Peateema
RIO+20 konverentsil arutati, millist tulevikku me tahame
lühiuudised
Keskkonnaalased õigused
- Euroopa Kohus: keskkonnaorganisatsioonid saavad vaidlustada ka Euroopa Komisjoni määruseid
Keskkonnamõjude hindamine
- Euroopa Kohus võttis olulisi seisukohti seoses KSH kohustusega
Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll
- EL direktiivi 2010/75/EL parandused
Kliimamuutus ja energeetika
- Euroopa Parlament ja EL Nõukogu jõudsid energiatõhususe direktiivi osas kokkuleppele
- Riigikogu võttis vastu F-gaaside kasutamist täpsustava eelnõu
- EL rakendusmäärus nr 547/2012
Välisõhu kaitse
- Muudeti välisõhu saastamise aastaaruande vorme
Vesi
- Uus määrus seab nõuded põlevkiviõli, selle saaduste ja biokütuste mahutitele ja lisaseadmetele
Jäätmed
- Valitsus kiitis heaks „Riigi jäätmekava 2014-2020“ koostamise ettepaneku
- EL rakendusmäärus nr 493/2012
- Keskkonnaministri määruse „Probleemtoodetest tekkinud jäätmete täpsustatud nimistu” muutmine
Ohtlikud ained
- REACH määruse rakendamise raport tõi välja õiguslüngad ja kattuvuse teiste õigusaktidega
- Avaldati uus EL määrus biotsiidide kasutamise kohta
- Püsivate orgaaniliste saasteainete nimekirja täiendati nelja uue ainega
RIO+20 konverentsil arutati, millist tulevikku me tahame
20.-21. juunil
toimus Brasiilias ÜRO säästva arengu maailmakonverents (Rio +20 konverents). Sellega tähistati 20 aasta möödumist esimesest
sarnasest tippkohtumisest Rio de Janeiros, mille tulemusena loodi nii Agenda
21, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon kui kliimamuutuste konventsioon.
Seekordsel konverentsil püüti kujundada poliitika, mis toetaks vaesuse
vähendamist, võimaldaks sotsiaalset võrdsust ja edendaks keskkonnakaitset.
Konverentsil osales üle 300 riigipea, valitsusjuhi ja -esindaja, ÜRO ametniku
ja ühiskondlike organisatsioonide esindaja. Konverentsi tulemusena jõudsid ÜRO
liikmesriigid säästva arengu alase tegevuse osas kokkuleppele ning selle
kinnituseks võeti vastu poliitikadokument „Tulevik, mida me tahame“.
Loe lähemalt
KESKKONNAALASED ÕIGUSED
Euroopa Kohus: keskkonnaorganisatsioonid saavad vaidlustada ka Euroopa Komisjoni määruseid
Euroopa Kohus
tegi juunis otsused kahes kohtuasjas, milles luges võimalikuks keskkonnaorganisatsioonide
poolt Euroopa Komisjoni määruste vaidlustamise.
Kohtuasjas nr T-338/08 olid sihtasutused Stichting Natuur en Milieu ning Pesticide Action Network
Europe vaidlustanud Euroopa Komisjoni poolt 2008. a jaanuaris vastu
võetud määruse, millega määrati toidus ja söödas esinevate pestitsiidide
jääkide piirnormid. Kohtuasjas nr T-396/09 olid organisatsioonid Vereniging Milieudefensie ning sihtasutus Stichting
Stop Luchtverontreiniging Utrecht vaidlustanud Euroopa Komisjoni poolt 2009. a aprillis vastu
võetud otsuse, mis lubas pikendada Hollandi teatud piirkonna välisõhus
lämmastikdioksiidi aasta piirtaseme saavutamiseks ette nähtud tähtaega ja lubas
Hollandil kohaldada erandit välisõhus levivate väikeste tahkete osakeste
piirmäärade osas. Mõlema juhtumi puhul olid organisatsioonid esitanud otsuste
peale kõigepealt vaided Euroopa Komisjonile, ent Komisjon jättis need
rahuldamata. Komisjon leidis, et vaide korras on võimalik vaidlustada üksnes
haldusakte, vaidlusaluste aktide puhul oli aga tegemist üldmeetmetega.
