Maailmamerede mõningad probleemid on sarnased siseveekogude omadega - neid on pikalt koheldud kohana, kuhu ladestada inimtegevuse soovimatuid kõrvalprodukte. Lisaprobleemiks on nende puhul aga asjaolu, et kõigil merealadel ei ole riikliku kuuluvust (nn rahvusvahelised veed) ning mõjud ulatuvad allikatest veelgi kaugemale.
Nendest probleemidest ajendatuna on riigid merekeskkonna kaitseks mitmeid rahvusvahelisi konventsioone. Eesti merekaitsealaseid kohustusi reguleerib kõige täpsemalt rahvusvaheline Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon. Sellega on hõlmatud nii Läänemere mereala kui ka sellesse suubuvad siseveekogud, konventsiooniga on ühinenud kõik Läänemere-äärsed riigid. Euroopa Liidus ei ole merekaitse seevastu kuigi põhjalikult reguleeritud valdkonnaks. Alles 2008. aastal võeti vastu merekaitse raamdirektiiv, mis seab liikmesriikidele kohustuse koostada merestrateegiad, mille abil saavutada EL merevete hea staatus aastaks 2020. Eestis on mõlema eelnimetatud õigusakti sätted koondatud veeseadusesse.
Lisaks
eeltoodule on EL asunud reguleerima ka merealade erinevatest kasutusviisidest
tulenevaid konflikte (nt kalanduse või mereturismi ja tuuleenergia arendamise
vahel). 2014. a
vastu võetud EL merealade ruumilise
planeerimise raamdirektiivi 2014/89/EL kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama
merealade planeeringud 30. märtsiks 2021.
Rahvusvahelised
Euroopa Liit
Eesti