Keskkonnaalastele õigustele on keskkonnaõiguses viimaste kümnendite jooksul üha enam tähelepanu pööratud. Erinevalt teistest haldusõiguse valdkondadest, käsitletakse keskkonnaõiguses menetluse osapoolena ka avalikkust. Viimase esindajateks loetakse ka valitsusväliseid keskkonnaorganisatsioone. Avalikkuse kaasamise suurem roll tuleneb nii keskkonnaotsuste laiemast mõjust isikutele kui ka rohkem tasakaalustatud otsuste tegemise soovist.
Foto: Silver Gutmann
Keskkonnaalased õigused võib jagada tinglikult kaheks: materiaalseks õiguseks puhtale keskkonnale ning üksikisikute ja keskkonnaorganisatsioonide keskkonnalasteks menetluslikeks õigusteks.
Õigus puhtale keskkonnale
Euroopa riikide enamiku põhiseadused tunnustavad inimeste põhiõigusi era- ja perekonnaelu kaitsele ning tervise kaitsele, mis võivad olla tihedalt seotud keskkonnakaitsega. Samas on mõningate riikide põhiseadustes sätestatud eraldi õigusena ka õigus puhtale keskkonnale. Eesti põhiseadus sõnaselgelt sellist õigust ei sisalda – samas on PS § 53 kohaselt igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mille ta on keskkonnale tekitanud. Viimasest tuleneb vähemalt riigi õigus võtta meetmeid selle kohustuse täitmise tagamiseks, seda näiteks keskkonnavastutuse regulatsiooni läbi.
Õigus tervise ja heaolu vajadustele vastavale (ehk n-ö puhtale) keskkonnale tuleneb Eestis keskkonnaseadustiku üldosa seadusest, mis jõustus 1. augustil 2014.
Menetluslikud õigused
Keskkonnaõiguse viimase kümnendi läbivaks trendiks on üksikisikute ja valitsusväliste organisatsioonide (VVOde) üha suurem kaasamine keskkonnaalaste otsuste tegemisse. Selle eesmärgiks on tagada võimakult suure hulga erinevate huvide esindatus, mille läbi on võimalik paremini langetada tasakaalustatud, säästva arengu põhimõttega kooskõlas olevaid otsuseid. Tähtsaimaks rahvusvaheliseks õigusaktiks selles valdkonnas on Århusi konventsioon, mis näeb ette igaühe õiguse keskkonnainfo kättesaadavusele, keskkonnaasjade otsustamises osalemiseks ning neis asjus vastu võetud otsuste ja tegevuste vaidlustamiseks. Konventsiooni sätted on Eesti õiguskorda üle võetud nii valdkondlike seadustega kui ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-dega 24-31.
Juurdepääs keskkonnainfole hõlmab nii avaliku võimu kohustust vastata teabenõuetele (nn passiivse informeerimise kohustus) kui ka kohustust koguda, kaasajastada ja levitada keskkonnaalast infot (nn aktiivse informeerimise kohustus). Eestis on juurdepääs avaliku võimu valduses olevale teabele peaasjalikult reguleeritud avaliku teabe seadusega ja keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-dega 24-27.
Õigus osaleda keskkonnaasjade otsustamises jaguneb kolme otsustustasandi vahel. Kõige põhjalikumalt on nii konventsioonis kui Eesti õiguses reguleeritud õigus osaleda võimaliku olulise keskkonnamõjuga tegevustele loa andmise menetluses. Seda õigust sisustab lisaks eriseadustele keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 28. Konventsiooni kohaselt tuleb ka tagada üldsuse osalemine keskkonnaga seotud (strateegiliste) kavade ja programmide ettevalmistamisel, Eestis on see tagatud muuhulgas strateegilise keskkonnamõju hindamise ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 28 nõuete läbi. Suurem valikuvabadus on riikidele antud üldsuse kaasamiseks õigusaktide ettevalmistamisse, mille osas näeb konventsioon ette vaid teatud üldiste meetmete rakendamise. Eestis on antud küsimus reguleeritud mh keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 29.
Juurdepääs õigusemõistmisele tähendab, et isikul peab olema võimalus pöörduda keskkonnaalastes vaidlusküsimustes kohtusse või muu erapooletu ja sõltumatu organi poole. Üldiselt on kaebeõiguse olemasolu eeltingimuseks isiku õiguste rikkumine või põhjendatud huvi, ent keskkonnaorganisatsioonide puhul sellist õiguste rikkumist või põhjendatud huvi eeldatakse. Oluline on ka, et kohtumenetlus ja õiguskaitsevahendid peavad olema ka kohased, tõhusad, samuti mitte takistavalt kallid. Alates 1. augustistreguleerivad keskkonnaalast kaebeõigust Eestis keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-d 30-31, samas ei ole Eesti õiguses senini sätestatud erinõudeid menetluskulude osas.
- Õigus puhtale keskkonnale
- Juurdepääs keskkonnateabele
- Osalemine keskkonnaotsuste tegemises
- Juurdepääs õigusemõistmisele