Euroopa Kohus
asus seisukohale, et keskkonnaorganisatsioonidel siiski oli õigus kõnealuseid
otsuseid vaidlustada, tulenevalt keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjades
üldsuse osalemise ja neis asjus õigusemõistmisele juurdepääsu konventsioonist (Aarhusi konventsioon). Nimelt näeb
konventsiooni art 9 lg 3 ette õiguse tegevuste vaidlustamiseks, mis on
vastuolus siseriiklike keskkonnaõiguse normidega. Euroopa Kohus leidis, et
selles sätestatud määratlus „tegevus“ tähendab, et selle alusel saab lisaks
üksikmeetmetele ehk haldusaktidele vaidlustada ka avaliku organi üldakte. Kohus
leidis küll, et vaidlustada ei saa selliseid üldakte, mis on avaliku võimu
organi poolt vastu võetud kohtu või seadusandjana tegutsedes – ent kõnealustes
kohtuasjades luges kohus vaidlustatud otsused just sellisteks üldaktideks, mida
selle välistuse alla ei kuulu, kuna vaidlustatud aktid oli Komisjon kohtu hinnangul
andnud välja täidesaatva, mitte seadusandliku organina.
Euroopa Liidus
reguleerib EL institutsioonide poolt vastu võetavate otsuste vaidlustamise
võimalusi EL määrus nr 1367/2006, mis on kehtestatud Aarhusi konventsiooni alusel. Selle määruse art 10
lõike 1 kohaselt saavad keskkonnaorganisatsioonid vaidemenetluse korras
vaidlustada üksnes EL institutsioonide haldusakte, mitte tegevust laiemalt.
Euroopa Kohus leidis kõnealustes lahendites, et seetõttu on määrus vastuolus
Aarhusi konventsiooniga.
Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas T-338/08
Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas T-396/09
Aarhusi konventsioon
EL määrus 1367/2006
KESKKONNAMÕJUDE HINDAMINE
Euroopa Kohus võttis olulisi seisukohti seoses KSH kohustusega
Euroopa Kohus
tegi 21. juunil otsuse kohtuasjas nr C-177/11, milles võttis olulisi seisukohti seoses kavade ja programmide
keskkonnamõju hindamise kohustusega tulenevalt EL direktiivist 2001/42/EÜ (nn keskkonnamõju strateegilise hindamise ehk KSH direktiiv). Kohus
lahendas kõnealuses asjas Kreeka eelotsusetaotlust seoses kohtuvaidlusega KSH
direktiivi nõuetekohase ülevõtmise üle.
Euroopa Kohus
leidis otsuses, et KSH direktiivi art 3 lõike 2 punkti b kohaselt on selle
direktiivi kohane mõjude hindamine alati kohustuslik juhtudel, kui nõutav on
Natura 2000 aladele avalduva mõju hindamine ehk nn Natura hindamine. Natura
hindamise kohustus tuleneb EL direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artiklist 6, ning see tuleb Euroopa Kohtu praktika
(nn Waddenzee kaasus) kohaselt läbi viia kõigil juhtudel, mil ei ole välistatud kahtlus, et
kavandataval tegevusel või kaval võib olla Natura 2000 alale oluline negatiivne
mõju. Oluline on märkida, et ka kõnealuses kohtuasjas viitab kohus oma otsuses
selgesõnaliselt varasemale Waddenzee kaasusele. Kohtuotsusest tuleb järeldada,
et KSH läbiviimine on alati kohustuslik, kui objektiivsete asjaolude alusel ei
ole võimalik välistada, et kaval on oluline mõju Natura 2000 alale. Eesti
halduspraktika ei ole seda reeglit seni alati järginud.
