotud teabe. Näiteks otsustas kohtuasjas T-545/11 EL üldkohus, et heitega seotud teabeks on ka teatud informatsioon taimekaitsevahendi testimise ja tootmise kohta niivõrd kui see on vajalik, et hinnata taimekaitsevahendi kasutamisel tekkivaid heiteid (EL üldkohtu 8.10.2013 otsus nr T-545/11, Stichting Greenpeace Nederland ja Pesticide Action Network Europe (PAN Europe) vs Euroopa Komisjon). Keskkonnaseisundi ja heidete kohta käiva teabe avalikkus on vajalik muu hulgas selleks, et tagada KeÜS §-s 23 sätestatud õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (vt KeÜS § 23 kommentaari, eelkõige lg 4 kommentaari). 

7. Tulenevalt teabe avalikkuse põhimõttest saab juurdepääsu keskkonnateabele piirata vaid juhul, kui juurdepääsu piiramiseks esineb ülekaalukas seadusega kaitstud huvi. AvTS avalikule teabele juurdepääsu piiramise kord lahkneb huvide kaalumise osas Århusi konventsiooni ja keskkonnainfo direktiivi regulatsioonist. AvTS lähtub loogikast, et kui piirangud on juba kehtestatud, siis üldjuhul teavet ei väljastata. Konventsioon ja direktiivid nõuavad aga teabenõude menetlemisel igakordset huvide kaalumist, kus ühest küljest tuleb arvesse võtta juurdepääsupiirangu aluseks oleva kaitstava huvi kaalukust ning teisalt teabe avalikustamisega seonduvate avalike huvide kaalu konkreetsel juhtumil (vt konventsiooni artikkel 4 lõige 4 ja direktiivi artikkel 4 lõige 2). Vastuolu kõrvaldamiseks lisati KeÜS rakendamise seadusega KeÜS §-le 24 lõige 6, mis sätestab igakordse kaalumiskohustuse keskkonnateabe väljastamise otsustamisel. Teisisõnu tuleb keskkonnateabele juurdepääsu piirangute vajalikkust kaaluda kahel tasandil. Esiteks lähtuvalt AvTS üldisest korrast ning teisalt igal konkreetsel juhtumil tulenevalt KeÜS § 24 lõikest 6. Juurdepääsupiirangu aluseid tuleb tõlgendada kitsendavalt, sest need on eranditeks keskkonnateabe avalikkuse põhimõttest. Konkreetsel juhtumil keskkonnateabele juurdepääsu üle otsustamisel ei saa piirduda AvTS § 38 lõikes 4 sätestatu järgimisega, mis lubab teabe väljastada, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve. Vastavalt KeÜS § 24 lõikele 6 tuleb ühest küljest arvestada juurdepääsupiiranguga kaitstava huvi kaalukust ning teisalt avaliku huvi kaalukust teabe väljastamiseks. Århusi konventsiooni kontrollkomitee on asunud seisukohale, et teabe väljastamisest keeldumiseks ei piisa asjaolust, et teabe väljastamine võib kahjustada juurdepääsupiiranguga kaitstavat huvi, arvestamata kahju suurust ja nende avalike huvide kaalukust, millele avalikustamine kaasa aitab (ACCC/C/2007/21 (Euroopa Ühendus) ECE/MP.PP/C.1/2009/2/Add.1, para. 30(c)). Kui juurdepääsupiiranguga kaitstav huvi osutub konkreetsel juhul kaalukamaks, ei tähenda see, et juurdepääsupiiranguga teavet sisaldava dokumendi väljastamisest tuleks täielikult keelduda. Küsitud teave tuleb väljastada nii suures ulatuses kui võimalik, jättes välja või kattes kinni dokumendi need osad, mis sisaldavad juurdepääsupiiranguga teavet (AvTS § 38 lõige 2, Århusi konventsiooni artikkel 4 lõige 6, keskkonnainfo direktiivi artikkel 4 lõige 4). Näiteks ei saa keelduda dokumendi väljastamisest isikuandmete kaitsmise alusel põhjendusega, et dokumendis sisaldub eraisiku nimi ja aadress, vaid väljastada tuleks dokumendi koopia, kus vastavad andmed on kinni kaetud.

8. Juhul kui küsitakse keskkonnateavet, mis sisaldub alles koostamisel olevas dokumendis, tuleb KeÜS § 24 lõike 7 kohaselt teabe küsijale teatada dokumendi koostaja andmed ja koostamiseks eeldatavalt kuluv aeg. KeÜS rakendamise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on säte lisatud keskkonnainfo direktiivi artikkel 4 lõikes 1 sisalduva nõude ülevõtmiseks. Sättest võib jääda ekslik mulje, et dokumendi eelnõu väljastada ei tohi. Erinevalt direktiivist pole riigisiseses õiguses teabenõude täitmisest keeldumise võimaliku alusena otsesõnu sätestatud asjaolu, et teabenõue puudutab koostamisel olevaid materjale. Kaudselt on selline võimalus siiski olemas: AvTS § 35 lõige 2 võimaldab teabevaldajal soovi korral piirata juurdepääsu dokumentide kavanditele ja õigustloovate aktide eelnõudele. KeÜS § 24 lõige 7 on eelkõige asjakohane juhul, kui teabevaldaja on piiranud juurdepääsu koostamisel olevatele dokumentidele. Muudel juhtudel tuleb dokumendi kavand või õigusakti eelnõu väljastada, edastades ühtlasi dokumendi koostaja andmed ja hinnangu koostamiseks eeldatavalt kuluva aja kohta.