Looduskaitse on üks vanemaid keskkonnaõiguse valdkondi, mille eesmärgiks on bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. Viimast saavutatakse peamiselt liikide ning nende elupaikade kaitsega.
Eestis on peamiseks looduskaitse valdkonna õigusaktiks looduskaitseseadus, millesse on integreeritud ka Euroopa Liidu nn loodusdirektiivi (direktiiv 92/43/EMÜ) ja linnudirektiivi (direktiiv 2009/147/EÜ) nõuded.
Peamiseks liikide ja elupaikade kaitsevahendiks on Eestis kaitstavate loodusobjektide määramine ning nende kaitseks piirangute seadmine. Kaitse alla võtmine toimub vastavalt eksperdi hinnangule selle kaitsmist väärivuse kohta.
Foto: Silver Gutmann
Vastavalt looduskaitseseadusele on Eestis kaitstavateks loodusobjektideks:
- kaitsealad (rahvuspargid, maastikukaitsealad, looduskaitsealad);
- hoiualad;
- kaitsealused looma-, taime- või seeneliigid, kivistised ja mineraalid;
- püsielupaigad;
- kaitstavad looduse üksikobjektid;
- kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.
Loodusobjektide kaitse toimub kaitse-eeskirja alusel, milles sätestatakse alal lubatud ja keelatud tegevused ning lubatavuse tingimused. Hoiu- ja kaitsealade kaitse korraldamiseks tuleb koostada kaitsekorralduskava.
Rahvusvahelisel tasandil on täiendavaks mehhanismiks ka ohustatud liikidega kauplemise piiramine, mida reguleerib Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsioon (1973, CITES ehk Washingtoni konventsioon).
Natura 2000
Euroopa Liidu direktiivide 92/43/EMÜ (nn loodusdirektiiv) ja 2009/147/EÜ (nn linnudirektiiv) alusel on moodustatud üle-euroopaline kaitsealade võrgustik Natura 2000, mille eesmärk on tagada Euroopa enim ohustatud liikide ja elupaikade pikaajaline säilimine. Alade määramisel lähtutakse rangelt bioloogilistest kriteeriumitest. Samas ei ole kõik Natura võrgustikku kuuluvad alad rangeima kaitserežiimiga loodusreservaatideks, kus igasugune inimtegevus välistatud oleks. Tähtsaim mehhanism liikide ja elupaikade kaitse ning inimtegevuse vajaduste tasakaalustamisel on nn Natura hindamine, mis toimub Eestis reeglina keskkonnamõjude hindamise raames.