Lisaks võib
kohtuotsusest välja lugeda kohustuse viia KSH alati läbi selliste kavade puhul,
mis on aluseks KMH kaalumise kohustusega tegevustele. Nimelt ütleb Euroopa
Kohus otsuses selgelt, et KSH direktiivi art 3 lg 4, mis näeb ette
liikmesriikide võimaluse otsustada, kas kaval on oluline keskkonnamõju või
mitte, ei hõlma neid tegevusi, mis on KMH kohustusega tegevuste loetelus või
KMH kaalumise kohustusega tegevuste loetelus. Hetkel on keeruline hinnata, kas
kohtuotsus võiks tõesti tuua kaasa olulise muutuse praktikas – see vajab veel
täiendavat põhjalikumat analüüsi.
Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas nr C-177/11
SAASTUSE KOMPLEKSNE VÄLTIMINE JA KONTROLL
EL direktiivi 2010/75/EL parandused
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi
2010/75/EL (tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll))
parandused ( ELT L 334, 17.12.2010)
Laiaulatuslikud
täpsustused direktiivi eestikeelse versiooni sõnastuses.
KLIIMAMUUTUS JA ENERGEETIKA
Euroopa Parlament ja EL Nõukogu jõudsid energiatõhususe direktiivi osas kokkuleppele
14. juunil
jõudsid Euroopa Parlament ja EL Nõukogu kompromissile energiatõhususe
direktiivi osas. Tegemist on uue õigusakti eelnõuga, mille ettepaneku
avalikustas Euroopa Komisjon eelmise aasta juunis ning millele Euroopa
Parlament andis esialgse heakskiidu käesoleva aasta veebruaris. Eelnõu
menetluse eelnevaid etappe kajastasime ka oma 2011. a juulikuu ja käesoleva märtsi uudiskirjas.
Energiatõhususe
direktiivi vastuvõtmise vajadus tuleneb
EL poolt 2007. a
märtsis nn uue kliima- ja energeetikapaketi raames kokkulepitud eemärgist
vähendada aastaks 2020 energiatõhususe tõusu kaudu primaarenergia tarbimist 20%
võrra. Seni puuduvad selle eesmärgi saavutamiseks tõhusad siduvad EL tasandi
nõuded, Komisjoni hinnangul oleks nendeta võimalik saavutada vaid 9% suurune
sääst energiatarbimises.
Saavutatud
kompromiss seab võrreldes nii Komisjoni algse ettepaneku kui ka Euroopa
Parlamendi poolt heakskiidetud tekstiga vähem kohustusi ja rohkem erandeid
liikmesriikidele ning ettevõtjatele. Kokkulepe kohustab liikmesriike siiski
seadma endale energiatõhususe eesmärke ning renoveerima igal aastal vähemalt 3%
keskvalitsuse omanduses olevatest ruumidest energiatõhusaks. Suured ettevõtted
peavad hakkama koostama energiaauditeid, energia turustajad ja jaemüüjad peavad
aga alates 2014. aastast erinevate energiatõhusust suurendavate meetmetega
säästma igal aastal vähemalt 1,5% nende poolt toodetavast energiast. Direktiiv
reguleerib ka tarbijaid puudutavat – viimased tuleb võimaluse korral varustada
„tarkade“ individuaalsete soojus- ja elektrienergia, gaasi jmt tarbimise
mõõturitega.
Kompromissettepanek
peab järgnevalt saama veel nii Euroopa Parlamendi kui EL Nõukogu formaalse
heakskiidu, parlament peaks plaanide kohaselt arutama eelnõud septembris.
Euroopa Nõukogu pressiteade kompromissi saavutamise kohta (ingl k)
Euroopa
Parlamendi kokkuleppe sisu tutvustav uudis (ingl k)
Riigikogu võttis vastu F-gaaside kasutamist täpsustava eelnõu
4. juulil
avaldati Riigi Teatajas Riigikogu poolt 14. juunil vastu võetud välisõhu kaitse seaduse jt seaduste muudatused. Muudatustega reguleeritakse senisest täpsemalt nii osoonikihti
kahandavate ainete kui neid asendavate nn F-gaaside kasutamise korda.
Muudatuste sisu kirjeldasime lähemalt oma maikuu uudiskirjas.
F-gaaside
kasutamine on laiaulatuslikult reguleeritud EL määrustega, kuna tegemist on
väga tugeva mõjuga kasvuhoonegaasidega. Eesti õigusaktide muutmine oli vajalik,
et täpsustada vastavate EL määruste kohaldamise korda. Kuigi EL määruste nõuded
(nt nõue pidada aruandlust F-gaaside kasutamise kohta) on otsekohaldatavad, on
nende elluviimiseks sageli vajalik luua ka siseriiklik õigusraamistik. Antud
juhul oli vaja reguleerida andmete registris pidamise, lubade taotlemise ja
väljastamise korda jmt.
Riigikogus
menetluse käigus viidi eelnõusse sisse mitmeid sõnastuslikke muudatusi.
Sisulisematest muudatustest täpsustati nõuete rikkumise eest ette nähtud
väärteokoosseise ning nõuete rakendamise tähtaegu. Suurem osa muudatustest
jõustub 15. juulil. Seadmed, mis sisaldavad üle 3 kg osoonikihti kahandavaid
aineid või F-gaase, tuleb muudatuse alusel loodavas registris (FOKA)
registreerida 1. jaanuariks 2013.
a, teatud F-gaasidega seotud toimingute jaoks vajalik
käitlemisluba tuleb ettevõtetel taotleda käesoleva aasta 1. oktoobriks.
Üleminekutähtajad on ette nähtud ka F-gaaside kasutamisega seotud aruandluse
jaoks.
Välisõhu kaitse seaduse muudetud tekst Riigi Teatajas
Eelnõu menetlusega seotud materjalid Riigikogu kodulehel
EL rakendusmäärus nr 547/2012
Komisjoni määrus (EL) nr 547/2012,
25. juuni 2012, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2009/125/EÜ seoses veepumpade ökodisaini nõuetega
EL rakendusmäärus, mis
täpsustab aprillikuu uudiskirjas
kajastatud majandus- ja
kommunikatsiooniministri määrust.
VÄLISÕHU KAITSE
Muudeti välisõhu saastamise aastaaruande vorme
14. juunil
võttis keskkonnaminister vastu määruse välisõhu saastamisega seotud tegevusest aruandmise
korra ja vormi muudatuste kohta. Muudatused on
vajalikud, et Eesti riik saaks esitada Euroopa Komisjonile vajalikud andmed
välisõhu saastamise kohta vastavalt EL direktiivile 2010/75/EL (nn tööstusheite direktiiv).
Keskkonnaministeeriumile
aastaaruannete esitamise kohustus on üksnes paiksete saasteallikate käitajatel,
kes omavad välisõhu saasteluba või keskkonnakompleksluba või jäätmepõletamist
käsitlevat jäätmeluba. Muudatustega täiendati välisõhu saastamise aastaaruande
vorme.
Muudetud
aruannetes tuleb nüüdsest esitada näiteks käitaja EMTAKi kood, täiendavad
andmed äkkheidete kohta, andmed lahusteid sisaldavatest kemikaalidest
eralduvate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste, saasteainete
püüdeseadmete, saasteainete heitkoguste vähendamiseks rakendatud meetmete
kohta. Täiendavalt tuleb saasteallika käitajal juhul, kui aruandeaasta jooksul
keskkonnaluba muudetakse, esitada aruanne mõlema loa kohta eraldi. Lisaks
puudutab oluline määruse muudatus täiendavaid tingimusi aastaaruannetele suurte
põletusseadmete (nimisoojusvõimsus 50 MW või rohkem) kohta. Esiteks,
tuleb suurte põletusseadmete käitajatel aastaaruandes esitada täiendavad andmed
kütuse või jäätmete põletamisel või koospõletamisel välisõhku eraldunud
saasteainete heitkoguste kohta. Teiseks tuleb neil edaspidi arvestada põlevkivi
väävlisisalduse ja väävliärastuse kuu keskmist astet ning see aruandes esitada.
Määruse muudatused jõustusid 23. juunil, va suuri põletusseadmeid puudutavad
muudatused, mis jõustuvad 1. jaanuaril 2016. a.
Viimase põhjuseks on asjaolu, et alles nimetatud tähtajaks jõustuvad
olemasolevate suurte põletusseadmete õhuheitele uued, rangemad piirväärtused,
mille järgimise kohta Keskkonnaministeerium hakkab Euroopa Komisjonile aru andma.
Määruse muudatused Riigi Teatajas
Määruse
muudatuste eelnõu ja seletuskiri Eelnõude Infosüsteemis (EIS)
Määrus välisõhu saastamisega seotud tegevusest aruandmise
korra ja vormi kohta Riigi Teatajas
EL direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta (pdf)
VESI
Uus määrus seab nõuded põlevkiviõli, selle saaduste ja biokütuste mahutitele ja lisaseadmetele
15. juunil
võttis keskkonnaminister vastu määruse nr 23 „Põlevkiviõli, selle saaduste või biokütuste hoidmisehitiste
veekaitsenõuded“. Määruse eesmärgiks on vältida vee reostumist või selle ohtu
ning kaitsta inimese tervist. Hoidmisehitisteks on kõik vastavate kütuste
mahutid suurusega üle 3 m3
koos nende juurde kuuluvate torustike, seadmete ning laadimis- ja
tankimisplatsidega.
Tegemist on
täiesti uue regulatsiooniga, varem ei olnud vastavatele objektidele ühegi
õigusaktiga veekaitsenõudeid kehtestatud. Samas kehtivad naftasaaduste
hoidmiseks mõeldud ehitistele veekaitsenõuded juba 2001. aastast. Kuna
põlevkiviõli ja selle saadused ning ka biokütused on veele naftasaadustega
analoogseks ohuallikaks ning nende ainete kasutamise ja tootmise maht Eestis on
lähiaastatel oluliselt kasvamas, kõrvaldab määrus olulise lünga Eesti õiguses.
Määrus seab
nõuded kõigi hoidmisehitise asukoha valikule, hoidmisehitise ehitusele ja
märgistamisele, selle torustikule ja kasutamisele, samuti määrab selle kuja ehk
vähima kauguse tsiviilhoonest, veehaardest ja suurõnnetuse ohuga käitisest.
Erinõudeid kohaldatakse enam kui 10
m3 suurustele mahutitele – neil peab olema veekindel
piire või reservmahuti, samuti on sätestatud nõuded nende laadimis- ja
tankimisplatsidele. Määrus jõustub 1. septembril 2013. aastal.
Määruse tekst Riigi Teatajas
Määruse eelnõu ja sellega seotud
materjalid Eelnõude Infosüsteemis
JÄÄTMED
Valitsus kiitis heaks „Riigi jäätmekava 2014-2020“ koostamise ettepaneku
21. juunil
võttis Vabariigi Valitsus vastu korralduse, millega kiitis heaks „Riigi jäätmekava 2014–2020“
koostamise ettepaneku. Riigi jäätmekava on
Eesti jäätmehooldust korraldav ja suunav strateegiline arengukava, mille
koostamise kohustus tuleneb EL direktiivist 2008/98/EÜ (nn jäätmete raamdirektiiv). Jäätmekava ühtlustab jäätmete käitlemisega
seotud eesmärgid riigi kui terviku jaoks ning seab sihid ja ülesanded
kohalikele omavalitsustele, ettevõtjatele, tootjatele ja elanikkonnale.
Praegune
riiklik jäätmekava 2008-2013 kehtib kuni järgmise aasta lõpuni. Jäätmeseaduse
kohaselt tuleb riigi jäätmekava ajakohastada iga viie aasta järel.
Keskkonnaministri sõnul keskendub uus kava enam jäätmetekke vähendamisele – võrreldes varasemate aastatega, mil
põhirõhk on olnud jäätmete ladestamise vähendamisel ja nende taaskasutamisel.
Uues jäätmekavas tuleb arvesse võtta eseme kogu eluring – tuleb kavandada,
projekteerida, valmistada ja importida eeskätt selliseid tooteid, mis on
korduskasutatavad või võimalikult pika kasutusajaga. Samuti tuleb vähendada ohtlike ainete sisaldust
materjalides ja toodetes.
Hetkel ei ole
jäätmekava täpne sisu veel paika pandud, Keskkonnaministeerium asub selle
eelnõu koostama. Jäätmekava eelnõu valmimisel pannakse see avalikule
väljapanekule ja korraldatakse vähemalt üks avalik arutelu. Avalikul
väljapanekul ja arutelul on kõigil võimalik jäätmekava eelnõuga tutvuda ja
selle osas arvamust avaldada.
„Riigi jäätmekava 2014–2020“ koostamise ettepaneku
heakskiit Riigi Teatajas
Kehtiv Riigi jäätmekava 2008-2013 Keskkonnaministeeriumi kodulehel (pdf)
EL direktiiv 2008/98/EÜ (jäätmedirektiiv) (pdf)
Keskkonnaministeeriumi
pressiteade
EL rakendusmäärus nr 493/2012
Euroopa
Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 493/2012, 11. juuni 2012, millega
sätestatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2006/66/EÜ
patarei- ja akujäätmete ringlussevõtu protsessi ringlussevõtu määrade
arvutamise üksikasjalikud eeskirjad.
Detailsed juhised jäätmekäitlejatele patarei-
ja akujäätmete ringlussevõtu määrade arvutamiseks.
Keskkonnaministri määruse „Probleemtoodetest tekkinud jäätmete täpsustatud nimistu” muutmine
Keskkonnaministri
15.06.2012. a määrus nr 22 „Keskkonnaministri 2. juuli 2007. a määruse nr 49
„Probleemtoodetest tekkinud jäätmete täpsustatud nimistu” muutmine“
Purustatud ja
tükeldatud rehvid lisati nimistusse uue alaliigina, hõlbustamaks järelevalvet
ja aruandlust.
OHTLIKUD AINED
REACH määruse rakendamise raport tõi välja õiguslüngad ja kattuvuse teiste õigusaktidega
Maikuus avaldas
Euroopa Komisjon raporti EL määruse (EL) nr 1907/2006 ehk REACH määruse rakendamise kohta. REACH määrus on ELi õigusakt, mis
reguleerib kemikaalide (eriti ohtlike kemikaalide) kasutamist Euroopa Liidus.
Euroopa Komisjonile tulenes REACH määrusest kohustus vaadata määrus 1. juuniks 2012. a läbi ning hinnata,
kas muuta määruse kohaldamisala, vältimaks regulatsiooni kattumist muude ELi
õiguse sätetega. Selle tulemusena võib komisjon esitada eelnõu määruse
muutmiseks. Raport on REACH määruse rakendamise 2012. a ülevaate üheks osaks.
Raportis
tuuakse välja mitmed õiguslikud lüngad ja kattuvused teiste õigusaktidega,
samuti esitatakse lahendusettepanekuid olukorra parandamiseks. Viieteistkümnes
valdkonnas (näiteks polüklooritud bifenüülide ja polüklooritud terfenüülide
kõrvaldamine, mänguasjad, pakendamis- ja tööstusheited, samuti pestitsiidide ja
osoonikihti kahandavate ainete töötlemine) tuvastati vastuolud muude
õigusaktidega. Selle lahendamiseks tehakse raportis ettepanek luua ainete otsingumootoriga
andmebaas, milles loetleda kõik olemasolevad piirangud ainetele. Samuti
soovitatakse vaadata läbi REACH määruse XVII lisa, mis sätestab ohtlike
keemiliste ainete ja osakeste tootmise, turuleviimise ja kasutamise piirangute
nimekirja.
Regulatsiooni
lünki tuvastati REACH registreerimise nõude alla mitte kuuluvate ainete (ained,
mida kasutatakse taimekaitsevahendites, ravimites ja biotsiidides,
pestitsiidides ja kosmeetikas) tootmise riskianalüüsi, valmistamise ja
jäätmekäitluse osas. Nende ainete kasutamine on reguleeritud teiste
õigusaktidega, mis tihti ei näe ette samasugust ainespetsiifilist
riskihindamist nagu REACH määruses. Aruandes soovitatakse muuta REACH määrust
selliselt, et see võtaks nimetatud ained määruse reguleerimisalasse täielikult üle,
et riskianalüüs üksnes REACH määruse kohaselt viia läbi.
Allikas: Asseri Instituut
REACH raport Euroopa Komisjoni kodulehel (ingl k)
REACH määruse 2012. a ülevaade Euroopa Komisjoni REACH teemalisel veebilehel (ingl k)
EL määrus (EL) nr 1907/2006 ehk REACH määrus (pdf)
Asseri
Instituudi uudiskiri (ingl k)
Avaldati uus EL määrus biotsiidide kasutamise kohta
27. juunil
avaldati Euroopa Liidu Teatajas uus biotsiide reguleeriv määrus. See hõlmab putukamürke ja tõrjevahendeid, kuid mitte meditsiinilisi või
põllumajanduslikke taimekaitsevahendeid. Uue määruse eesmärk on harmoniseerida
biotsiide sisaldavate toodete regulatsiooni ja lihtsustada toodete turule
toomist; eelnõu sisu ja selle tausta kajastasime lähemalt juba 2012.a veebruarikuu uudiskirjas. Määrus võeti vastu 10. mail.
Uus EL määrus biotsiidide kasutamise kohta (pdf)
KÕKi 2012. a veebruarikuu uudiskiri eelnõu kohta
Püsivate orgaaniliste saasteainete nimekirja täiendati nelja uue ainega
20. juunil
avaldati Euroopa Liidu Teatajas EL määrus nr 519/2012, millega täiendati EL määrust nr 850/2004 püsivate orgaaniliste
saasteainete (POS) kohta nelja uue ainega. Nendeks aineteks on endosulfaan,
heksaklorobutadieen, polüklooritud naftaleenid ja lühiahelalised klooritud
parafiinid, SCCPd. Täiendatud ELi määrus sätestab kohustused (peamiselt keelab
või piirab POSide kasutamist), mis tulenevad rahvusvahelisest püsivate
orgaaniliste saasteainete Stockholmi konventsioonis. Varasemat nimekirja täiendamist kajastasime 2010. a septembrikuu uudiskirjas.
Stockholmi
konventsioon on 2001. aastal sõlmitud rahvusvaheline lepe, mis keelustab või
piirab teatud keskkonnale ning inimese tervisele ohtlike, püsivate orgaaniliste
saasteainete (POS) kasutamist. POS-id on keemilised ühendid, mis jäävad
keskkonda väga pikaks ajaks muutumatul kujul, akumuleeruvad peamiselt
elusorganismide rasvkudedes, muldades ja veekogudes ning on mürgised inimesele
ja loodusele. Oma püsiva loomuse tõttu on nad võimelised liikuma mööda pikki
toiduahelaid, olles eriti ohtlikud nende tipus olevatele organismidele, sh
inimestele. Eesti on Stockholmi konventsiooni liige alates 31. juulist 2008.
ELi määrus (EL)
nr 519/2012, millega muudetakse ELi määrust
(EL) nr 850/2004 püsivate orgaaniliste
saasteainete (POS) kohta (pdf)
Stockholmi konventsiooni tekst konventsiooni veebilehel (ingl k)
KÕKi 2010. a septembrikuu uudiskiri
|
